viitab sellele, et kõik algsed hübriidjärglased kindlasti ei osutunud steriilseks. Need analüüsid on tõeline täppistöö ja nõuavad DNA-järjestuste põhjalikku statistilist uurimist, kuid need ei viita sellele, et neandertallased oleksid olnud eraldi liik.
Me ei oska öelda, kuidas meie ja neandertallaste ristumine aset leidis. Kas sunniviisiliselt? Mõlema poole nõusolekul? Me ei tea. Esmalt kohtusime Siberis 100 000 aasta eest. Elasime Euroopas koos üle 5000 aasta, mis on peaaegu sama pikk aeg kui kogu kirjapandud inimajalugu. Kui silmas pidada, kui hästi me tunneme viimase 5000 aasta ajalugu, millest suur osa on põhjalikult dokumenteeritud, võrreldes Euroopa eelajalooga, mille kohta käivad tõendid on palju kaudsemad, siis saab ka selgeks, kui raske on kindlaks teha, mis võis juhtuda veel palju ammusemal ajal. Meie suhet neandertallastega on uuritud palju aastakümneid ning me teame, et elasime nende kõrval ja olime nendega sugulises läbikäimises. Mõningad arheoloogilised tõendid viitavad küll ka sellele, et me küttisime ja sõime üksteist. Neandertallaste levila oli lai ja ilmselt kohtasime neid kõikjal Euraasias, kuid pole võimatu, et nende väike arv tekitas geneetilise pudelikaelaefekti ehk madala geneetilise mitmekesisuse, mis tuleb populatsiooni tervisele kahjuks. Võimalik, et tõime kaasa haigusi, millega nad polnud kohanenud. Nad hajusid viimaks meie olemasollu. Neandertallased olid protoliik, mille leek võbeles veidi aega evolutsioonilisel ajaskaalal, kuid ei kestnud aegkondi. Mis iganes võis olla põhjuseks, et neist vähestest neandertallastest ei jäänud viimaks ühtegi järele, igatahes kanname nende geene edasi ning nende surematus kestab sama kaua kui meie oma.
Hammas ja sõrmeots
Altai mäed kerkivad maa seest seal, kus Venemaa piirneb Hiina ja Mongooliaga, ning nad on jääkülmad. See on karm maastik. Siberi tühermaal leidub üks koobas, mis kannab nime Denissovi koobas 18. sajandi eremiidi järgi, kes seal elas. Ilmastik muudab koopa suuremal osal aastast ligipääsmatuks. Denissovi koobast on uuritud viimased nelikümmend aastat ja sealt on leitud nii nüüdisinimeste kui ka neandertallaste säilmeid, nagu ka tosinate loomaliikide omi alates lõvidest ja hüäänidest kuni karvaste ninasarvikute ja mõistagi karudeni, kes on Venemaa sümbolloomaks praegugi. Nõukogude uurijad olid sealt välja toonud üle 50 000 leiu, millest hilisemad pärinesid keskajast, seega on erinevad olendid seda koobast asustanud juba üle 230 000 aasta. Siber on üks kõige hõredamalt asustatud piirkondi meie planeedil; ka tänapäeval elab seal vähem kui kolm inimest ruutkilomeetri kohta. Seega tundub mõneti üllatav, et Denissovi koobas kubises elust lausa sadu tuhandeid aastaid. Peagi selgub siiski, mispärast. Kuigi kliima pole kiita, on see väärt kinnisvara; otse kalda ääres asuvast kodust avaneb maaliline vaade jõele ning sel on lai nelinurkne lõunasse avanev sissepääs, kustkaudu jõuab 9 x 11 meetrisesse peakambrisse, millel on korstnataoline püstava, kuhu alla võib paigutada kamina või pliidi, ja kolm kõrvalgaleriid magamistubade või tööruumide tarvis. Põrandapinda on kokku 270 ruutmeetrit.
Aastal 2008 leiti sealt veel ühe endise asuka säilmed. Tõsi, säilmeteks on neid vast liialdus nimetada, kuna tegu oli vaid hambaga ja alaealise kämbla viienda sõrme kaugmise faalanksiga ehk tavakeeles lapse väikese sõrme viimase lüliga. Leiu pinnasekiht dateeriti 30 000 – 50 000 aasta vanuseks. Ühestainsast sõrmeluust piisas, et paleoantropoloogid saaksid selle kunagise omaniku klassifitseerida Hominini’de hulka, mis on taksonoomiline jaotus, kuhu alla kuuluvad kõik Homo’d, nagu ka gorillad ja šimpansid. Suuremaks täpsuseks ühest sõrmeotsast reeglina ei piisa.
Ent sedapuhku piisas. Hammas oli suur, tegelikult suurem, kui võis oodata nii Homo sapiens’i kui Homo neanderthalensis’e puhul. Kuid just sõrmeotsast leitu andis põhjust inimese evolutsiooni käik taas pea peale pöörata. Sõrme väljakaevanud venelased andsid selle Svante Pääbole, et ta sellele DNA-analüüsi teeks, ja seekord oli meil õnne.
