ülevaade patsiendist, mida dr Redelmeier visiidil kuulis, oli napp. „Charler Carver, seitsekümmend kolm aastat vana, pensionil kaubalaevastiku madrus, pikka aega alkoholi tarbinud, kaebab pidevat väsimust ja vedelikupeetust.“ Intern palpeeris Carveri maksa ja ütles Redelmeierile, et see on suurenenud, kõva ja sõlmiline. Redelmeier hakkas Carveri probleemi kohta internile küsimusi esitama. Peagi selgus, et praktikant keskendus oma peas vaid ühele võimalikule diagnoosile: alkoholist tingitud tsirroos. Redelmeier palus oma tudengite rühmal Carveri probleemidele veel mingeid võimalikke seletusi pakkuda. Ta nägi nende silmist, et see koormas neid; nende meelest raiskas juhendaja väärtuslikku visiidiaega, mida saanuks kulutada huvitavamate juhtumite arutamisele, vanale, haisvale, rummi larpivale madrusele. „Internil oli kavas lasta mehel peatäis välja magada, anda talle nõrgatoimelisi vedelikuväljutajaid ja ta seejärel nii kiiresti kui võimalik koju kupatada,“ ütles mulle Redelmeier.
„Me tunneme tülgastust,“ ütles Redelmeier, kui arutasime tundeid, mida Charles Carveri sugune mees arstides tekitab. See tülgastus sunnib meid teda tõrjuma. Mõistagi on arsti ülesanne panna õige diagnoos ja määrata sobiv ravi, kuid me tahame seda ülesannet kas teadlikult või alateadlikult kiiresti kaelast ära saada ja mees minema saata. Ennekõike leiavad arstid, et inimesed, kes pealtnäha enda eest ei hoolitse – tsirroosiga alkohoolikud, lõppstaadiumi emfüseemiga kõvad suitsetajad, suhkurtõbe põdevad ülipaksud inimesed – pole nende aega ja tähelepanu teistega võrdselt väärt. Teisisõnu, sarnaselt psühhiaatrilise patsiendi stereotüübi rüüga, mis varjas Anne Dodge’i, nähakse neis inimesi, keda ei saa uskuda, kuna nad ei järgi tohtrite korraldusi. Arstid tahavad, et nende määratud ravi oleks edukas ja selle edu seisukohast on oluline komponent patsiendipoolne koostöö. Üks arst ütles mulle, et patsiendid, kes endi eest ei hoolitse, tekitavad temas Sisyphose tunde.
Ka Redelmeieri enda jaoks ei ole selline sügav vastumeelsustunne võõras. Ta on end õpetanud seda ära tundma ja, nagu ta ise kirjeldab, „oma teadvuses punase lipukesega tähistama“. Niisiis ei jätnud Redelmeier tol päeval suurt visiiti tehes jonni. Ta avaldas internidele ja residentidele survet, et nood Carveri maksahaigusele alternatiivseid põhjuseid välja pakuks. Ta nõudis ebaharilike seisundite, nt alfa-1 antitrüpsiini vaeguse – kaasasündinud, kopsu- ja maksaprobleeme põhjustava haiguse – ning Wilsoni tõve, samuti päriliku haiguse, mis toob kaasa maksa- ja ajukahjustusi põhjustavate vasekoguste ladestumise organismis, määramiseks vajalike analüüside tegemist.
Kõigi, Redelmeier ise kaasa arvatud, suureks üllatuseks diagnoositi Charles Carveril Wilsoni tõbi. „Nad ütlesid, et ma olen geniaalne arst,“ meenutas Redelmeier naeru kõhistades. „Aga asi polnud sugugi geniaalsuses. Ma lihtsalt sundisin end hoiduma omistamisvea tegemisest ja asja käigu pealt alkoholiprobleemina sinnapaika jätmist.“ Redelmeier lisas, et tegelikult ei olnud Carver alkohoolik. Ta võttis tõesti päevas klaasikese rummi, kuid piirdus tõepoolest vaid klaasiga, nagu kinnitas ka Carveri tütar. Nüüd võtab Carver koos oma õhtuse joogiga vase kelaatijaid, ravimeid, mis eemaldavad tema kudedest liigsed metallid.
Croskerry prototüübiviga seevastu iseloomustab emotsiooniskaala teist, vastumeelsusele vastanduvat otsa. Croskerryle endale on omased paljud Evan McKinley omadused: nad mõlemad on energilised ja kirglikud mehed, kes armastavad oma tööd ja kelle jaoks füüsiline aktiivsus õues moodustab olulise osa elust. Tugevalt positiivsed tunded patsiendi suhtes on enamasti head, lausa humanitaarmeditsiini nurgakivi. Me kõik tahame tunda, et arstile tõepoolest meeldime ning talle läheb meie probleem emotsionaalses plaanis korda, et teda ei paelu mitte niivõrd meie haiguse bioloogiline pool kui see, kes me oleme inimestena. Reeglina tugevdavad sellised positiivsed tunded meie suhet arstiga ja parandavad meile osaks saava abi kvaliteeti. Aga mitte alati.
