hinnang,
− emotsionaalne reaktsioon.
Füüsiline kogemus selle vaevuse tüübi, intensiivsuse, kestuse ja nähtavuse kujul mõjutab seda, kuidas sümptomeid koge-takse ja tõlgendatakse. Akuutsed ja piinarikkad sümpto-mid nagu valu, ebameeldivustunne või funktsiooni muutus päädivad enamasti kiiresti arsti poole pöördumisega. Füüsi-lise kogemusega on seotud individuaalne valulävi – see, kui palju valu igaüks meist talub, enne kui abi otsib. Valulävi sõltub bioloogilistest faktoritest nagu isiksus, psüühiline sei-sund, varasemad kogemused, motivatsioon ja kultuuritaust.
Teadlik hinnang, mis põhineb inimese üldteadmistel hai-guse kohta, on tähtis selleks, kuidas sümptomeid tõlgenda-takse ja mõistetakse. Vaevustele elundites, mida peetakse eriti tähtsaks – nagu pea, silmad, süda või suguelundid –, omis-tatakse suuremat tähtsust kui sümptomitele teistes elundites, nagu jalg või kõht. Tavalisi või kergesti äratuntavaid sümp-tomeid, näiteks ahelsuitsetaja hommikune köhimine, hinna-takse tihti vähem ohtlikeks kui sarnast köha mittesuitsetajal.
Emotsionaalsed reaktsioonid äsja tekkinud sümptomitele võivad olla väga erinevad, aga ebakindlus sümptomite tähen-duses tekitab tihti ebameeldivustunnet ja muret. See võib anda tõuke otsida kiiresti abi või siis võib see viia ka sümp-tomite eitamise ja diagnoosi hilinemiseni. Enda ja lähedaste kogemustele varasemate haiguste ja vaevustega omistatakse tihti määravat tähtsust. Mure tõsise haiguse pärast võimen-dab sageli füüsilist ebameeldivustunnet ja see võib omakorda suurendada hirmu, nii et tekib nõiaring. Individuaalne isik-sus ja sotsiokultuuriline taust mõjutavad samuti suurel mää-ral inimese emotsionaalseid reaktsioone uutele sümptomitele või vaevustele.
Reageerimismustri osana esitab inimene reeglina kas tead-likult või alateadlikult mõned tähtsad küsimused. Mis on juh-tunud? Kas asi on tõsine, kas ma võin surra? Miks see juhtus just minuga ja just nüüd? Kuidas see mõjutab minu elu või töö-tamist? Kui kaua võin ma oodata ja mis juhtub, kui ma midagi ette ei võta? Mida ma peaksin tegema ja kas ma peaksin lõpuks abi otsima? Mida minuga tehakse? Kas see teeb haiget?
Need kolm eelkirjeldatud tingimust – füüsiline kogemus, teadlik hinnang ja emotsionaalne reaktsioon – määravad üheskoos ära, kas inimene otsib oma sümptomitele abi või mitte. Sümptomitele antakse mingi tähendus ja see vallan-dab meetmete valiku.
1.2. Terviseprobleemid ja tervishoiuteenuste osutamine perearstipraksi-ses
32
Osa 1. Esmatasand
Sümptomist terviseprobleemiks
Reeglina ei ole sümptomite liigi ja arstiabi otsimise kasuks otsustamise vahel mingit lihtsat seost. Enne kui inimene võtab ühendust arstiga, peab ta ennast mentaalselt ümber häälestama selliselt, et vaatleb ennast tõenäoliselt terve ini-mese asemel võimaliku haigena. Arstiabi mitte kasutavate vanurite seas tehtud uuringud näitavad, et paljud vanurid, kelle sümptomid on seotud naha, kuseteede või liigestega, peavad seda loomulikuks elu osaks ja mitte tervishoiu mureks. Kuid enamik terviseprobleemidega kokkupuutu-vaid inimesi peavad vaevusi siiski millekski negatiivseks ja reageerivad sellele ühel või teisel viisil.
Inimesed võivad sümptomitele ja vaevustele reageerida erinevalt. Paljud neist reaktsioonidest toimuvad korraga, vaheldumisi ja üldiselt sõltub see sellest, kui ägedasti vae-vused tekivad.
Ei tee midagi. Üksikud inimesed ei tee midagi, lasevad asjadel omasoodu kulgeda. Seni, kuni tegu on teadliku tege-vusega, on ka see üks eneseravi vorme.
Otsib abi, infot või teadmisi. Paljud proovivad ise välja uurida, mis neil viga on, ja otsivad nõuandeid ja teadmisi perelt, sõpradelt, ajakirjadest, meditsiinikirjandusest või internetist. Uuringud on näidanud, et ligi 80% Põhjamaade täiskasvanud rahvastikust kasutab internetti tervisega seo-tud eesmärgil. Peaaegu pooled neist on avaldanud arvamust, et on sealt leidnud tervisealaseid nõuandeid, millele soovivad tähelepanu pöörata. Enamus küsib nõu ja arutab oma prob-leeme ka teistega, tihti kogukonna inimestega.
