18
13
11
11
11
11
100
S
Nahk
7
46
13
9
18
11
11
11
11
16
100
T
Endokriinsüsteem, ainevahetus ja toitumine
6
44
1
1
6
8
14
20
24
26
100
U
Neerud ja kuseteed
3
32
6
3
14
9
11
12
16
29
100
W
Rasedus, sünnitus ja pereplaneerimine
4
0
0
0
50
43
6
1
0
0
100
X
Naissuguelundid (k.a rinnad)
2
0
1
1
29
18
20
14
9
8
100
Y
Meessuguelundid
1
100
5
3
16
10
8
9
18
31
100
Kokku
100
42
7
3
15
14
14
14
14
19
100
Peaaegu iga neljas valvearstivisiit on seotud alla 10aastaste las-tega. Vaid vähesed elanikud pöörduvad valvearsti juurde tihti.
Mida teeb perearst patsientidega?
Perearst uurib, selgitab välja probleemi põhjuse ja ravib omal käel terveks suurema osa oma patsientidest. Laboriteenuseid kasutatakse umbes pooltel juhtudest ja ravimeid kirjutatakse välja enam kui pooltel arstivisiitidel. 10–15% patsientidest suunatakse eriarsti juurde edasisteks uuringuteks ja raviks. 2–3% hospitaliseeritakse. Umbes iga viies suunamine johtub sellest, et perearstil pole piisavalt aega või varustust patsiendi uurimiseks, samas kui iga kahekümnes suunamine toimub eelkõige seetõttu, et seda soovib patsient või tema lähedane. Vigastuste ja kasvajatega patsiendid suunatakse reeglina suhteliselt kiiresti kirurgi või onkoloogi vastuvõtule. Sisehai-guste valdkonna spetsialisti juurde suunatakse patsiendid,
kellel on arütmiad, südame koronaartõbi, seedetrakti vae-vused ja kilpnäärme vaevused. Diagnoosid, mis päädivad enamasti aktiivraviga, on õnnetused, akuutsed südame- ja veresoonkonnahaigused, äge kõht, ebanormaalne rasedus, sapipõie- ja maksahaigused ja psühhoos.
Sümptomatoloogia, haiguste ja tervisealaste vajaduste ulatus, millega perearst kokku puutub, on väga mitmekesine. Haiguste panoraam esmatasandi arstiabis erineb oluliselt sellest, mida nähakse haiglas, perearst näeb sageli varaseid mittespetsiifilisi haigustunnuseid. Perearstipraksises on tõsi-sed haigused vähemlevinud, võrreldes eriarstiabiga. Pere-arsti üks tähtsaid ülesandeid on tuvastada terved inimesed ja välistada tõsine haigus. Perearsti teadmised oma nimistus olevate inimeste epidemioloogilisest olukorrast annavad olu-lise lisapanuse haigustõenäosuse suurendamisse. Kui haigus on diagnoositud piisavalt olulise tõenäosusega, ravitakse patsienti esmatasandi arstiabis kokkulepitud ravijuhendite ja strateegiate järgi või suunatakse patsient edasi järgmise tasandi arstiabisse
