1. Esmatasand
Eesti ja Põhjamaade peremeditsiini sarnasused ja erinevused
Paljud selles peatükis esitatud andmed on keskmised näita-jad. Samal ajal on hästi dokumenteeritud üksikute arstide vahelised erinevused, seda nii haiguste panoraami kui ka praksise profiili seisukohast. Suur osa erinevustest tulenevad geograafiast, nimistu patsientkonnast ja demograafiast, kuid teatud määral on need seotud ka konkreetse arstiga, näiteks tema erihariduse ja erihuvidega. Variatsiooni mõjutavad ka kohalik taust ja kultuur, poliitilised suunised ja tervishoiu-süsteemi korraldus.
Eesti vastuvõttude uuringus selgus, et erinevaid diag-nostilisi protseduure tehti vastuvõttudel > 80%-le patsienti-dest, edasi suunati patsiente 17%-l juhtudest ning 45%-le pat-sientidest kirjutati välja retseptiravim. Ühes Norra uuringus varieerusid edasisuunamised eriarstile 7–18% vastuvõttudest ja röntgenuuringu kasutamine 3–12% patsientidest. Ka ret-septide väljakirjutamine ja laboriteenuste kasutamine erineb arstide vahel väga palju, seda pärast patsientide, diagnooside ja praksise profiili erinevuste korrigeerimist. Sageli on keeru-line erinevate arstide tööstiili võrrelda, sest see sõltub palju-dest erinevatest faktoritest, näiteks ka eriarstiabi lähedusest ja kättesaadavusest piirkonniti. Seda käsitletakse lähemalt peatükis 1.3. Peremeditsiinilised raamid ja töövõtted.
Ka vastuvõtu kestuses on erinevate maade vahel suured erinevused. Keskmine arstivisiit kestab Norras 15–20 minu-tit, umbes sama on see teistes Põhjamaades. Oluliselt lühem (8–10 minutit) on see Eestis, Suurbritannias, Hollandis, Saksamaal ja Hispaanias. Vastuvõtu pikkus ja sagedus johtub suurel määral kliinilisest probleemist (vt perearsti poole pöördumiste põhjused Eestis, tabel 1.2.1.), aga ka arsti tööstiilist ja traditsioonidest. Osades riikides on tavaks teha suurem hulk lühemaid vastuvõtte, teistes vähem ja pikemaid.
Eestis ja Põhjamaades põhineb tervishoiuteenus samadel põhimõtetel, kuid nende teostus on tihti veidi erinev. Pere-meditsiini ja arsti ülesannete erinevad definitsioonid muu-davad erinevate riikide olude võrdlemise keeruliseks, aga üldiseid sarnasusi siiski esineb (tabel 1.2.3.).
Kõikides võrreldavates maades on võetud aluseks tagada rahvastikule võrdsed tervishoiuteenused, sõltumata elukohast, sotsiaalsest staatusest või maksevõimest. Kõikides riikides on tervishoiu vundamendiks esmatasandi arstiabi ja perearsti-praksis. Tervishoidu finantseeritakse peamiselt maksude kaudu, kuid tervishoiu struktuur ja omamine erineb. Eestis finantseerib esmatasandit Haigekassa, perearstid on Haige-kassaga lepingupartnerid, kuid korraldavad arstiabi andmist ise, olles enamasti iseseisvad ettevõtjad. Rootsis ja Soomes kuulub kogu esmatasand ja teise tasandi arstiabi avalikule sektorile (kohalik omavalitsus), kes vastutab ka selle töö eest. Enamasti saavad perearstid kindlat palka avalikult sektorilt.
Norras vastutavad perearstiteenuste kättesaadavuse eest formaalselt kohalikud omavalitsused ja Taanis tervishoiu-regioonid, kuid praksiseid kuuluvad perearstidele, kes hoia-vad neid ka töös. Erinev rahastamine ja töökorraldus tingib ka erinevaid koostöövorme. Eestis töötavad pisut enam kui pooled perearstidest suuremate või väiksemate rühmadena, 41% perearstidest töötavad soolopraksistena. Haigekassa maksab pearaha nimistu patsientide arvu järgi ning lisaks veel tasu uuringute eest, kvaliteedi eest, majandus- ja info-tehnoloogia kuludeks jne. Rootsis ja Soomes on perearsti-praksised organiseeritud suurematesse avalikesse tervise-keskustesse, kus tihti töötab kuus kuni kümme perearsti (general practitioner), mitu eriarsti ja teisi tervishoiutööta-jaid, näiteks ämmaemandad ja füsioterapeudid. Taanis ja Norras on traditsiooniliselt olnud väiksemad arstivastu-võtud kahe kuni kolme arsti ja umbes sama paljude teiste töötajatega. Lisaks on nendes riikides 10–20% ühe arstiga praksiseid, kuid see on muutumas, kuna üldarstiüksuseid
Tabel 1.2.3. Fakte Põhjamaade perearstide kohta 2010. Allikas: Põhjamaade Arstide Ühingud, 2010. Statistika perearstide vastuvõttude arvu kohta elaniku kohta aastas on võetud „Põhjamaade tervisestatistikast“, mille andmed pärinevad 2008. aastast ja katavad riigi kõiki perearste, mitte ainult neid, kes on peremeditsiini spetsialistid.
Tööealiste arstide arv
Naiste %
Elanikke tööealise arsti kohta
Perearste (% kõikidest eriarstidest)
Elanikke perearsti kohta
Perearsti vastuvõttude arv elaniku kohta aastas
Taani
22 900
45
240
4 301 (37%)
1 278
3,8
Soome
18 900
56
283
2 369 (21)
2 259
1,6
Island
1 067
31
298
188 (22)
1 702
2,8
Norra
20 700
43
234
2 633 (24)
1 849
3,3
Rootsi
30 200
47
309
5 644 (25)
1 655
2,8
Eesti (andmed 2017-aasta kohta)*
4 569
74
288
921 (20)
1 429
2,9
*Eesti Tervisestatistika ja terviseuuringute andmebaas
37
Osa 1. Esmatasand
jääb vähemaks ja need muutuvad suuremaks. Norras on ka näiteid, kus kohalikul omavalitsusel on perearstikeskused ja kohalik omavalitsus hoiab neid töös ning arst saab kindlat palka, kuid algselt on perearstid Taanis ja Norras olnud ise-seisvad ettevõtjad. Avalik sektor maksab neile kindlat põhi-toetust nimekirjas olevate patsientide arvu järgi ja lisaks tasu selle järgi,
