samamoodi meelestatud, sest nagu kohe näed, vajatakse selles asjas hädasti, lausa möödapääsmatult sinu nõu ja abi.
Asi on nimelt mõnevõrra delikaatne, seepärast palun sul pisut mõelda – sinu diskreetsusele võin niigi kindel olla. Paistab nimelt, et härra Higgins on kiindunud kahte noorde daami, kes on mõlemad Fraserimäe asukad. Olen juhtinud tema tähelepanu sellele, kui raske on võidelda korraga kahel rindel, ning soovitanud koondada jõud ja rünnata ühte objekti tagamaks maksimaalne edulootus, jättes endale algse rünnaku luhtumise korral võimaluse taganeda ja ümber formeeruda.
Kõnealused kaks daami on preilid Wemyss ja Christie – mõlemad erakordselt ilusad ja võluvad, kui uskuda härra Higginsit, kes ei väsi neid ülistamast. Kui õhutasin teda nende vahel valima, kinnitas härra Higgins esiti, et see on võimatu, kuid otsustas pärast väikest arutelu siiski, et tema esimene valik on preili Wemyss.
See on praktiline otsus ega johtu üksnes kõnealuse daami vaieldamatutest võludest, vaid ka argisemat laadi kaalutlustest: näiteks sellest, et daam ja tema isa on sunnismaistena teie teenijad. Lähtudes härra Higginsi ustavast teenistusest, olen valmis – kui see sulle sobib – ostma mõlema lepingud, juhul kui preili Wemyss on nõus härra Higginsiga abielluma.
Ma ei tahaks jätta sind ilma kahest väärtuslikust teenijast, aga härra Higginsile on jäänud mulje, nagu ei sooviks preili Wemyss isa juurest lahkuda. Ühtlasi loodab ta, et lubadusest isa ja tütar sunnismaisusest vabastada – olen lubanud seda teha, tingimusel, et härra Higgins jääb minu teenistusse – piisab ületamaks kõiki vastuväiteid, mida härra Wemyssis võivad põhjustada härra Higginsi sidemete ja isikliku vara vähesus ning muud abiellumise teele ette tulla võivad väikesed komistuskivid.
Ehkki preili Christie on sama võluv, võib tema isa – nagu ma aru saan – olla raskem veenda ning peale selle on tema seltskondlik seisund pisut kõrgem kui preili Wemyssil. Aga siiski: kui preili Wemyss või tema isa peaks härra Higginsi ettepaneku tagasi lükkama, teen sinu kaasabil kõik endast sõltuva, et leida ka härra Christiele mõni ahvatlev peibutis.
Mida sina säärasest rünnakuplaanist arvad? Palun kaalu väljavaateid hoolikalt ning kui arvad, et ettepanek võiks leida heakskiitu, räägi sellest ääri-veeri härra Wemyssi ja tema tütrega, võimaluse korral nii diskreetselt, et ohtu ei satuks teine sõjakäik, kui see peaks vajalikuks osutuma.
Härra Higgins on valusalt teadlik, et peigmehekandidaadina pole tema väljavaated just hiilgavad, ning annab endale seega aru, kui suurt teenet ta palub, samamoodi kui sinu alandlikem ja kuulekaim teener
John Grey
… muud abiellumise teele ette tulla võivad väikesed komistuskivid, lugesin üle Jamie õla. „Ei tea, kas ta mõtleb nende all seda, et Bobby on mõistetud süüdi mõrvas ja kannab põsel põletusmärki ning tal pole ei sugulasi ega raha?”
„Mida muud,” nõustus Jamie, siludes paberilehti ja patsutades nende servad sirgeks. Sir Johni kiri tegi talle ilmselgelt nalja, aga tema kulm oli tõmbunud siiski kipra ning ma ei teadnud, kas teda muudab murelikuks see, mida lord John oli teatanud Willie kohta, või kaalub ta hoopis Bobby Higginsi kosjaasju.
Paika pidas ilmselt viimane oletus, sest ta tõstis pilgu lakke, Lizzie ja isa ühise toa poole. Liikumist sealt ei kostnud, ehkki olin näinud Josephit natukese aja eest üles minemas.
„Magab või?” küsis Jamie kulme kergitades. Tema pilk liikus otsekui iseenesest aknale. Õhtu oli alles kaugel, õu kümbles mahedas rõõmsas valguses.
