mida sa Rogeri enda heaolu all silmas pidasid?”
Jamie kergitas üht tihedat kulmu.
„Kas sa pole siis märganud, missuguse pilguga McCallumi lesk teda vaatab?”
„Ei,” vastasin jahmunult. „Sina oled või?”
Jamie noogutas.
„Olen küll ja Brianna on ka. Ta hoiab end esialgu veel tagasi, aga kui Roger-poisil ei õnnestu leske õige pea mehele panna, läheb tal kodus varsti põrgu lahti.”
„Mis jutt see on! Roger ei vaata ju proua McCallumi poolegi, ega?” nõudsin.
„Ei vaata jah,” kinnitas Jamie kõiketeadvalt, „ning sellepärast tal munad veel alles ongi. Aga kui arvad, et mu tütar kavatseb sallida …”
Olime rääkinud vaikselt ning kuuldes arstitoa ust avanemas, jäime vait. Malva pistis pea kabinetiukse vahelt sisse; tema põsed õhetasid ja näo ümber hõljusid vallandunud tumedad kiharad. Plekilisest põllest hoolimata nägi ta välja nagu portselanist nipsasjake, nii värske ja õhevil, et nägin Jamiet naeratamas.
„Palun, proua Fraser, ma nõrutasin kogu vedeliku ära ja panin pudelitesse; käskisite vist ülejäägid kohe seale sööta … kas sellele suurele valgele emisele, kes elab maja all?”
See väljavaade näis tekitavat tüdrukus täiesti mõistetavaid kõhklusi.
„Lähen teen seda ise,” laususin tõustes. „Tänan sind, kullake. Sina mine õige kööki ning lase proua Bugil anda endale enne kojuminekut meeleiba.”
Malva tegi kniksu ja seadis sammud köögi poole; sealt kostis proua Bugi narritava Iani häält ning nägin, kuidas Malva korraks peatus, lahtise kihara ümber sõrme keeras, et see põsel kenasti lokki tõmbuks, ning enne kööki astumist selja sirgu ajas.
„Noh, Tom Christie võib ju plaane pidada,” laususin vaikselt Jamiele, kes oli minu kannul koridori astunud ja näinud tüdrukut minemas, „aga sinu tütar pole ainus, kes teab, mida tahab, ja surub oma tahtmise läbi.”
Jamie mühatas ükskõikselt ja läks kabinetti tagasi ning mina astusin üle koridori vastuvõtutuppa, kus seisis laual kenasti kokku kogutuna suur kausitäis viimase penitsilliinilaari sogaseid jäätmeid.
Tegin lahti maja küljele avaneva akna ja vaatasin välja. Neli jalga allpool oli vundamendi alla koopa kaevanud valge emise eluaset tähistav mullahunnik.
„Siga,” hõikasin end välja kallutades. „Oled sa kodus?” Kastanid olid küpsed ja langesid puust, emis võis olla metsas ja nuumata end nendega. Aga ei, pehmes pinnases oli näha maja alla suunduvaid sõrajälgi ja sealt kostis astmaatilist ähkimist.
„Siga!” kamandasin valjemini ja nõudlikumalt. Kuuldes põrandalaudade all hiiglasliku looma müdistamist ja kraapimist, kummardusin üle aknalaua ning kukutasin puidust kausi nii kenasti pehmele mullale, et üle ääre ei loksunud suurt midagi.
Vastuseks maandumise mütsatusele torgati kohe välja tohutu valgete harjaste ja roosa kärsaga pea, millele järgnesid tubakatünnijämedused õlad. Innuka röhkimise saatel ilmus nähtavale emis kogu oma suuruses ning laskis hõrgutisel hea maitsta, saba naudingust tihedasti rõngas.
„Ära ainult unusta, kes sulle kõiki neid hüvesid jagab,” manitsesin teda, tõmbusin tagasi ja panin akna hoolikalt kinni. Väljaspool oli puit sõrgadest pinnuliseks äestatud: jäätmekauss oli jäetud liiga kauaks lauale ning kui sellega emise meelest ülearu pikalt viivitati, oli too oma kannatamatuses täiesti valmis tulema sellele ise majja järele.
Ehkki mu mõtted olid poolenisti hõivatud seast, polnud Bobby Higginsi naisevõtuplaanid ja nendega kaasneda võivad komplikatsioonid päris tagaplaanile surutud. Rääkimata siis Malvast. Poisi sinised silmad ei jätnud teda kindlasti ükskõikseks, Bobby oli väga nägus noormees. Aga Ian, kes polnud võib-olla küll nii kütkestav, huvitas teda ilmselgelt samuti.