Arstid peavad oma kõhutunde järgimisel ettevaatlikud olema, eriti siis, kui tegu on tugeva – ka positiivse – patsienti puudutava emotsiooniga. Mõistagi hoolivad arstid oma patsientidest sügavalt ja soovivad head tulemust, mis võib kaasa tuua liiga kesise probleemi tagamaadesse süvenemise. Arstid teevad selliseid otsuseid, mis segavad kaardipakki nii, et saaks jagada võidukaarte nende jaoks iseäranis meeldivale, imetlusväärsele või muul viisil samastumisväärsele patsiendile. Croskerry otsustas lähtuda esmastest andmetest – normaalne EKG, rindkere röntgeniülesvõte ja vereanalüüsid – mis kõik viitasid sellele, et diagnoos peaks olema McKinley jaoks positiivne. Ta ei kavandanud mingit järelkontrolli või täiendavaid analüüse.
Me kõik eelistame seda loota, et ebameeldivamad alternatiivid ei realiseeru; see on loomulik kalduvus, mida nimetatakse afektiivseks ehk emotsioonidega seotud eksimuseks. Ühtlasi sunnime end mõtlema, et soovitu toimub niipea, kui näeme esimest vihjet, olgu see nii pisike kui tahes, mis lubab eeldada, et meie soov realiseerub. Lühidalt, me hindame liiga kõrgelt informatsiooni, mis meie soovidele vastab. Sedalaadi viga võib mõjutada isegi niivõrd põhjalikke arste nagu Pat Croskerry.
Evan McKinley juhtum tõi mu tagasi dr Myron Falchukiga peetud jutuajamise juurde. Pärast seda, kui Falchuk oli mulle Anne Dodge’ist rääkinud, küsisin mehe käest, kas ta on hiljuti mõne valediagnoosi pannud. Mehe nägu muutus hetkeks morniks. Seejärel rääkis ta mulle sama aasta alguses tema juures käinud eakast juudi mehest. „Ta oli imeline, suurepärane vanast maailmast pärit mees,“ rääkis Falchuk. Joe Stern oli ligi üheksakümneaastane, kuid sellegipoolest igati naksis, sõitis mööda Brookline’i ringi ja osales erinevatel täiskasvanute koolitustel. Stern kurtis mitu nädalat vaevanud seedehäireid ja ennekõike kõrvetisi. Sellised sümptomid on tavalised; enamasti tegeleb nendega perearst või intern. Aga Falchuk tundis Sterni perekonda ja niisiis sai Joest tema patsient. Mees ravis teda neli kuud antatsiidide ja muude ravimitega. See tõi patsiendile vaid õige pisut kergendust.
Falchukile meeldis Joe Sterniga suhtlemine sedavõrd, et ta kulutas mehele iga tolle visiidi ajal ettenähtust rohkem aega. „Tal oli suurepärane huumorimeel ja me rääkisime omavahel juudi keeles,“ meenutas Falchuk. „Me klappisime imeliselt. Ütlesin endale: kas ma pean tõepoo-lest teda invasiivsete analüüsidega piinama hakkama? Niisiis lihtsalt korrigeerisin neli kuud tema ravimiannuseid.“ Falchuk vaikis hetkeks. „Seejärel tuli ta mulle ütlema, et tunneb end kurnatult ja nõrgana ja oli selge, et midagi on teisiti. Ta oli korraga aneemiline.“ Falchuk tegi talle endoskoopia, sama protseduuri, mille oli läbi teinud Anne Dodge – suunas kiudoptilise instrumendi Sterni kõri kaudu söögitorru ja makku. See, mida ta nägi, oli kole: suured moodustised, millele oli omane söögitoru lümfoomile iseloomulik kurruline pind. Biopsia kinnitas diagnoosi. Vähk oli ilmselgelt seal juba pikka aega olnud ning põhjustas ka Sterni seedehäireid ja maohappe refluksi.
„See on ravitav vähk,“ tunnistas Falchuk, „kuid ma aina süüdistasin ennast. Ma lihtsalt ei tahtnud sellises vanuses patsienti, kes mulle nii väga meeldis, sundida sedavõrd ebameeldivat ja pingelist protseduuri läbi tegema. Ja seetõttu eksisin diagnoosiga.“ Õnneks oli lõpptulemus sarnaselt Evan McKinleyga hea. Diagnoosiga hilinemine ei teinud Joele kahju; ta paranes. Kui Falchuk oli lõpetanud, rääkisin mina talle omakorda enda aastatetagusest loost: Brad Milleri juhtumist.
Brad Miller armastas juba väikese poisina joosta. Poisi ema ütles ikka naljaga pooleks, et vahet pole, kus või millal, olgu ketsidega või ilma. Lapsepõlves Lõuna-Californias elades jooksis ta kolm miili kooli ning nädalavahetustel sõitis bussiga Culver Cityst lääne pool asuvasse randa, et soojal liival joosta. Brad läks ida poole kolledžisse. New Haveni lörts ja auklikud kõnniteed ei heidutanud teda, ta jooksis iga päev ülikoolist vaksalini ja tagasi. Brad ei liitunud oma kolledži jooksumeeskonnaga ning ei uskunud, et tema kiirus oleks võistlemiseks vajalikul tasemel. Kuid see polnudki oluline, sest jooksmine näis olevat tema elu oluline osa. Brad oli kolledži ja ülikooliga kaasneva stressi maandamiseks alati jooksmist kasutanud. Ta pöördus Los Angelesse tagasi doktorikraadiga; mehe väitekiri oli täis piinliku hoolega sisse kantud joonealuseid James Joyce’i töid mõjutanud iidsete ja kaasaegsete naiste arhetüüpide kohta. Ta tundis, et on kohaliku kolledži inglise keele õppejõu kohale asudes oma elus hea stardi teinud.
„Te
