on muidugi pealiskaudne. Kui tehnikad muutuvad üha usaldusväärsemaks ja uusi luid kaevatakse maa seest välja, siis paljastuvad üha uued seksiseiklused, mis leidsid aset kauges minevikus kõiksugu inimeste vahel. Uued uuringud neandertallaste ja denissovlaste kohta ilmuvad peaaegu igal nädalal ning dateeringuid, levilaid ja nende ammuste inimeste omavaheliste suhete mõjuhinnanguid kohendatakse pidevalt. Nüüd saab üha selgemaks, et vana ja lihtsakoeline nägemus meie arenguloost ei vasta tõele. Möödas on need ajad, mil sai luua selgete harudega evolutsioonipuid või pildiridu, kus kühmus inimahvi selg läks üha sirgemaks. Ameerika biitpoeet Edward Sanders leiutas sõna, mis minu arust siia hästi sobib. See leiutati kaootilise situatsiooni kirjeldamiseks ning sageli kasutatakse seda militaarkontekstis, kui manöövrid tõsiselt viltu kisuvad. Seda sobib kasutada ka meil, kui üritame ette kujutada inimkonna evolutsiooni, mille tulemuseks oleme meie – kena selgete harudega puu asemel võiks seda kirjeldada kui suurt, miljoniaastast clusterfuck’i27. Alati, kui inimesed – sapiens’id, neandertallased, denissovlased – kohtusid, otsustasid nad seksida. Elu on nautimiseks!
Järgmise paari peatüki kestel avastame, et sugupuud pole tegelikult kunagi sellised, nagu meil on ajaloolisi sugupuid kujutades kombeks joonistada või mida võib näha teadusartiklites, kus uuritakse paari lähisuguluses liiki, või mida isegi Darwin 1837. aastal ettenägelikult märkmikusse visandas. Kogu selle aja vältel, mis me oleme püsti kõndinud, ringi liikunud ja vallatlenud, on need harud üksteisega sõlme läinud, kui oleme kohtunud nende nõbudega, kes olid meist nõnda kaua eraldi elanud, et nad meist ka väljanägemiselt selgelt erinema hakkasid, kuigi mõnes mõttes olid erinevused petlikud. Neandertallased, denissovlased ja muud seni avastamata fantoomnõbud olid meist erinevad, aga peagi õpime neid veel paremini tundma. Ja kuna nad ka ristusid meiega, võime neid lisaks muistsetele fossiilileiukohtadele avastada omaenda rakkudest.28 Me kanname minevikku endaga kaasas. Sel polnud algust ja pole ka puuduvaid lülisid; on vaid elu kulg läbi aegkondade. Need muistsed inimesed ei surnud kunagi välja – nad said meiega üheks.
2
Esimene eurooplaste liit
Loschbour, Luksemburg, 8000 aastat tagasi
Enne Euroopat, eurot ja kolme Reichi – kolmas ja lühim oli natside oma, teine Saksa keisririigi oma ja esimene Püha Rooma impeeriumi 844 aasta pikkune võimuperiood –; enne seda, kui rotid tõid endaga kaasa katkupatogeenid, mis inimeste seas kõikjal hävingut külvasid; enne küürakat kurikaela Richard Kolmandat; enne Magna Cartat; enne seda, kui Suurbritannia viimast korda vallutati ja kuningale 1066. aastal nool silma lasti; enne esimest Püha Rooma keisrit, suurt Euroopa ühendajat Karl Suurt; enne seda, kui viikingid ja põhjašotlased esimesena tõstsid jala vulkaanilisele Islandile; enne Nikaia kirikukogu, kus pandi alus tänapäevasele kristlusele; enne Rooma impeeriumi tõusu ja langust ning suurt vallutajat Aleksandrit ja tema suurepärast õpetajat Aristotelest; enne Kreeka linnriike; enne kreetalasi ja mükeenelasi ja põhja pool elanud sakse, pikte ja goote; enne kõiki neid rahvaid, hõime, tavasid, kultuure, sõdu, vallutusi, tehnoloogiat, kirjaoskust, enne kogu ajalugu olime meie juba siin. Euroopa on olnud meie maa, idapoolsetest steppidest kuni Trafalgari neemeni Atlandi ookeanis, juba aastatuhandeid enne seda, kui hakkasime ajalugu kirja panema. Kõigist neist inimestest, kes on maailma ilmunud, jäi viimaks alles vaid Homo sapiens, ning praeguse Euroopa mandri ja seda ümbritsevate saarte üle oleme üksinda valitsenud rohkem kui 30 000 aastat.
