omataolisena.”
Jamie pigistas ühe silma kinni ja uuris mind kahtlustavalt teisega.
„Seda oled sa kuulnud Roger Macilt. Ise poleks sa eluilmaski midagi niisugust välja mõelnud, inglismann.”
„Nagu ilmselt sinagi,” vastasin, vaevumata tõrjuma varjatud solvangut. Pealegi oli tal õigus. „Niisiis saad sa minust aru?”
Jamie šotipärasest mühatusest võis välja lugeda kõhklevat nõusolekut.
„Küsisin, mida ta arvab ristisõdadest – kas ei peetud neidki ideaalide pärast? Ta oli sunnitud möönma, et ideaalid olid küll samuti mängus, kuid nende kõrval ikkagi ka raha ja poliitika, mispeale mina kostsin, et nendeta ei ole kunagi läbi saadud ega saada arvatavasti seegi kord. Aga jah, ma mõistan,” lisas ta kähku, nähes mu sõõrmeid puhevile minemas. „Mis puudutab John Greyd …”
„Mis puudutab John Greyd,” ütlesin, „siis teda on sul ehk ikkagi võimalik veenda, sest ta pole üksnes idealist, vaid ka pragmaatik. Sul on vaja talle üksnes selgeks teha, et au nimel ei tule ustav olla kuningale, vaid vabaduseideaalile. See pole võimatu.”
Jamie ümatas jälle, sedapuhku sügavalt kõripõhjast, kõhklevalt. Ning lõpuks sain ma aru.
„Sa ise ei tee seda samuti ideaalide nimel, ega? Iseseisvuse, enesemääramisõiguse ja muu säärase nimel?”
Jamie raputas pead.
„Ei,” vastas ta tasa. „Ega ka mitte soovist sõdida – kas või kordki – võitjate poolel. Usun siiski, et sellest tuleb uudne kogemus.” Ta naeratas mulle nukralt ning hakkasin üllatusest naerma.
„Mispärast siis?” küsisin juba leebemalt.
„Sinu pärast,” vastas Jamie kõhklemata. „Brianna ja väikemehe pärast. Tuleviku pärast. Kui see pole ideaal, mis siis veel on?”
Jamie tegi saadikuna kõik mis suutis, aga Bobby põletusmärgi mõju polnud võimalik kõigutada. Härra Wemyss möönis küll, et Bobby on meeldiv noormees, kuid ei suutnud siiski leppida mõttega, et peab andma tütre naiseks mõrtsukale – ükskõik millistel asjaoludel too ka süüdi poleks mõistetud.
„Inimesed ei võta teda omaks, söör, te teate seda väga hästi,” ütles ta ning raputas Jamie argumente kuulates pead. „Kui mees on kord süüdi mõistetud, ei hakka keegi küsima, mis ja kuidas. Tema silm … olen kindel, et ta polnud säärast jõhkrat rünnakut kuidagi ära teeninud. Kuidas võiksin ma anda oma armsa Elizabethi niisuguste katsumuste meelevalda? Kui need ei tabakski ehk teda ennast, mis saab temast ja ta lastest siis, kui mees ühel päeval tänaval maha lüüakse?” Selle mõtte peale ringutas härra Wemyss ahastavalt käsi.
„Ning kui ta peaks ühel päeval tema lordliku kõrguse kaitsest ilma jääma, ei leia ta selle häbimärgiga enam kusagilt korralikku teenistust. Neist saaksid kerjused. Olen säärast viletsust ise tundnud, söör, ega taha riskida, et mu tütrele langeb uuesti osaks sama saatus.”
Jamie vedas endal käega üle näo.
„Jah. Ma mõistan, Joseph. Kahju küll, aga sul on ehk omamoodi õigus. Pean siiski mainima – niipalju kui sellest tähelepanekust abi on –, et vaevalt lord John teda oma kaitsest ilma jätab.”
Härra Wemyss, näost kaame ja õnnetu, raputas üksnes pead.
„Mis siis ikka.” Jamie lükkas tooli lauast eemale. „Saadan poisi sisse ja sa võid öelda talle oma otsuse.” Minagi ajasin end jalule ning härra Wemyss kargas hirmunult püsti.
„Oi, söör! Te ei jäta mind ju ometi temaga omavahele!”
„Noh, vaevalt kavatseb ta sind lüüa või solvata, Joseph,” lausus Jamie leebelt.