Ning mida arvaks Tom Christie Ianist kui väimehest, mõtisklesin endamisi. Ian polnud just päris puupaljas, tal oli kümme aakrit enamjaolt raadamata maad, aga ei mingit arvestatavat sissetulekut. Kas indiaani tätoveeringud on seltskondlikus mõttes vastuvõetavamad kui mõrtsuka põletusmärk? Võib-olla … aga teisalt: Bobby oli protestant, Ian seevastu vähemasti nime poolest katoliiklane.
Ent siiski, ta oli Jamie õepoeg – asjaolu, mis võis rääkida nii tema poolt kui vastu. Seda, kuidas Christie Jamiet kadestab, ma teadsin. Kas peaks ta enda ja meie perekonna vahelist sidet soovitavaks või millekski, mida tuleb iga hinna eest vältida?
Muidugi kui Rogeril õnnestuks Tom Amy McCallumiga abielusadamasse juhtida, lahutaks see ehk natuke tema meelt. Brianna ei olnud mulle lese kohta küll sõnakestki lausunud, aga kui mõtlema hakata, võis just tõik, et ta polnud lausunud sõnakestki, viidata vaoshoitud pahameelele.
Köögist kostis juttu ja naeru, neil seal oli ilmselt lõbus. Mõtlesin minna nende seltsi, aga kabineti ukse vahelt sisse kiigates nägin Jamiet seismas, käed seljal, laua ääres ja silmitsemas mõtlikult kulmu kortsutades lord Johni kirja.
Ta ei mõtle praegu tütrele, taipasin, tundes rinnus kummalist pitsitust, vaid hoopis pojale.
Astusin kabinetti, võtsin Jamiel selja tagant ümbert kinni ja toetasin pea tema õlale.
„Peaksid ehk proovima lord Johni veenda,” laususin pisut kõhklevalt. „Püüdma seletada talle oma vaatenurka … et ameeriklastel võib olla õigus.” Lord John ise tulevases sõjas ei osale, küll aga võib seda teha Willie, ning valel poolel. Sõdida oli muidugi ohtlik nii ühel kui teisel poolel, aga tõsiasi oli see, et võitjaks tulevad ameeriklased ning Williet suudaks kallutada üksnes tema väidetav isa, kelle arvamust ta austas. Jamie mühatas, ent põimis mulle käe ümber piha.
„Johni? Kas mäletad, mida ütlesin sulle mägismaalaste kohta, kui Arch Bug oma kirvega minu juurde tuli?”
„Nad järgivad ustavusvannet kogu elu ja surevadki selle nimel.”
Väratasin korraks ja surusin end kõvemini Jamie vastu, ammutades tema tugevast kehast kindlust. Jamiel oli õigus; olin olnud selle brutaalse klannitruuduse tunde tunnistaja, ent ometi oli seda isegi lähedalt nähtuna raske hoomata.
„Mäletan,” vastasin.
Pilku kirjalt tõstmata nooksas Jamie selle poole.
„Tema on samasugune. Seda ei saa öelda kõigi inglaste kohta … aga tema kohta küll.” Ta vaatas mulle otsa, pilgus nukrusega segatud austus. „Sir John on kuninga sõdur. Ilmugu tema ette või peaingel Gabriel ise kuulutama, mis juhtub – tema jääb oma vandele truuks.”
„Arvad või?” küsisin, olles julgust kogunud. „Mina selles küll nii kindel ei ole.”
Jamie kergitas üllatunult kulme ning ma jätkasin kõhklevalt, sõnu otsides.
„Seda et … ma tean, mida sa öelda tahad: ta on aumees. Aga see ongi kõik. Ma ei usu, et teda seoks kuningaga vandetõotus – mitte nõnda, nagu Columi mehed vandusid ustavust talle või Lallybrochi omad sulle. Temale on tähtis ainult üks: au … selle nimel ohverdaks ta elu.”
„Nojah … nõnda see on,” tunnistas Jamie, laup keskendunult kipras. „Aga sõjamehele – ja seda lord John on – tähendab au kohusetäitmist, eks? Ning selleks tuleb tal ju ometi jääda ustavaks kuningale?”
Ajasin