Varasemad inimesed luusisid selles maailmajaos ringi juba 2 miljonit aastat tagasi. Sealhulgas Homo erectus, too inimliik, mis Aafrikast edukalt välja rändas ja levis üle maailma, jõudes idas välja Jaava saarele ning asustades kogu Lääne-Euroopa. Bulgaarias asuvast koopast on leitud 1,4 miljoni aasta vanune hammas ning muid jäänuseid Gruusiast, Prantsusmaalt ja üksikuid leide mujaltki Euroopa mandriosast. Suurbritannia saarelt on avastatud inimesele viitavaid tõendeid, mis on üle miljoni aasta vanad, sest suurem osa ajast oli see nüüdse Hollandiga ühendatud maismaasilla kaudu. Need inimesed jätsid tööriistu ja mammutiluid Põhja-Norfolki randade liiva ja savisse. Kuna tänapäeval sealne rannik kiiresti erodeerub, tulevad need tõendid pinnase alt välja. Kuigi need inimesed on jätnud märke maha kogu Euroopasse, on nende luud liiga vanad ja kahjustada saanud, et oleks säilinud nende geneetiline ajalugu.
Neandertallased asustasid suure osa Euroopast (vt 1. peatükk) – Saksamaa (kust pärineb ka neile antud nimi) ja paljud Prantsusmaa paigad ning leide on kogutud ka Ida-Euroopast, Walesist, Iisraelist ja kaugemaltki ida poolt. Nemad olid esimesed pesuehtsad eurooplased: neandertallased lahknesid meie arvatavast ühisest eellasest Homo heidelbergensis’est 500 000 – 600 000 aastat tagasi ning see võis juhtuda kuskil Kesk-Euroopas. Too saksapärase nimega ühine eellane ise kadus umbes 200 000 aastat tagasi. Me teame nüüd, et anatoomiliselt kaasaegne inimene – ehk meie ise – saabus nende aladele alles umbes 60 000 aasta eest, olles vaikselt levinud põhja ja lääne poole Lähis-Idast ja enne seda Aafrikast. Me teame, et jagasime varasemate eurooplastega – neandertallastega – sama ajastut ja eluruumi ning et neist on jäänud märke meie DNA-sse. Kooselu Euroopas kestis ilmselt 5000 aasta jagu, mis on evolutsioonilises mõõtkavas vaid sõrmenips, kuid siiski piisab sellest umbes kahesajaks põlvkonnaks, massiliseks sisserändeks ja kultuuriliseks arenguks. Selle käigus tuli ette palju seksi ja surma ja kõike muudki, mis eluga kaasas käib. Kuigi nad on meie genoomis säilinud, elasime nendest kauem, vahest ka küttisime neid ja mõne arust isegi nottisime söögiks, ning seni pole leitud neandertallaste luid või tööriistu, mis oleksid uuemad kui 30 000 aastat.
