ent tuhandete aastate kestel liikusid mõned koidu, teised loojangu suunas.
Suurem osa Euroopa muistse geenimaterjali hiljutisemast analüüsist keskendub viimasele 10 000 aastale ehk ajastule, mil juba üle kogu maailma kohtas põllundusele viitavaid märke. Nende seas oli paljude loomade kodustamine – sead, kitsed, lambad, laamad (koerad olid juba varem kodustatud, vahest nii 15 000 aasta eest, nii valvuriteks kui ka jahikaaslasteks, ning neid toideti ülejääkidega jahisaagist) – ning taimede aretamine ja töötlemine neoliitiliste tööriistadega. Pole päris kindel, miks me põllundusega algust tegime. Kliima oli tollal Euroopas stabiilsem, ilmselt ka vihmasem, ning mõningad külmal ajal edu saavutanud suurloomad nagu karvased ninasarvikud ja mammutid ja muu megafauna olid välja suremas. Vahest oli stabiilsemaks ja soojemaks muutuvas kliimas kergem ja vajalikum loomi kodustama hakata kui jahti pidada. Regulaarse toiduvaru olemasolu võis ka tervisele kasuks tulla, kuigi mõned vaidlevad vastu, sest teatud arheoloogilised tõendid viitavad pigem sellele, et pärast loomade kodustamist muutusid inimesed lühemaks, mida võib seostada toitainetevaesema dieediga. Aga palun ignoreeri seda lauset, kuna oluliseks saab see alles leheküljel 103. „Paleodieet“ on moodi läinud. Selle puhul välditakse töödeldud toitu ja süsivesikuid ning piirdutakse toiduainetega, mida paleoliitikumi küttidele-korilastele omaseks peetakse: paleodieet ei sisalda piimatooteid, töödeldud teravilja, läätsi, herneid, ube ega muid inimese aretatud aia- või põllusaadusi. Pähklid on lubatud, kuigi mitte maapähklid, mis on samuti põllumajanduslik produkt. Võiks öelda, et pigem toetub see dieet siiski pseudoteaduslikule lähenemisele, nagu sellistele moeröögatustele tüüpiline.
Põllundusrevolutsiooni ajastul võib täheldada nende geenide mitmekordistumist ja laienemist, mis reguleerivad süljes sisalduvat amülaasi ehk toda ensüümi, mis algatab keerukate molekulide seedimist. Mõnel inimesel leidub neid 18 koopiat, šimpansidel aga vaid 2. Amülaas võimaldab seedida tärklise- ja süsivesikurikast toitu ning seda glükoosiks muuta, mis on oluline energiaallikas arenevale ja energianäljas ajule. Kõige efektiivsem on amülaas kuumutatud süsivesikute puhul. Me ei tea, millal me hakkasime toitu kuumutama. Tõendeid on mitmesuguseid, kuid kindlasti kuulus tulel küpsetatud toit meie menüüsse juba 300 000 aastat tagasi ehk enne seda, kui saime anatoomiliselt kaasaegseks. Amülaasigeenide arvukuse tõus, küpsetatud toidu kättesaadavus ja meie ajumahu märgatav kasv, mida on paleoliitikumi evolutsiooni vältel täheldatud, viitab sellele, et toitainerikaste mugulviljade söömine andis looduslikus valikus eelise. See on praegu veel vaid hüpotees; samas sobib see hästi üldpilti sellest, kuidas kultuur mõjutab geene ja vastupidi. Väga muistsel ajal elanud inimeste toidusedelit on raske kindlaks teha, kuid geneetika näib viitavat, et paleodieedil pole erilist teaduslikku alust.
Sarnaselt teiste moodi läinud dieetidega on sel ilmselt mingi mõju, aga vahest mitte toidusedeli koostise tõttu: dieeti pidavad inimesed söövad vähem ja mõtlevad valikud paremini läbi ega õgi seega sisse tohututes kogustes pastat või friikartuleid. Nii et dieeti võib pidada küll, kuid ei maksa teeselda, et see põhineb mingil evolutsioonilisel pretsedendil. Tasub ka meeles pidada, et mida iganes me kauges minevikus süüa võisime, igatahes elame nüüdisajal kauem ja paremini kui ühelgi muul hetkel inimkonna ajaloos.
Praeguse epohhi ehk holotseeni alguses leidis seega aset põllundusrevolutsioon, kuna just sealt pärinevad esimesed tõendid põllupidamisest. Pole selge, mis põhjused seisid selle revolutsiooni taga, aga igatahes muutis see kõike pöördumatult. See, et valisime paikse elu, muutis oluliselt nii meie skeletti kui ka geene, nagu peagi näeme. Nagu arvata võib, muutsime ka end ümbritsevat maad, hakates seda harima. Suurbritannias olles meeldib mulle rongiga sõita ja imetleda kõiki neid rohelisi künkaid. Välismaal olles igatsen neid taga. Mõtlen küll ka sellele, kui ebaloomulikud need on, sest need on tekkinud tuhandete aastate pikkuse inimtegevuse tõttu, ja kuidas inimesed istutasid need pikad hekid – bioloogilise mitmekesisuse poolest kriitilise tähtsusega –, hoidmaks lahus vilja, kariloomi ja kiskjaid ning märkimaks eraomandit. Isegi neil metsikutel rohumaadel, mis katavad Šoti mägismaad ning suurt osa Põhja-Inglismaast, on tuhandeid aastaid karja kasvatatud, seega pole ka see enam inimtegevusest mõjutamata maastik.
