tasuta. Poliitikud määravad korra-päraselt kindlaks maksimaalse piiri, millest rohkem patsient vajaliku tervishoiuteenuse eest ühe aasta jooksul maksma ei pea. Kui väljaminekud ületavad selle piiri, hüvitab selle avalik sektor.
Islandit iseloomustab see, et väljaspool pealinnapiirkonda on tegu suure ja hõredalt asustatud geograafilise alaga, üsna samamoodi Norra, Rootsi ja Soome kõige põhjapoolsemate osadega. Islandi esmatasandi arstiabi korraldus on üsna sarnane teiste Põhjamaadega ja eriti Rootsi süsteemiga.
Eestis ja kõikides Põhjamaades on hästi arenenud esma-tasandi arstiabi, kus perearst teeb koostööd paljude kohalike tervishoiu- ja sotsiaaltöötajatega: nagu sotsiaalamet, kodu-hooldus ja sotsiaalhoolekanne.
Eestis ja ka teistes Põhjamaades on perearstidel eriarsti-abisse „väravavahifunktsioon“ (suunamiskohustus), kuid Rootsis ja Soomes tagavad suured tervisekeskused oma erinevate eriarstide ja tervishoiutöötajatega patsientidele kerge ligipääsu otse eriarsti juurde. See on olnud soovitud areng paljude „tänapäevaste“ patsientide jaoks, kes peavad esmatähtsaks kiiret ja otsest ligipääsu eriarsti juurde. Üle-jäänud Põhjamaad tunnevad nüüd suurenenud nõudlust ava-tud polikliinikute järele, seda eriti suuremates linnades. Eestis planeeritakse järgnevateks aastateks samuti suuremate tervi-sekeskuste ehitamist ja perearstiabi koondamist keskustesse.
Eestis ja Taanis on palju aastaid olnud perearstisüsteem, kus igal perearstil on kindlaks määratud vastutus konkreet-selt nimetatud rahvastikuosa eest, nn nimistu eest. Tavaliselt on perearstinimistutesse kuulunud Eestis 1600–2000 ja Taanis 600–2000 inimest. Norra viis vastava perearsti-süsteemi ja patsientide nimekirja süsteemi sisse 2001. aastal. Mitmed teised Põhjamaad arutavad nüüd, kas nad peaksid sama teed minema.
Eestis ja kõikides Põhjamaades on perearst oma patsien-tide jaoks kättesaadav telefoni teel. Enamasti on see korral-datud nii, et enamik perearste on eraldanud vähemalt tund aega igast tööpäevast oma patsientide telefoni teel nõusta-miseks. 3–4% puhul kõikidest vastuvõttudest Taanis lähevad perearstid patsiendi juurde koduvisiidile, veidi vähem esineb seda Norras ja Eestis, samas kui Rootsis ja Soomes ei tehta seda peaaegu kunagi.
Tüüpiliselt võtab perearst Eestis, Taanis ja Norras vastu 18–20 patsienti ühe tööpäeva jooksul ja on ühenduses pea-aegu sama paljudega telefoni või kirja teel. Mitmetes Põhja-maa riikides on valvearstisüsteem, kus perearst on kohus-tatud osalema, kuid seda erineval määral. Eestis ei ole perearstid valveteenistuse kohustusega seotud, kuid neil võib olla soovi korral selleks lisaleping.
Ennetav meditsiin, eriti mis puudutab ema ja last rasedus-aegse hoolduse, lapse tervisekontrollide ja vaktsineeri-misega, on osa Eesti ja Taani perearstipraksisest ja toimub tihti perearsti kabinetis. Norras on see reeglina koondunud eraldi tervisekeskustesse, kus töötab ka perearst, samas kui Rootsis ja Soomes hoolitsevad selle eest patsiendi enda arst, ämmaemand ja meditsiiniõed. Soomes on traditsiooniks, et perearstid vastutavad rohkem rahvatervisega seotud üles-annete eest kui nende kolleegid ülejäänud Põhjamaades. Eestis on käsil viimastel aastatel rida muutusi: rajatakse suuremaid keskusi, milles hakkab tööle vähemalt mitu perearsti, ning keskus pakub lisaks ka ämmaemanda ning füsioterapeudi teenust ning vajadusel ka muid lisanduvaid esmatasandi teenuseid.
Kõikides riikides on pikaajaline ja tugev traditsioon vaa-delda peremeditsiini akadeemilise erialana ja peremeditsiini õpetatakse olulise ainena kõikides Põhjamaade ülikoolide meditsiiniteaduskondades. Eestis on peremeditsiin alates 1992. Aastast akadeemiline, teaduslik, esmatasandile suuna-tud meditsiinieriala, millel on oma õppekava, teadustöö ja kliiniline tegevus ning mis tugineb tõenduspõhisuse print-siipidele. Peremeditsiini õpetatakse diplomieelses õppes mitmel erineval aastal ning oluline osa praktikast toimub perearstikeskustes. Kõikides eespool nimetatud riikides on peremeditsiin tunnustatud eriala, mille õpe kestab kolm kuni kuus aastat. Peremeditsiinialane teadus on pikka aega olnud Eestis heal tasemel nagu ka teistes Põhjamaades.
