kõige selgemini geenis nimega EPAS1, mis asub säärases DNA-piirkonnas, mille järjestus erineb tiibetlastel märgatavalt nende lähinaabritest. Kui võrrelda seda väga ebatavalist DNA-lõiku muude kohalike ja globaalsete järjestustega, siis tundub, et see kohastumus pärineb denissovlastelt. Introgressioon segunemisel andis tulemuseks kohastumuse, mis võimaldas tiibetlastel edu saavutada keskkonnas, kus minul ja sinul tekiks raskusi.
Me pole suutnud kindlaks teha, kui palju kromosoome oli neandertallastel või denissovlastel. Tundub usutav, et neid oli sama palju kui meil, ning edukas ristumine nendega kinnitab seda eeldust. Seda võib pidada päris oluliseks, et nüüd võime nende inimeste genoomi üldisema korralduse kohta paljutki öelda. Hominiide ehk suuri inimahve26 on praegu neli sugukonda: Pan (šimpansid ja bonobod), Pongo (orangutanid), Gorilla (gorillad) ja Homo (meie). Esimesel kolmel on 24 paari kromosoome, samas kui meil on 23. Kuid kõik suured inimahvid, sealhulgas meie, jagame oma genoomides põhimõtteliselt samu geene. Erinevus seisneb 2. kromosoomis – mis on suuruselt teine kromosoom meie rakkudes. See on nii kogukas, kuna sinna on kokku pakitud need geenid, mis šimpansides, orangutanides ja gorillades on jagunenud kahe kromosoomi vahel. Me teame seda, kuna karvaste inimahvide nende kromosoomide geenid on enam-vähem samad ja ka samas järjekorras kui need, mis paiknevad meie 2. kromosoomis. Võime enda kromosoomis näha ka jälgi kunagisest kromosoomiarhitektuurist, mida enam, pärast seda suurt liitumist vaja ei lähe. Kromosoomidel oleks nagu kitsas talje, nagu sõlm kahe kokkuseotud pikliku õhupalli keskel, mida nimetatakse tsentromeeriks. Kui neil kahel šimpansi kromosoomil on mõlemal tsentromeer, siis meie liitunud 2. kromosoomil on lisaks ühele selgelt ilmnevale tsentromeerile ka ähmaselt tajutav jäänuk teisest, olles tõenduseks meie sugulussidemest oma karvaste inimahvidest nõbudega. Neid saab näha DNA-järjestuses ning need on olemas ka neandertallase ja denissovlase genoomis. See tõestab, et too unikaalne Homo perekonna tunnus tekkis juba enne seda, kui kolmeks liiniks lahknesime.
Paavst Johannes Paulus II andis 1996. aastal teada, et evolutsioon on rohkemat „kui vaid teooria“, mis oli heatahtlik sillaehituskatse teaduse ja religiooni vahel, kuid samas ei saanud ta nähtavasti aru sellest, et teaduses, erinevalt tavakeelekasutusest, on teooriad intellektuaalses hierarhias kõrgel kohal, sest need on parimaks kirjelduseks looduse tõelisest loomusest. Teooriatest midagi paremat meil ei ole. Igatahes üritas ta lepitada ideed, et me oleme erilised, jumalast loodud olendid, ümberlükkamatute tõenditega selle kohta, et oleme arenenud varasematest inimahvidest. Kui ta pakkus välja, et leidub mingi „ontoloogiline katkestus“ – kui me tahaks leida hetke, mil Jumal meisse oma hingeõhku puhus –, siis peakski see olema too hetk, mil need kaks kromosoomi üheks said. Kui see on nii, kuuluvad ka denissovlased ja neandertallased meie erilisse klubisse. Muus osas mingit katkestust ei ole – on vaid konarlik tee meie praegusesse olevikku.
Mis siis nende inimestega juhtus? Tegelikult me ei tea. Denissovlased on suuremas osas mõistatuseks jäänud ning kuigi kuulujuttude järgi on sellest Siberi koopast leitud teisigi luid, sõltume seni vaid sõrmeotsast ja suurest purihambast. Teine hammas leiti 2015. aasta lõpus ning minuni on jõudnud kuuldused, et peagi antakse teada teistestki leidudest. Me saame uurida nende genoome, peamiselt küll vaid selle väikese tüdruku omi (esimene hammas pärineb teiselt, vanemalt noorukilt), ning näeme ka seda, et nad pole ei Homo sapiens ega ka Homo neanderthalensis (kuigi värskemad uuringud kinnitavad, et sarnaselt Homo sapiens’ile said ka neandertallased denissovlastega järglasi). Nad pole olnud meie juba miljon aastat ega ka neandertallased viimased 800 000 aastat. Kuid mingil hetkel pidi mõni nende grupp kohtuma Homo sapiens’i hõimuga ja nende järeltulijad asustasid suure osa idamaadest, eriti just Melaneesia saared.