Pääbo rühm suutis sellest tillukesest sõrmelülist ekstraheerida mitokondriaalse genoomi – lüli ise hävis selle protsessi käigus – ning tulemused avaldati ajakirjas Nature veidi enne 2010. aasta lihavõtteid. Tollest järjestusest, mis oli muidugi katkendlik, paljude sajandite vältel kannatada saanud, sai alguse revolutsioon meie teadmistes. See polnud nüüdisinimese ega ka neandertallase oma. Polnud teada, et tollal oleks mõni muu perekonna Homo liige elanud Euroopas või Aasias, ning see ei meenutanud ka meie primaatidest sugulasi šimpanse või bonobosid. See tüdruk – nagu peagi selgus – oli uut tüüpi inimene.
Säilinud DNA-d polnud palju ja sellest andis välja pigistada piiratud hulgal informatsiooni, kuid esines piisavalt olulisi erinevusi [nüüdisinimese ja neandertallase DNA-ga võrreldes – Tlk]. Need näisid viitavat sellele, et tegu on inimesega, kelle eellased lahkusid Aafrikast väljarände käigus, mis polnud neandertallaste eellaste oma (see toimus umbes 500 000 aasta eest) ega ka meie oma, mis algas vähemalt 100 000 aasta eest. Tüdruku DNA-st leitud lahknevusi oli kaks korda rohkem kui meie ja neandertallaste vahel ning selle numbri põhjal saab välja arvutada meie kolme viimase ühise eellase. Kusagil Aafrikas pidi umbes miljoni aasta eest elama inimrühm, mis jagunes hiljem nüüdisinimesteks, neandertallasteks ja denissovlasteks.
See jagunemine oli küll ajutise iseloomuga, kestes vaid mõnisada tuhat aastat. Ülejäänud osa tema genoomist sai lõpetatud 2010. aasta jõuludeks. Selles esimeses uuringus nimetati teda „tundmatuks hominiiniks Lõuna-Siberist“. Fossiilid on juba olemuslikult haruldased, sest läheb vaja suurt vedamist, et kivistunuks saada. Selle sõrme puhul, mis oli vaid üks neist kahesajast luust, millest tüdruku keha koosnes, oli teadlastel eriti palju õnne. Tundub, et koopas valitsenud tingimused säilitasid tillukese sõrmeluu DNA-d paremini kui ühegi seni leitud neandertallaseluu puhul.
Luu suurus, kui seda võrrelda neandertallase või nüüdisinimese sõrmeluuga, näib viitavat sellele, et omanik oli alaealine, laps. Tema soo kohta ei ütle sõrmeluu midagi. Küll aga DNA, sest DNA määrabki soo. Muistsete näidiste puhul pole võimalik kõiki kromosoome kokku lugeda. Kromosoomide kuju on selgesti äratuntav vaid raku elutsükli käigus ning seega elusorganismilt saadud rakkudes. Denissovlase sõrme puhul ei tasunud loota, et õnnestuks näha Y-kromosoomi või kaht X-kromosoomi. Pääbo rühm ekstraheeris DNA fragmentide kujul ning sisestas need andmebaasi, mis koosnes muudest DNA-tükkidest, mille vahele need sektsioonid vahest sobituksid. Kui selline „raamatukogu“ on olemas, siis saab selle põhjal arvutis luua geneetilise koodijärjestuse ning luud ennast pole enam kunagi tarvis puutuda. Üheks esimeseks sammuks oligi välja otsida sellised fragmendid, mis võiksid meenutada nüüdisinimese Y-kromosoomi. Kuna selliseid ei leitud, võis järeldada, et vägagi tõenäoliselt on tegu tüdrukuga. Tegu on tõendite puudumisega ja teadlastena peame meelde tuletama, et see pole sama, mis millegi puudumist kinnitavad tõendid. Kuid antud juhul oli Y-kromosoomi materjali mitteleidmine piisavaks kinnituseks, et uskuda – tegu on naisega. Tema genoomi muude omaduste põhjal võib järeldada, et tegu oli pruunisilmse, pruunide juuste ja tumeda nahaga inimesega – kõik need tunnused olid iseloomulikud Homo liikidele enne hilisemal ajal tekkinud heledanahalisust ja sinisilmsust (millest tuleb juttu 2. peatükis).
Teiseks oluliseks asjaks oli kindlaks teha geneetiline distants meie, nende ja neandertallaste vahel. Selleks on vaja vaadelda mingit DNA-lõiku ja võrrelda selle täpset järjestust eri liikidel. Lihtsustades võiks öelda, et mida sarnasemad need on, seda lähedasemas suguluses on nende omanikud. See kehtib kõigi elusolendite kohta kõigil tasanditel, nii kaksikute kui ka bakterite puhul. Uute genoomide võrdlemise järel selgus, et denissovlased ja neandertallased on lähemas suguluses üksteise kui ühegi elava inimesega. Eriti põnevaks läks asi aga siis, kui selgus, et denissovlaste DNA elab edasi tänapäeva melaneeslaste hulgas – Fidži, Paapua Uus-Guinea ja Austraalia kirderanniku lähedal asuvate saarestike pärismaalastes. Just nagu neandertallased on püsiva märgi jätnud minusse ja sinusse (kui sa oled Euraasia päritolu), nii ka need teised inimesed, keda tunneme vaid selle ühe sõrmeluu põhjal, jätsid oma geneetilise märgi nende saareelanike eellastesse, sest mõnel juhul koosnes denissovlaste DNA-st lausa 5% nende genoomist.
Tiibetlaste geneetiline kood kannab kohastumusi kõrgmäestikutingimustega, sest
