kaasaegsete inimeste algsest elupaigast. Ajaskaalad pole kindlalt teada, kuigi arvatakse, et see juhtus tuhandete aastate kestel. Meie Homo sapiens’idest esivanemad jõudsid Euroopasse umbes 60 000 aastat tagasi ning sellest jutustan ma 2. peatükis. Muidugi ei ilmunud nad välja üleöö, kohvrid näpus. Tillukeste gruppide või hõimude levik laienes kõigis suundades ning nad jõudsid üha kaugemale eellaste algsest elupaigast. Midagi täpsemat me öelda ei oska. Esimesed uuringud kinnitasid, et selliseid nn geenivoolu sündmusi oli vähemalt viis, kuid see ei tähenda samas, et viis indiviidi seksisid ja said järglasi, kelle järelpõlved kandusid edasi kaugesse tulevikku. Pigem tähendab see, et populatsioonid või hõimud ristusid ja nende DNA-d segunesid populatsioonide sees.
Kõik neandertallaste DNA järjestused on internetiandmebaaside kujul olemas ning tänapäevased uuemad sekveneerimistehnoloogiad lubavad kõigil oma genoomi skaneerida (kuigi mitte täielikult sekveneerida) ning analüüsida paljude tegurite suhtes. 23andMe on üks sellist teenust pakkuv ettevõte; ma lasin neil oma genoomi uurida ning tulemusi vaatleme hiljem. Sellest personaalgenoomikast selgub ühtlasi, kui palju neandertallase DNA-d sinus on. Minu puhul pärineb neilt 2,7% kogu minu DNA-st (mis pole kuigi erakordne, sest selle firma andmete põhjal ongi see Euroopa keskmine; akadeemilised uuringud peavad seda arvu liialduseks ning leiavad, et keskmine proportsioon on eurooplastel siiski madalam). Mu genoom koosneb 3 miljardist DNA-tähest ning 23andMe andmete põhjal on 81 miljonit neist saadud neandertallaste käest, olles eri pikkusega tükkidena levinud üle minu 22 kromosoomipaari. Kuues inimkromosoomis sisaldub eelmainitud kogusest vähem DNA-d, sealhulgas Y-sugukromosoomis, mis tegi minust mehe. Muidugi pole neandertallaste panus käsitletav ühe kogumina, mille mõju oleks üheselt avalduv, aga minu sees on see olemas.
Vähemalt sada aastat on neandertallastest mõeldud kui küürus seljaga, julmadest, mörisevatest koopaelanikest. Nende kolpade põhjal tehtud näomudelite järgi tundub, et nad erinesid meist märgatavalt ja polnud ka kuigi ilusad. Ilu aga on vaataja silmades ning isegi kui sina neid ilusaks ei pea, ei pruukinud sama kehtida su esivanemate kohta, sest nemad neantertallastega igatahes seksisid.
Mina kannan endas neandertallaste DNA-d, seega olid neandertallased mu eellased. Kui sinus on nende DNA-d, siis olid nad sinu eellased. Kui sa oled üldjoontes euroopalikku päritolu, siis on üsna kindel, et sinus on neandertallaste DNA-d. Seda nimetatakse introgressiooniks – teiselt grupilt DNA saamiseks korduva tagasiristamise teel. Erinevate populatsioonide DNA-materjal osaliselt seguneb. Juba avastamisest peale on neandertallastele viidatud kui nõbudele või lähisugulastele. Mulle tundub selge, ja ma võin selles toetuda geneetikale, et neandertallased kahtlemata kuulusid meie eellaste sekka.25 See ongi üks DNA kaudu esivanemate uurimise põhikontseptsioone – just seesama, mis ajab segamini sugupuude senised selged harud. Seda nimetatakse geneetiliseks segunemiseks: varem eraldi elanud populatsioonide geenid segunevad.
Me kanname nende DNA-d. Kõigis inimpopulatsioonides seda ei leidu: enamikul aafriklastest on neandertallaste DNA-d väga vähe, mõningatel idaasiaatidel aga rohkem kui eurooplastel. Pikemas perspektiivis leiab geneetiline segunemine aset „geenivoolu sündmuste“ kaudu. Maakeeli peetakse silmas seksi. Anatoomiliselt kaasaegsed inimesed seksisid anatoomiliselt neandertallaste sekka kuuluvate inimestega ja seda juhtus palju kordi inimajaloo vältel.
Horvaatiast leitud neandertallase luudest saime teada, et ristumine leidis aset 60 000 aasta eest, ning seni oligi arvatud, et Homo sapiens jõudis Euraasiasse tolle aja paiku. Nii kui me neandertallastega kohtusime, nii me nendega sugu tegime. Rumeeniast leitud luud tõestavad, et see juhtus uuesti umbes 40 000 aasta eest. Hakkas tunduma, et niipea, kui meie eellased Homo neanderthalensis’tega kokku said, hakati kohe seksima.
