just hüvasti jätmas, kui hr Morgan voodis istukile viskus. Ta silmad läksid suureks. Lõug vajus lõdvalt rippu. Mehe rind hakkas ägedalt vappuma.
„Mis lahti, hr Morgan?“
Mees raputas pead; ta ei suutnud rääkida ja ahmis meeleheitlikult õhku.
Püüdsin mõelda, kuid ei tulnud sellega toime. Entsüklopeedia oli kadunud. Mu pihupesad olid korraga märjad, kurk kuiv. Ma ei suutnud end liigutada. Jalad oleksid otsekui põranda külge kleepunud.
„See mees paistab end halvasti tundvat,“ kõmises kellegi hääl.
Pöörasin ringi. Minu selja taga seisis neljakümnendates eluaastates lühikeste tumedate juuste ja lopsakate vuntsidega mees. „John Burnside,“ ütles mees. „Ma olin siin aastate eest praktikal ja tulin vanadele sõpradele külla. Ma olen kardioloog.“
Burnside nägi oma vuntside ja lühikeseks pügatud juustega välja otsekui mõni kodusõjaaegne tegelane. Mulle meenus, et selles sõjas oli kaasa löönud ka samanimeline kindral. Burnside napsas kärmelt mu rinnataskust stetoskoobi ja asetas selle hr Morgani rinnale. Ta kuulas sellega paar nappi sekundit hr Morgani südant ja võttis seejärel otsikud kõrvast. „No nii, kuulake ise.“
Kuulsin heli, mis meenutas korraks täiel võimsusel lahti ja seejärel uuesti kinni keeratud kraani; sama muster aina kordus. „Sellel härral siin rebenes just aordiklapp,“ tähendas Burnside. „Ta vajab südamekirurgi abi. Otsekohe.“
Dr Burnside jäi hr Morgani juurde ja mina tormasin valveõde otsima. Too andis teisele õele korralduse kirurgid välja kutsuda ja jooksis koos minuga palatisse tagasi, elustamisvahendite käru kaasas. Dr Burnside intubeeris kiirustades hr Morgani ja õde alustas talle hapniku andmist. Saabusid teisedki õed. Kohale ilmus südamekirurgia resident. Me toimetasime koos hr Morgani operatsioonisaali. Dr Burnside jättis hüvasti. Tänasin teda.
Pöördusin Bakerisse tagasi ja istusin mõne minuti õdede toas. Viibisin otsekui udus. Toimunu tundus sürreaalsena – meeldiv esimene vestlus ühe minu patsiendiga, seejärel maavärinat meenutav pööre hr Morgani seisundis, siis dr Burnside’i deus ex machina saabumine. Tajusin kaardipaki raskust oma rinnataskus. Tudengina, arsti mängides, oli saanud hindeks üksnes A-sid. Nüüd, pärismaailmas, andsin endale hindeks F.
Sundisin end ülejäänud õhtut oma tavapäraste ülesannetega täitma: kontrollisin kõhulahtisusega patsiendi kaaliumitaset; korrigeerisin insuliinitaset suhkruhaigel, kelle veresuhkrunäit oli liiga kõrge; tellisin aneemiat põdevale naisele ülekande tegemiseks veel kaks ühikut verd. Iga ülesande vahel pöördusid mu mõtted tagasi hr Morgani juurde. Olin füsioloogia loengutes teada saanud, millised on südame väljundvõimsuse ja kopsude gaasivahetuse valemid; farmakoloogialoengutes tutvunud erinevate ravimite poolt südamelihasele avaldatava mõjuga. Haiglates visiite tehes olin kokku tunde patsientide südameid kuulanud. Aga ma polnud üldse aru saanud, mida tähendasid hr Morgani rinnust kostvad helid või mida nende osas ette võtta. Mu head hinded osutusid täiesti mõttetuiks. MGH valikukomisjon oli mulle internikoha pakkudes vea teinud. Pärast ettevalmistusi tehes veedetud aastaid olin ma lihtsalt seisnud, pea tühi ja jalad põranda külge naelutatud.
Õnneks oli ülejäänud öö sündmustevaene. Haiglasse toodi kolm patsienti, kuid ükski neist polnud väga haige ning suure osa nende seisundi hindamise tööst oli EMO enne nende Bakerisse suunamist juba ära teinud. Umbes kella kolme paiku öösel võtsin ühendust opiplokiga. Kuulsin, et hr Morgan oli lahtise südameoperatsiooni üle elanud ja kahjustatud klapp oli uuega asendatud. Mul langes otsekui kivi südamelt.
