peab kirjeldama, kuidas inimese väärikuse aus-tamine on paranemise eeldus.
6 Kirjelda praksises saadud kogemusi!
Haiguste ja tervise halvenemise ennetamise puhul on tihti küsimus sotsiaalsete tingimuste muutmises. Arst peab süstematiseerima ja jagama oma teadmisi popu-latsioonis esinevate haiguste ja vaevuste iseärasuste või esinemismustrite kohta tervishoiupoliitikutega.
7 Haara juhtimine enda kätte!
Perearst peab aktiivselt vastutama hea koostoimimise eest tervishoiu- ja sotsiaalteenuse töötajate vahel. Pere-arst peab aitama kaasa sellele, et eriarstiteenused suu-natakse peamiselt neile, kes seda kõige rohkem vajavad. Koostöös teiste tervishoiutöötajatega peab perearst töö-tama aktiivselt selle nimel, et erialaseid ressursse kasu-tatakse optimaalselt. Perearstikeskuse liidrina peab ta hoolitsema ka selle eest, et tema töötajad saaksid aren-dada oma erialaseid ja isiklikke pädevusi.
Allikas: Norra peremeditsiini selts (NSAM), 2001
30
Osa 1. Esmatasand
nendes piirkondades, kus perearst paikneb kaugemal, kus ligipääs perearstiabile ei ole samavõrdne linnaga. Siin peab panustama ka süsteem, mis asub tervishoiust väljaspool: kohalik omavalitsus, sotsiaalabisüsteem jt.
Rahvusvaheliselt defineeritakse peremeditsiini kui eri-ala mitmeti. Definitsioone peab aga aja, valdkonna arengu ja riiklike tingimuste valguses muutma. Enamik definit-sioone koosneb peremeditsiini tuumikvaldkondade ja funktsiooni kirjeldusest. Teised panevad rõhku tervik-lähenemisele patsientidele kui iseseisvatele indiviididele, kus arst kasutab teadmisi paljudest erinevatest valdkondadest. Oma 2008. aasta maailma tervise raportile pani Maailma Terviseorganisatsioon (World Health Organisation – WHO) pealkirja „Primary health care – Now more than ever!“ („Esmatasandi arstiabi – nüüd rohkem, kui kunagi varem!“) rõhutamaks, et veelgi suurema rõhu panemine esmatasandi arstiabile on see tee, mida mööda käia, ka rikkaimates riiki-des. Nõuanne maailma tervishoiuministritele on panustada isiklikule arstile, nagu lähtub tabelist 1.1.1 perearsti rollide kohta.
Eestis moodustavad perearstid 25% arstkonnast. Eestis on perearst sellekohase koolitusega eriala omandanud arst, kes osutab personaalset, laiahaardelist ja järjepidevat arsti-abi igale isikule, olenemata vanusest, soost ja haigustest. Ta tegeleb patsiendiga, arvestades perekonna ja kogukonna konteksti ning kultuurilisi iseärasusi ning respekteerides alati patsiendi autonoomiat. Ta tunnetab professionaalset vastutust kogukonna ees. Eesti peremeditsiini arengukavas aastani 2020 sõnastatakse peremeditsiini põhitunnuseid järgmiselt.
Peremeditsiini põhitunnused:
a) asub tervishoiusüsteemis esmase kokkupuutepunkti rol-lis, tegeledes kõikide terviseprobleemidega, sõltumata
patsiendi vanusest, soost või muudest isiklikest erisustest, tagades sellisel viisil piiramatu ja hea kättesaadavuse kogu elanikkonnale;
b) on abiks patsiendile tervishoiusüsteemis orienteerumisel, koordineerides meditsiiniabi ning tehes koostööd teiste erialade spetsialistidega, tagades sellisel viisil tervishoiu-ressursside efektiivse kasutuse;
c) arendab isikukeskset lähenemist, on orienteeritud indi-viidile, tema perekonnale ja kogukonnale, kuhu nad kuu-luvad;
d) edendab tervist ja heaolu sobivate ja efektiivsete sekku-mismeetoditega;
e) edendab patsiendi võimestamist;
f) läbi efektiivse suhtlemise loob usaldusliku vahekorra oma patsientidega;
g) on vastutav arstiabi järjepidevuse eest, mis lähtub pat-siendi vajadustest;
h) omab spetsiifilist otsusprotsessi, mis lähtub haiguste levi-musest ja esinemissagedusest rahvastikus;
i) tegeleb nii ägedate kui ka krooniliste haigustega;
j) tegeleb sageli haigustega, mis varases staadiumis võivad väljenduda ebamääraselt;
k) osaleb vastutuses ühiskonda puudutavate terviseproblee-mide lahendamisel;
l) tegeleb terviseprobleemidega, mis väljenduvad füüsiliste, psühholoogiliste, sotsiaalsete, kultuuriliste ja eksistent-siaalsete ilmingutena;
Käesolev raamat põhineb pragmaatilisel lähenemisel: pere-meditsiini tuumaks on kliiniline tegevus, mille aluseks on rahvatervisealased, bioloogilised ja kliinilised teadmised, kuid see sisaldab tugevaid elemente sellistest tugivald-kondadest nagu psühholoogia, sotsioloogia, antropoloogia ja eetika.