Üldiselt arvatakse, et neid kütte-korilasi, kelle eluviisile põllundusrevolutsioon viimaks lõpu tegi, oli 12 000 aasta eest umbes 2 miljonit. Põllupidamine levis nagu viirus üle mandrite oma tekkepaigast kusagil Lähis-Idas (ning teatud kohtades Hiinas ja Aafrikas) ning sellest sai inimese põhiline tegevusala suurema osa vältel järgnevast ajaloost. Tänapäeval on põllupidamine võtnud tööstuslikud mõõtmed ja selle üle valitsevad suurkorporatsioonid, otsustades peaaegu kõige üle, mis meie toidulauale jõuab. Kuid see pole meie raamatu teema. Varajased talud olid väikesed ja kasvatasid toitu peamiselt vaid omanikele – mets võeti maha, maa ümbritseti kiviaedadega ja põllu juurde jäädi elama. Viljasaak on hooajaline ning põllundusega koos tekkis ka vajadus plaanida – ning ikalduse aastateks tündrites ja sahvrites toitu säilitada. Plaanimisega koos tekkis mõnedel aastatel ülejääk, meelitades ka teisi neisse õitsval järjel kogukondadesse, mis kasvama hakkasid. Meie, inimesed, oleme tehnoloogiline liik, teadus on meil hinges. Põllundus on samuti tehnoloogia, mis pigem kõigele looduslikule vastandub. Maaharimine suurendas viljasaaki, aga sellega käsikäes tekkis majanduslik ebavõrdsus: mõnel leidus ülejääki, teistel tuli puudus kätte. Seega mõned perekonnad kasvasid suuremaks ja seal jäi rohkem lapsi ellu, kultuur ja tehnika arenesid neis kogukondades edasi ning tsükkel üha jätkus. Rooma impeeriumi ajaks oli planeedil Maa juba veerand miljardit põlluharijat, samas küttimise-korilusega tegeles vaid mõni miljon, peamiselt Euroopast kaugetes maanurkades – Austraalias, Lõuna-Ameerikas ja teatud paikades Aafrikas.
Põllundusrevolutsiooni mõju, leviku ja ulatuse uurimine on antropolooge juba palju kümnendeid rakkes hoidnud ning kindlasti jätkub see ka edaspidi. Lisaks muistse põllunduse, maaparanduse, köökidest ja sahvritest pärit potikildude ning inimeste ja koduloomade luude uurimisele on meil nüüd veel üks meetod, kuidas tõendeid koguda, mis arheoloogiaga ei võistle, vaid pigem seda täiendab – selleks on DNA. Vaidlused põllumajanduse üle on eurooplastele üldse omased. Nelikümmend aastat oleme Euroopa Liidu ühtse põllumajanduspoliitika raames selle üle jagelnud.
Ka see lugu kõneleb põllumajanduspoliitikast ning selle alguspunkt pole Brüsselist kaugel. 8000 aastat tagasi elas meie planeedil ilmselt umbes 5 miljonit inimest, mis on võrdne Norra praeguse elanikkonnaga. Nad asustasid maad laialt, ent hõredalt. Inimesed olid tolleks ajaks välja jõudnud juba Lõuna-Ameerika kaugeimasse tippu, Austraaliasse ja paljudesse paikadesse nende vahel (erandiks olid küll Vaikse ookeani lõunaosa saared ja Uus-Meremaa) ning sellest perioodist on leitud palju surnukehi ja muud arheoloogilist materjali. Nende inimeste genoome asusime uurima üsna hiljuti, kuid juba on meie uuemat evolutsioonilugu seetõttu ümber kirjutatud. Suur osa tööst on ära tehtud suurtes koostööprojektides, kuhu kaasati geneetikuid, arheolooge ja ajaloolasi. Geneetikaalase töö peakorteriks on kujunenud David Reichi labor Harvardis. Reichi rahvusvaheline uurimisrühm eraldas 2015. aastal üheksa inimese genoomi. Üks neist oli mees, kes elas hämaras koopas Loschbouri küla lähedal Luksemburgis. Üks oli Stuttgarti kandis elanud naine. Teised elasid koopas, mis asub Rootsi väikelinna Motala lähedal. Nad kõik on olnud surnud üle 75 sajandi ja isegi kui nad seda ei teadnud, seisid nad tollal juba alanud revolutsiooni esirinnas, mis Euroopat ja kogu maailma igaveseks ümber kujundas.
Loschbouri mees oli kütt. Viimases puhkepaigas ümbritsesid teda jäänused loomadest, keda ta oli jahtinud ja tapnud, ning ränikiviteravikest, mida sai oda otsa kinnitada ning mida kasutati ka liha ja naha lõikamiseks. Põhja-Euroopa tasandikel olid 8000 aasta eest peamisteks jahiloomadeks metssead ja hirved. Ent ta oli omataoliste küttide seas üks viimaseid, kuna idast saabusid immigrandid uute kommete ja teadmistega, kes eelistasid küttimisele karjakasvatust.
Loschbouri mehe haud kaevati lahti 1935. aastal, kuid tema ülemisest purihambast saadi DNA kätte alles 2014. aastal. Stuttgarti naine võeti hauast välja 1982. aastal ning temagi DNA pärines purihambast. Naine oli põllupidaja ja elas umbes 5000 aasta eest ning teda ümbritsevad esemed olid tüüpilised nöörkeraamika kultuurile: kaunistatud savipotid ja -pudelid, kivist