Nii et praeguste andmete kohaselt on Euroopa viimase paarikümne tuhande aasta vältel olnud vaid meie maa. Viimase kümnendi vältel ja eriti just 2015. aastal on avaldatud hulgaliselt uusi uuringuid, mis on muutnud meie arusaama eurooplaste päritolust. Peamiselt on neis kasutatud väljasurnutelt ja elavatelt pärit DNA-d, kuigi mängu on toodud ka arheoloogia ja keeled. Neandertallaste kadumise ja kirjapandud ajaloo alguse vahel muutusid Euroopa asukad nii kultuuriliselt kui ka füüsiliselt ning järgmistel lehekülgedel uurimegi, kuidas geenid ja kultuur, peamiselt põllundus, mõjutasid nüüdisaegse Euroopa väljakujunemist. Sarnaselt meie väga ammuste eellastega, kellest oli juttu 1. peatükis, taasloome ka siin minevikku vanade luude ja DNA abil, kuid leiud on hajutatud ja neid on vähevõitu. Hajutatus pole tingimata probleem, kuna distants säilmete vahel annab meile aimu inimeste levikust maailmajaos. Suurem häda on leidude vähesus, kuna geneetika on võrdlev teadusala ning mida rohkem on andmeid, seda selgem on pilt. Aga tuhandeid aastaid surnud olnud inimesi uurides tuleb sellega lihtsalt arvestada.
Vanim eurooplase genoom pärineb ühelt 37 000 aastat tagasi surnud kandilise lõuaga mehelt, kelle jäänuseid leiti Doni jõe kaldalt Venemaalt. Tänapäeval kannab too mees nime Kostenki ning tema DNA sarnaneb hilisemate eurooplastest küttide-korilastega, kelle 30 000 aasta võrra nooremaid säilmeid on avastatud isegi nii kaugelt kui Hispaaniast, ent see sarnaneb palju vähem idaasiaatide omaga. Me teame, et põhilised füüsilised tunnused, mida tänapäeva idaasiaatidele omaseks peame, tekkisid umbes 30 000 aasta eest. Paksud sirged juuksed, tihedalt higinäärmeid ja eriline hammaste kuju, mis on omane eelkõige idamaalastele, tekkisid tollal Hiinas, kuigi kõik need nähtavad muutused tulenevad ühestainsast geenist ning üldised geneetilised sarnasused ja erinevused rahvaste vahel ei piirdu vaid välisega.
Vanim täielik nüüdisinimese genoom on veelgi varasem ja pärineb teise võimsa Venemaa jõe kaldalt, mis asub rohkem ida pool. Irtõš on Obi suurim lisajõgi ning koos lõikavad need tuhandete miilide pikkuselt läbi Venemaa keskosa, ulatudes Hiinast arktilise Kara mereni. Venelasest kunstnik Nikolai Persitov valmistab mammutiluust ehteid ja kujusid. 2008. aastal lõuna pool toormaterjali otsides leidis ta Irtõši erodeeruvast kaldast välja ulatuva reieluu. See kuulus 45 000 aastat tagasi surnud mehele, keda nüüd tuntakse Ust-Išimina paiga järgi, kust ta leiti. Svante Pääbol ja David Reichil koos oma uurimisrühmadega Leipzigis ja Harvardis õnnetus eraldada tema genoom ning kokku panna tema DNA täielik järjestus, just nagu oleks ta elav inimene. Ust-Išimi DNA meenutab nii idaasiaadi
umbkaudne tähendus „puntranuss“ –
Surnud olenditega tegelev geneetika areneb peadpööritavas tempos ning luudest kogutud uusi DNA-allikaid käsitlevaid uuringuid ilmub igal nädalal. Ent Viviane Slon, Svante Pääbo ja hispaanlastest uurimisrühm said 2017. aasta aprillis hakkama lausa maagilise saavutusega. Nad olid käinud seitsmes koopas, kus kunagi olid elanud neandertallased ja denissovlased. Nad võtsid sealt setteproove ning suutsid mitokondriaalset DNA-d ekstraheerida otse pinnasest. Koopapõrandast leiti jälgi karvaste ninasarvikute, koopakarude, mammutite ja inimeste geenidest. Nüüd võime muistsete inimeste DNA-d leida ka paikadest, kus luid enam ei ole, ning ust kaugesse minevikku lükatakse üha enam paokile.