„Depressiooni tavaline ilming,” laususin, kehitades kergelt õlgu. Härra Wemyss oli võtnud Lizzie kihluse katkemist rängalt südamesse, see rusus teda märksa rohkem kui tütart. Niigi kõhetu kehaehitusega, oli ta jäänud viimasel ajal kõhnemaks ja tõmbunud endasse. Nüüd rääkis ta üksnes siis, kui teda kõnetati, ja hommikuti oli teda järjest raskem üles saada.
Maadelnud natuke aega depressiooni mõistega, heitis Jamie selle pead raputades kõrvale. Ta kopsis parema käe kangete sõrmedega mõtlikult lauale.
„Mida sina sellest arvad, inglismann?”
„Bobby on kena noormees,” vastasin kõhklevalt. „Ja Lizziele ta ilmselt meeldib.”
„Ning kui Wemyssid oleksid ikka veel sunnismaised, võiks Bobby ettepanekul olla isegi jumet,” nõustus Jamie. „Aga nad ei ole.”
Ta oli juba mitu aastat tagasi Josephile lepingu tagasi andnud ning Brianna oli pärast seda otsekohe vabastanud ka Lizzie. Laiemalt polnud see siiski teatavaks saanud, sest Josephit kaitses sunnismaisus rahvaväeteenistuse eest ning Lizzie, keda peeti Jamie omandiks, seisis kaudselt tema kaitse all: keegi poleks julgenud teda tülitada või avalikult solvata.
„Võib-olla tahab ta võtta nad palgaliseks teenijaks,” pakkusin. „Kahele teenijale palka maksta tuleks odavam kui nad vabaks osta.” Meie maksime Josephile, aga tema aastapalk oli kõigest kolm naela – eluase, toit ja riided peale selle.
„Pakun selle võimaluse välja,” ütles Jamie, kuid tema hääl kõlas kahtlevalt. „Aga enne tuleb mul rääkida Josephiga.”
„Mis Malvasse puutub …”sõnasin, heites pilgu üle koridori ja madaldades häält. Tüdruk oli vastuvõtutoas ning nõrutas hallitusekaussidest vedelikku, millest pidid täiendust saama meie penitsilliinivarud. Olin lubanud saata proua Sylviele lisa ühes süstlaga; lootsin, et ta kasutab seda.
„Kas arvad, et Tom Christie võtab vedu, kui me Josephiga kaubale ei saa? Tüdrukud on minu meelest mõlemad Bobbyst kaunis sisse võetud.”
Selle mõtte peale turtsatas Jamie pilkavalt.
„Et kas Tom Christie on nõus andma oma tütar mõrtsukale ja pealegi veel puupaljale mõrtsukale? John Grey ei tunne seda meest üldse, vastasel korral ei pakuks ta niisugust võimalust väljagi. Christie on uhke nagu Nebukadnetsar, kui mitte uhkemgi.”
„Oo, või koguni nõnda uhke?” tähendasin; tõdedes vastu tahtmist, et see asi teeb mullegi natuke nalja. „Keda sobivat loodab ta siit metsikust paigast leida?”
Jamie kehitas üht õlga.
„Mind pole ta neis asjus oma usaldusega austanud,” vastas Jamie kuivalt. „Kohalike noormeestega Tom tütrel igatahes käia ei luba. Küllap ei pea ta noid tema vääriliseks. Ma ei imestaks põrmugi, kui tal õnnestuks sokutada tüdruk mingil moel Edentoni või New Berni, et seal mehele panna. Roger Macile olevat ta midagi niisugust igatahes maininud.”
„Tõesti või? Tundub, et ta on hakanud Rogeriga viimasel ajal üsna tihedalt läbi käima, eks?”
Jamie muigas vastu tahtmist.
„Nojah. Roger Mac hoolitseb oma lambukeste eest, aga peab kindlasti silmas ka omaenda heaolu.”
„Mida sa sellega öelda tahad?”
Jamie silmitses mind uurivalt, justkui tahaks veenduda, kas ma ikka saladust suudan hoida.
„Mnjah. Briannale ei maksa seda mainida, aga Roger Mac proovib mängida Tom Christie ja Amy McCallumi vahel kosjasobitajat.”
Pilgutasin üllatusest silmi, kuid hakkasin siis mõtlema. Tõtt-öelda polnud see sugugi paha plaan, ehkki ma ise poleks ilmaski selle peale tulnud. Jah, Tom oli Amy McCallumist oma kakskümmend viis aastat vanem, kuid ikka veel piisavalt terve ja tugev, et elatada naist ja tema poegi. Ning elatust too kahtlemata vajas. Iseasi