Eneseravi. Paljud ravivad ennast ise, andes endale roh-kem puhkust ja rahu. Teised kasutavad loodusravi või ravimeid. Kolmandik uute vaevuste tõttu perearsti juurde tulevatest patsientidest on proovinud erinevaid varasemast olemasolevaid ravimeid, laenanud teistelt või ostnud käsi-müügiravimeid.
Küsivad diagnoosi, abi või ravi teisteltki peale arstide. Üksikud inimesed leiavad abi ja tuge religioossest, vaimsest, spirituaalsest tegevusest, samas kui teised otsivad abi alter-natiivravitsejatelt, nagu homöopaadid või refleksoloogid, või spetsialistidelt, kelle poole inimesed saavad otse pöörduda, nagu füsioterapeut või kiropraktik. 2014. aasta Euroopa sotsiaaluuringus märkis naistest 47% ja meestest 31%, et on viimase aasta jooksul kasutanud uuringus loetletud alter-natiivmeditsiini meetodeid. Kui ravimtaimed on Lääne-Euroopas pigem nišitoode, siis eestimaalased kasutavad ravitsemiseks aktiivselt umbes 100 kohalikku taime. Ravit-seja juures käimise kogemust tõi välja u kümnendik eesti-maalastest, samas nõustus u 80% väitega, et sensitiivsetel inimestel on võime inimesi tervendada.
Pöördub arsti poole. See on tihti järgmine samm, kui eneseravist enam vaevavate sümptomite tõttu ei piisa või kui inimene kahtlustab tõsist haigust, tahab diagnoosi, vajab konkreetset ravi või teisi meditsiinilisi meetmeid. Üha enam kasutatakse teadmiste hankimiseks enne ja pärast arstivisiiti internetti. Vestlemine „informeeritud patsiendiga“, kes tuleb vastuvõtule internetist hangitud erineva kvaliteediga tervise-infoga, on perearsti jaoks uus erialane väljakutse.
Erinevused vaevuste vahel, mis toovad inimesed arsti juurde ja mis mitte, on tihti väikesed. Üks Šotimaal tehtud uurimus näitas, et neljandik rahvastikust jättis professio-naalset abi otsimata isegi tõsiste füüsiliste või psüühiliste haiguste sümptomite ilmnemisel, samas kui kümnendikul abi otsinuist tõdeti lihtsad isemööduvad vaevused. Norra valvearstide seas tehtud uuring näitas, et neljandikul pat-sientidest oli probleeme, mis polnud mitte ainult madala prioriteediga, vaid millest oleks suurel määral saanud üle ka lihtsa eneseabiga. Seetõttu ongi arsti poole pöördumise otsuse taga sageli määrava tähtsusega hoopis muud tegurid kui vaevused ise.
Miks osad tulevad arsti juurde ja teised mitte?
Kui ägedalt tekkinud tõsine haigus, vigastused või teadvuse-häired välja arvata, peab enamik inimesi, kes kaalub arsti poole pöördumist uute sümptomite või terviseprobleemide tõttu, saama üle enda vastupanust. Mõne inimese jaoks on see lävi kõrge ja ületamatu, teiste jaoks on see pea olematu. Esimene takistus on patsiendi enda arusaam tervise-probleemist. Teised takistused on seotud patsiendi-arsti suh-tega ja arstiabi korraldusega seotud praktiliste kaalutlustega.
Kogetud vajadus on tähtis selle jaoks, kas patsient otsustab arsti poole pöörduda. Enamasti seletavad patsiendi tegutsemismotiive mitte sümptomid ise, vaid patsiendi tõlgendus nendest, tema mõtted, ideed ja hirmud, mis vae-vuste tõttu tekivad. Ühes perearstikeskustes tehtud uuringus olid 38 arstivisiiti 100-st põhjustatud otsesest tõsise haiguse hirmust, teises sarnases uuringus olid kuni kolmandik kõi-gist esmastest pöördumistest tingitud kas otsesest või kaud-sest vähi või mõne muu tõsise haiguse hirmust. Tihti aga hirmu arstile ei tunnistata, sest mõni patsient peab seda nõr-kuse märgiks. Teinekord kardavad patsiendid, et arstivisiit või kaasa tuua ebameeldivaid protseduure. Paljud naised peavad günekoloogilisi uuringuid ebameeldivateks ja lükka-vad sellised visiidid võimalikult kaugele.
Tundlikud isiklikud probleemid või vaevused, mille puhul eeldatakse