Naissoost neandertallane, kes oli surnud 50 000 aasta eest Altai mägedes Siberis, liitus genoomiklubiga 2014. aastal ning tema varbaluust õnnestus eraldada seni kõige detailsem neandertallase DNA näidis. Kaks aastat hiljem, 2016. aasta veebruaris, analüüsiti tema genoomi põhjalikumalt ning seniseid tõdesid tuli taas kohendama hakata. Selgus, et ta kandis veidi nüüdisinimese DNA-d, ja kui seda teistega võrrelda, siis saab toda introgressiooni dateerida. See oli toimunud ühes tema eellases umbes 50 000 aastat enne tolle naise sündi. Me ei tea, kust nad tulid, aga kes iganes nad olid, meenutasid nad meid, kuigi olid ajaliselt ja geograafiliselt kaugel levikupiirist, mida me Homo sapiens’i tollasele Aafrika diasporaale seni omistasime. Väga võimalik, et need inimesed olid Aafrikast emigreerunute esimene laine, itta suunduvad rajaleidjad, kes asusid teele kümneid tuhandeid aastaid varem, kui seni oli arvatud. „Aafrikast välja“ hüpotees jääb põhimõtteliselt samaks, kuid selle dateering ja üldine kulg tuleb nüüd muistsete DNA-tõendite valguses üle vaadata.
Geenid voolasid, kui nad üksteist kohtasid. Kui räägime geenivoolu sündmustest, võib sõna „sündmus“ olla sama eksitav kui sõna „väljaränne“. Võttes arvesse neandertallaste DNA laia levikut Euroopa praeguses populatsioonis, tundub väheusutav, et see jõudis meie genofondi pärast seda, kui üks su eellastest oli suguühtes teise, ilmselt lühema ja jässakamaga. Need sündmused viitavad ristumisele populatsioonide mõõtkavas ning küsimus, miks introgressioon segunemisel aset leidis, on kahtlemata huvipakkuv.
Kui munarakud ja seemerakud tekivad, on geenide segamine rekombineerimise käigus juhuslik, nii et geenid, mille indiviid saab liikidevahelises paljunemises, on nagu õnnemäng. Kui need geenid hakkavad selle ühe hübriidpaaritumise tõttu populatsioonis edasi levima, selgub loodusliku valiku käigus nende kasulikkus. Mitu 2015. aasta sügisel tehtud uuringut analüüsiski seda, kui evolutsiooniliselt edukaks osutusid need neandertallase genoomist saadud geenid. Kuna DNA-d päritakse tükikaupa, võime genoomiosakeste kasulikkust hinnata jagatud tükkide suuruse põhjal. Geeniversioon, mis on kahtlemata kasulik ja seega loodusliku valiku käigus ajapikku edasi kanduv, võib kaasas kanda ka muud enda kõrval asetsevat DNA-materjali, kui see läbi põlvkondade edasi püsib, just nagu jalgrattavõistlusel, kus põhigrupp läheb parima ratturi tempoga kaasa. Kuid genoom võib põlvkondade kestel sellest kaasarändavast materjalist ka vabaneda, kui see kahjulikuks osutub. Kui võrdleme neandertallase DNA sektsioone kaasaja inimese DNA sektsioonidega, mida peame neandertallastelt pärinevaks, siis võib selle põhjal luua evolutsiooni vaatekohast üsna täpse mudeli nende hübridisatsioonide edukuse kohta. Kui Graham Coop koos kolleegidega seda tegi, avastasid nad, et meie genoomid on end aeglaselt puhastamas neandertallaste DNA-st, mis näib viitavat sellele, et osaline ristumine neandertallastega polnud meile kasulik, kuid polnud ka väga kahjulik. Meie DNA neandertallastelt päritud tükkide ümber läbib nõrka negatiivset selektsiooni ehk põhigrupp on aeglustumas, kuna juhtrattur pole kuigi kiire. Arvata võib, et neandertallaste koguarv oli alati madal; mitme neandertallase luudest leitud mtDNA on omavahel üsna sarnane, mis viitab madalale geneetilisele mitmekesisusele, mis omakorda viitab väikesele paljunemisvõimelisele populatsioonile, vahest vaid mõni tuhat isendit. Me arvame, et kui need armukohtumised aset leidsid, oli meid juba neandertallastest palju rohkem. Kui nende DNA-materjal meisse jõudis, siis isegi juhul, kui see meile esmalt kuigi kasulik polnud, hajusid selle mõjud kähku meie palju suuremasse genofondi. Kuni see oli vaid neis endis, sai see edasi kanduda, sest ei pidanud võistlema märksa parema DNA-materjaliga. Teine artikkel, mille autoriteks olid Kelley Haris ja Rasmus Nielsen, avastas sama ning ühtlasi sedagi, et introgressioonivastane selektsioon polnud piisavalt tugev, et tekitaks paljunemisbarjääri, nagu võib näha liikide puhul, mis on vaid kaugelt sugulased.
Tollest arvude analüüsist tuleb välja veel üks veider detail, mis vahest aitab meil neid seksiseiklusi paremini mõista. Neandertallastelt tulev introgressioon on kaasaja inimese X-kromosoomi puhul madalam kui muude kromosoomide puhul. X-kromosoomi annavad mehed edasi vaid pooltel kordadel, kuna neil on ka Y-kromosoom, kuid naised, kel on kaks X-i, annavad seda alati edasi. Ja kuna meie X-kromosoomides on vähem neandertallaste DNA-d, vihjab see sellele, et meie esimestel kohtumistel paljunesid omavahel meessoost neandertallased ja naissoost Homo sapiens’id.
Mida siis neandertallased meie heaks tegid? Üsna vähe. Me ei oska öelda, miks oleme tuhandete põlvkondade vältel aeglaselt nende DNA-st vabanenud,
Tahan tänada Trinity College Dublini teadurit Lara Cassidyt. Ma polnud eriti mõelnud neandertallastega seonduvate liigidefinitsiooni probleemide üle, enne kui ta ühel mu avalikul loengul sellele mu tähelepanu juhtis. Tal oli õigus ja minul polnud, seega olen talle tänu võlgu.