See esimene öö internina näitas mulle, et ma pean oma arstiteaduskonnas omandatud mõtteviisi muutma – tegelikult pidin ma hakkama mõtlema hoopis teisiti, kui eelnevas elus teinud olin. Ja seda vaatamata sellele, et olin varemgi hr Morgani sarnaste patsientidega kokku puutunud. Arstiteaduskonnas olime õppimisel lähtunud paberil haiguslugudest; patsiente asendasid kirjalikud andmed. Raviarst jagas välja üksikasjalikud ülevaated, mis algasid umbes nii: „66-aastane meessoost afroameeriklane, pensionil postitöötaja, kel on varasemaid probleeme raskesti kontrollitava kõrgvererõhktõvega; haiglasse saabumisel kaebas peamiselt mitu nädalat kestnud tugevnevaid valusid rinnus. Esmane hindamine välistas stenokardia. Kolmandal päeval haiglas tekkisid patsiendil tõsised hingamisraskused.“ Seejärel lisas raviarst mõned põhjalikumad andmed – vererõhuvahemikud, ravimid, millega vererõhku oli varem edutult ohjata püütud – ja analüüsis probleemi koos meiega põhjalikult. Esiteks, peamine kaebus oli antud juhul tugev hingamispuudulikkus. Teiseks, hetkeanamnees, mis välistas stenokardia. Kolmandaks, varasem probleem ehk ravile raskesti alluv kõrgvererõhktõbi. Sel hetkel oleks raviarst kirjeldanud kuuldeleidu stetoskoobiga: hingamiskahin, mis viitab veele kopsudes; teist laadi hingamiskahin ehk „S3“, mis viitab südamepuudulikkusele, ning südameklapi stenoosile iseloomulikud valjenevad/sumbuvad kahinad – mida tekitab läbi vasaku vatsakese arterisse pumbatav, kuid sealt tagasi voolav veri.
Klassis oleks tõusnud probleemile omapoolset põhjust pakkuvate tudengite kätemets. Meie õpetaja oleks hüpoteesid tahvlile kirjutanud ja sel moel tekitanud „diagnooside diferentsiaali“, nimekirja sellise haigusloo ja konkreetsete füüsiliste leidudega mehe ootamatu hingamispuudulikkuse võimalikest põhjustest. Ta oleks nimekirjast välja toonud õige vastuse ja seejärel loetlenud meetmed, millega patsiendi hingamisraskuseid leevendada ja südame funktsioone enne tema operatsioonisaalis tehisvereringega ühendamist taastada.
Viimase kahe arstiteaduskonnas veedetud aasta jooksul, kui me visiite tehes patsientidega kokku puutusime, olid raviarstid meile sarnaseid intellektuaalseid strateegiaid tutvustanud. Nad oleksid meid rahulikult ja läbimõeldult kliinilise informatsiooni lineaarse analüüsi labürindist läbi juhatanud ja ravisoovitusi tutvustanud.
Robert Hamm Boulderis asuva Colorado ülikooli kognitiivsete teaduste instituudist näeb asja irooniat selles, et meie juhendaja, vanem raviarst, ei mõtle päriselus William Morgani suguse patsiendiga kokku puutudes ise sugugi niimoodi. Sellistel hetkedel, kirjutab Hamm, ei paista kuskilt otsast, et keegi üldse mingit kaalutlemist kasutaks. Uuringud näitavad, et didaktilise harjutuse puhul kulub arstid ja tudengitel toimiva diagnoosini jõudmiseks keskmiselt kakskümmend kuni kolmkümmend minutit, sellal kui eksperdist arst saab kahekümne sekundiga sotti, mis patsiendil viga on. Hammi ja teiste kognitiivse meditsiiniga tegelevate teadlaste sõnul oleks John Burnside’il juhul, kui ma oleksin hakanud uurima, mis ta peas toimub, olnud väga keeruline seda kirjeldada. Sündmused lihtsalt toimusid selleks liiga kiiresti.
Dr Pat Croskerry, Nova Scotias asuva Halifaxi erakorralise meditsiini osakonna arst, alustas oma akadeemilist karjääri arengupsühholoogina ja uurib nüüd meditsiinilist kognitsiooni. Ta selgitas mulle, et lihast ja verest inimesi puudutavate otsuste oluliseks momendiks on mustrite äratundmine, nagu tema seda kirjeldas. Peamised viited patsiendi probleemidele – olgu need saadud tema haigusloost, füüsilisest läbivaatusest, röntgenipiltidest või laborianalüüsidest – moodustavad mustri, mille põhjal arst diagnoosib konkreetse haiguse või seisundi. „Mustrite tuvastamine,“ ütles Croskerry mulle, „peegeldab tajumise operatiivsust“. See toimub sekundite jooksul, suuresti ilma teadliku analüüsita; see toetub väga suures osas arsti visuaalsele hinnangule patsiendi kohta. Ja see ei ole üles ehitatud vihjete lineaarsele samm-sammult sidumisele. Teadvus toimib otsekui magnet, mis igast suunast niidiotsi enda suunas sikutab.
Sel minu internatuuri esimesel ööl sain ühtlasi teada sedagi, et mõtlemist ja tegutsemist ei saa eraldi vaadelda. Donald A. Schön, Massachusettsi tehnoloogiainstituudi professor, uurib kognitsiooni rolli erinevate elukutsete puhul. Tema järelduste kohaselt on meditsiinile omane „mõeldes tegutsemine“, mida näiteks ökonoomika puhul ei esine. Ökonomistid koondavad kõigepealt suure andmekogu, seejärel analüüsivad seda hoolikalt ning teevad järeldused ja annavad soovitused alles pärast andmete kogumist ja analüüsimist. Haigevoodi