1.2. Terviseprobleemid ja tervishoiu-teenuste osutamine perearstipraksises
Autorid: Per Hjortdahl, Steinar Hunskåri kaasabil, Ruth Kalda
Patsientidel on arsti poole pöördumiseks palju erinevaid põhjuseid. Osa tuleb piinavate sümptomite tõttu, teised muretsevad mõne tõsise haiguse pärast, soovivad diagnoosi või vajavad meditsiinilist ravi, nõuannet või tõendit. Mõista patsientide erinevaid motiive ja vajadusi tervishoiuteenuse osutamiseks ja rajada oma professionaalne tegevus sellele on perearsti üks tähtsamaid ja enim väljakutseid esitav ülesanne. Peaaegu igasuguse kliinilise tegevuse lähtekoht on patsiendi sümptomite ja tervisega seotud vajaduste mõistmine. Kui pat-sient tuleb vastuvõtule murtud käega pärast jalgrattaõnnetust, ei ole väljakutse ehk väga suur. Ent kui vastuvõtule tuleb pea-valude all kannatav mees, kes on hiljuti kaotanud kolleegi aju-kasvaja tõttu, on need väljakutsed oluliselt suuremad.
Tervest haigeks
Terve–haige on meie tervisliku seisundi dihhotoomia, mida meditsiinis tihti kasutatakse. Diagnoosimine on teine viis seisundit kategoriseerida, millest võib haiguse leviku, ravi ja prognoosi mõistmisel palju kasu olla. Samal ajal kujutab iga-sugune kategoriseerimine endast tegelikkuse jämedakoelist lihtsustamist. Kõik inimesed kogevad suuremal või vähemal määral ja erinevatel aegadel negatiivseid elusündmuseid, tervise halvenemist või ka haigust. Seda tõdetakse medit-siinis üha rohkem, et ühest küljest on omavahel tihedalt seotud inimese eksistentsiaalsete tingimuste mõjul kujunev elukaar, nii head kui ka halvad elusündmused ja inimsuhted, teisest küljest biomolekulaarsed ja füsioloogilised muutused kehas. Lähemalt räägitakse sellest peatükis 1.8. Kliiniliste teadmiste alused ja piirid.
Inimese elulool on oluline mõju tema arusaamale haigu-sest. Samade bioloogiliste probleemide või haigustega pöör-dub osa inimesi tervishoiuasutuste poole, teised aga mitte. Perearsti üks tähtsamaid ülesandeid on olla tõlk: tõlkida patsiendi individuaalsed sümptomite ja vaevuste kogemused kollektiivsesse meditsiinilisse teadmisesse haiguste kohta. Arst peab leidma ja kasutama asjakohaseid olemasolevaid teadmisi ja vahendama neid patsiendile arusaadaval viisil. Selleks ei pea arstil olema mitte ainult meditsiinialased tead-mised, vaid ka parim võimalik ülevaade patsiendi arusaama kohta oma tervisest ja sellest, miks ta arsti poole pöördub.
„See ei ole tavaliselt nii ...“
Sümptomid on kehas toimunud muutuste väljendus. Reeglina on need lühiajalised, tähtsusetud ja isemööduvad, teinekord
võivad need olla pikaajalised, piinavad või tõsised. Kolm eri-nevat, ent kattuvat tingimust määravad