1.3. Peremeditsiini tegevusvaldkonnad ja töövõtted
Autor: Steinar Hunskår, kaasautorid Guri Rørtveit (dokumentatsioon), Jørund Straand (koduvisiidid) ning Sverre Sandberg ja Geir Thue (labor)
Selle peatüki märksõna võiks olla „perearst praktilist tööd tegemas e. perearsti tegevus“. Perearsti töötamise viis tule-neb tema tööülesannetest, väljaõppest, kogemusest, olemas-olevatest tehnoloogilistest ja majanduslikest võimalustest ning eeskätt esmatasandil esinevatest sagedasematest prob-leemidest. Haigla ja perearstipraksise tööviisis on suuri erinevusi ‒ ja nii peabki olema. Perearstipraksises on oma tegutsemisstandardid ning juhised, mille on koostanud eri-ala esindajad.
Perearst ei tööta üksi, tal on koostööpartnereid nii medit-siini- kui ka sotsiaalsüsteemis ning kohalikus omavalitsuses. Ta peab koostööd tegema paljude erinevate valdkondade esindajate, asutuste ja institutsioonidega. Ta kohtub pat-siendiga ja tegeleb tema probleemidega paljudes erinevates olukordades: telefonikõned, vastuvõtt kabinetis, koduvisiit, kirjalik suhtlus terviseametiga, haigekassaga, kitsama eriala arstidega ja haiglatega. Seega on perearst üsna nähtav isik kogukonna paljudes valdkondades. Laias laastus on tegu positiivse rolliga, mis annab palju võimalusi tegeleda nii üksikpatsiendi kui ka patsiendirühmadega.
Perearstikeskuses on suhteliselt lihtne tehnoloogia, kuigi kõrgtehnoloogilise varustuse kasutamine üha suureneb. Perearstikeskuse töö sisu ja korraldus peavad olema hea kvaliteediga, seda kontrollivad korrapäraselt Eesti Haige-kassa ja Terviseamet ning see peab vastama kehtivatele reeg-litele. Perearstiabi on oluline tegevusvaldkond ning selle eri-alasele kvaliteedile, teenindusele ja tõhususele tuleb esitada kõrgeid nõudmisi.
Kliinilised töövõtted
Perearstipraksise tööl on teatud tüüpilised tunnusjooned:
− varaste ja mittespetsiifiliste haigusnähtudega patsiendid,
− piiratud vastuvõtuajad,
− piiritletud diagnostika- ja ravivõimalused,
− piiratud teadmised ja kogemused paljudes erivald-kondades.
Need tunnusjooned on omased perearstipraksistele ena-mikus riikides. Neid võib mõista piirangutena võrreldes haiglameditsiini standarditega, kuid neil on ka palju eeliseid. Perearst peaks proovima kasutada ära oma töötingimuste eeliseid ja vähendama spetsiifikast tulenevaid puudusi. Neid erilisi töömeetodeid nimetatakse peremeditsiini kliinilisteks töövõteteks (vt infokast).
Järjepidevus ja eelteadmised patsiendi kohta
Üks konkreetne vastuvõtt on tihti lühike ja annab vähe infot. Kuid pikaajalise arsti-patsiendi suhte korral, mida perearstisüsteem pakub, moodustab vastuvõttude summa mõne aja pärast olulise andmebaasi, seda nii arsti peas kui ka patsiendi haigusloos. Haiguslugu haiglas avades peab erakorralise meditsiini osakonna arst korraldama põhjaliku küsitluse, selleks et saada patsiendi taustast ülevaade. Pere-arst teab vastuseid paljudele nendele küsimustele juba eel-nevalt, seetõttu ei pea neid enam esitama. Tänu sellele, et perearst tunneb patsienti, saab ta paremini aru ka patsiendi mitteverbaalsest suhtlusest – hääletoon, kehahoiak, riietus ja miimika – ning ta saab võrrelda seda varem nähtuga. Tihti on tähtis patsiendile kinnitada, et arst teab tema anamneesi ja eritingimusi.
Uuringud on näidanud, et perearstipraksises on järjepidevus mitmemõõtmeline: aeg, patsiendi isiklik tundmine, kohalike olude tundmine ja meditsiinialased teadmised:
− kronoloogiline mõõde tuleneb pikaajalisest arsti-patsiendi suhtest;
− geograafiline mõõde tuleneb asukohast kogukonnas;
−