Kummitus meie minevikust
Selles loos on veel üks veidi sürreaalne pööre (kuigi ma usun, et tulevatel kuudel ja aastatel võib neid rohkemgi tulla). Harvardi geneetik David Reich, kes mängib olulist rolli paljudes selle raamatu lugudes, uuris 2013. aastal denissovlase genoomi põhjalikumalt (keeruka statistilise analüüsi teel) ning märkas midagi, mida oli raske seletada. Neandertallased ja denissovlased lahknesid liinist, mis lõppes meiega, umbes 400 000 aasta eest. Aga kui piisavalt põhjalikult uurida, saab selgeks, et denissovlase genoom erineb meie omast rohkem, kui tohiks. Reichi ja teiste arust tõestab see, et nad olid järglasi andes segunenud veel ühe liigiga, kelle DNA-d meil võrdlemiseks võtta pole. Too kummituslik populatsioon oli inimgrupp, mis jättis endast maha vaid jälje, paljunedes sellise liigiga, kelle DNA-d meil leidub.
Palju spekuleeritakse selle üle, kes nad olid. Mõni, näiteks Suurbritannia muistsete luude korüfee Chris Stringer, kes töötab Londoni Loodusajaloo Muuseumis, usub neid kuuluvat liiki, mida tunneme luude põhjal, millest DNA-d pole veel suudetud ekstraheerida – Homo heidelbergensis. Leidub veel üks võimalus, mille keskmes on luud, mis võivad kunagist selget pilti inimese arenguloost veel segasemaks muuta. Longlini koopast, mis asub Guangxi Zhuangis Edela-Hiinas, on leitud mõne kummalise inimese jäänused. Nad surid umbes 14 000 kuni 11 000 aastat tagasi, just selle aja paiku, kui pleistotseenist sai holotseen. Sel ajaperioodil näeme mujal vaid anatoomiliselt kaasaegseid inimesi, kuid neid tegelasi ei saa sinna hulka lugeda. Nad küll jagasid paljusid meie tunnusjooni, kuid neil olid ka mõned primitiivsemad tunnused. Kuna Longlini koopast võis leida märke sellest, et kunagi oli seal küpsetatud palju hirveliha, said nad tuntuks Punahirve koopa inimestena. Colin Groves, üks neist Austraalia teadlastest, kes seda leidu katalogiseeris, ütles, et nad olid „meile lähedased, aga mitte päris meie“, ja neid võiks klassifitseerida järjekordse inimliigina. DNA-d ekstraheerida pole seni õnnestunud, kuid mõned on välja pakkunud, et need inimesed võiksid olla denissovlaste ja nüüdisinimeste ühised järeltulijad. Aga kuni meil nende DNA-d pole, jääb vastus järjekordseks mõistatuseks selles valdkonnas, mis neist niigi kubiseb.
Selline on lugu siiani. Kui tahame kindlaks jääda senistele liigidefinitsioonidele, siis on võimatu neandertallasi pidada eraldiseisvaks liigiks. Denissovlasi pole seni veel klassifitseeritud ametlike taksonoomiliste klassifikatsioonide põhjal, millest kinni peame. DNA järgi seda ei tehta ning sõrmeluust ja hambast lihtsalt ei piisa. Kuid nad polnud meie ja nad polnud ka neandertallased ning meil polnud midagi selle vastu, et nendega järglasi teha. See kummaline pähkel paljastab, et elu klassifitseerida pole sugugi lihtne ning me lähtume selle juures süsteemist, mis oli kujundatud kinnitama jumaliku loomistöö täiuslikkust – organismid, mis on staatilised, nagu kivisse raiutud selles vormis, nagu nad meie ees seisavad. Darwini suur idee rikkus selle ideaali ära, kuna tema taipas, et elu muutub käsikäes ajaga. Ainsad mittemuutuvad eluvormid on surnud eluvormid.
Muidugi pole uss sama mis ahv ega suudaks ka ahvi rasedaks teha. Neid olendeid lahutab sadu miljoneid aastaid evolutsiooni. Me teame, et šimpansid ja meie, keda lahutab vaid 6 miljonit aastat, ei saa samuti omavahel järglasi, kuigi põhimõtteliselt võiksime nendega seksida, kõlagu see siis pealegi vastikult. Tänu DNA-le teame nüüd, et füüsilised erinevused, mis tekkisid tänu sellele, et füüsiliselt inimliikideks lahknenud hõimud eraldusid üksteisest miljoni aasta eest, ning säilisid läbi tuhandete põlvkondade ja aastate, ei takistanud neid liike omavahel seksimast ja järglasi saamast.
Need 7 miljardit meist, kes täna elavad, on kõigi kättesaadavate tõendite põhjal viimane allesjäänud grupp inimhominiine vähemalt neljast, kes olid olemas 50 000 aasta eest. Üks neist gruppidest, Florese tillukesed inimesed, elas teistest kaugel ja oli üsna ebatavaline, tulenevalt saareelu tingimustest, mis panevad evolutsiooni kulgema veidrat rada pidi. Teised polnud aga meist teab kui erinevad. Eesootavatel aastatel uurime veel tosinate või isegi sadade muistsete inimeste luid, mida on seni olnud raske kuhugi paigutada, või vähemalt on need määratlused tõsiseid kahtlusi või tuliseid vaidlusi põhjustanud. Mõned neist lahingutest on lahendatavad DNA abil, teised hoogustuvad veelgi. Üks tundub siiski vältimatu: muistsed genoomid, mis veel avastamist ootavad, paljastavad meile, et maailm oli neil aastatuhandetel, kui me polnud veel Homo perekonna ainsad esindajad, märksa kosmopoliitsem paik. DNA on teinud maatasa meie senise ettekujutuse viimasest miljonist aastast ja nüüd tuleb alustada ülesehitustööd. Perekonnapuu
Laiema taksonoomilise kategooria