„Ei,” vastas härra Wemyss kõhklevalt. „Eeei … ega vist. Aga ikkagi, mul oleks väga hea meel, kui … kui viibiksite juures, kuni ma temaga räägin. Ja teie ka, proua Fraser.” Ta vaatas mulle anuvalt otsa. Pöörasin pilgu Jamiele, kes noogutas olukorraga leppinult.
„Hästi,” lausus ta. „Lähen kutsun ta siis siia.”
„Palun vabandust, söör.” Joseph Wemyss oli peaaegu sama õnnetu kui Bobby Higgins. Väikest kasvu ja argliku hoiakuga, polnud ta sääraste vestlustega harjunud ning vaatas moraalset tuge otsides järjepanu vilksamisi Jamie poole, et keskenduda siis taas tütre tülikale kosilasele.
„Palun tõesti vabandust, söör,” kordas ta, vaadates Bobbyle abitu siirusega otsa. „Te meeldite mulle, noormees, ja Elizabethile kindlasti ka. Aga mina vastutan tema käekäigu, tema õnne eest. Ja ma ei usu … Ma tõesti ei arva …”
„Ma oleksin tema vastu lahke,” kinnitas Bobby ärevalt. „Võite selles kindel olla, söör. Ta saaks igal aastal uue kleidi ja kingad ka, isegi kui peaksin endalt kõik hinge tagant ära müüma!” Temagi vaatas abiotsivalt Jamie poole.
„Olen kindel, et härra Wemyss hindab kõrgelt sinu häid kavatsusi, Bobby,” lausus Jamie nii leebelt, kui suutis. „Aga tal on õigus, eks? Tema kohus on panna Lizzie-tüdruk võimalikult hästi mehele. Ja võib-olla …”
Bobby neelatas kramplikult. Ta oli end selle jutuajamise tarvis toredasti üles löönud: kandis livreekuue kaeluses tärgeldatud rätti, mis ähvardas teda ära kägistada, ning jalas puhtaid villaseid pükse ja hoolikalt hoitud siidsukki, mis olid kõigest paarist kohast kenasti nõelutud.
„Jah, raha mul küll suurt ei ole,” tunnistas ta. „Ega ka varandust. Aga mu olukord pole ikkagi laita, söör! Lord John maksab mulle kümme naela aastas; ta on lahkesti lubanud mul ehitada oma maale tulevikus väikese maja ning senikaua võime elada tema majas.”
„Jah, seda te juba ütlesite.” Härra Wemyssi olek muutus järjest hädisemaks. Ta ei vaadanud Bobbyle otsa; ühelt poolt tulenes see ehk loomupärasest ujedusest ja soovist vältida silmsidet, aga teiselt poolt – olin selles kindel – ei tahtnud ta jätta muljet, nagu uuriks poisi põsel olevat põletusmärki.
Läbirääkimised jätkusid veel mõnda aega, aga ei viinud kuhugi, sest härra Wemyss ei suutnud tunnistada Bobbyle keeldumise tõelist põhjust.
„Ma … ma … mõtlen veel.” Suutmata niisugust pinget kauem taluda, kargas ta järsult püsti ja peaaegu jooksis toast välja, aga sundis end uksel siiski korraks pöörduma ütlemaks „Vaevalt ma siiski meelt muudan!”, enne kui kadus.
Bobby vaatas talle jahmunult järele ja pöördus siis Jamie poole.
„Kas mul on lootust, söör? Tean, et ütlete mulle tõtt.”
See kõlas nii kurvalt, et isegi Jamiel oli raske vaadata poisi suurtesse sinistesse silmadesse.
„Ei usu,” vastas ta. See oli öeldud lahkelt, kuid kindlalt, ning Bobby vajus pisut longu. Ta oli oma lainelised juuksed veega peadligi silunud; kuivades tihedast pahmakast esile kerkinud väikesed kiharad muutsid ta koomiliselt sarnaseks vastsündinud tallekesega, kes on saba kärpimise järel šokis ja hirmunud.
„Teate ehk, söör …või teie, proua,” pöördus Bobby minu poole, „kas preili Elizabeth on kinkinud oma tunded kellelegi teisele? Sest säärasel juhul oleksin mõistagi valmis olukorraga leppima. Aga vastasel korral …” Ta jäi kõheldes vait ja vaatas ukse poole, kuhu oli niisuguse rutuga kadunud Joseph.
„Kas
