ning tihti ei saa ka tõendi vastuvõtja selliseid taotlusi ametlikult menetleda. Mõnel juhul võib arst aidata kirjutada paberilehele mõne lihtsa taotluse, mille patsient allkirjastab, ja siis saab sellele lisada arstitõendi tavalisel viisil.
Millal on arst huvitatud või seotud isik?
Haldusmenetluse seadus ütleb, et erapoolikuse küsimus kerkib üles siis, kui asi puudutab iseennast, sugulast (vanem, laps, lapsendaja, lapsendatu, vend, õde, vanavanem, lapse-laps), abikaasa, hõimlane (abikaasa vanem, laps, lapsendaja, lapsendatu, vend, õde, vanavanem, lapselaps) või perekonna-
− kokkuvõte haiguse kulust ja ravist;
− oluliste proovide ja uuringute tulemused, ka tõlgendus;
− meditsiinilised hinnangud;
− vastused probleemidele ja perearsti küsimustele;
− ravimid väljakirjutamise ajal, tähelepanu juhtimine püsi-ravimite muutmisele ja selle põhjendus;
− funktsioneerimise tase ja abimeetmed;
− haigusleht;
− nõuandeid jälgimiseks ja kontrolliks;
− kurssi viimine sellega, millist infot patsient on haiglas saanud;
− info patsienti ravinud arsti kohta;
− edasise vastutuse jaotumise selgitamine selle kohta, mida patsient, eriarst või perearst peaks tegema.
Probleem tekib siis, kui epikriisi ei tähtsustata piisavalt ja see kirjutatakse valmis kaua aega pärast seda, kui patsient on haiglast välja kirjutatud. Kui perearst saab epikriisi alles enam kui paari nädala pärast, kaotab see tihti oma väärtuse ja kulutab asjatult arsti ja patsiendi aega. Kui epikriis saade-takse elektrooniliselt, saab teksti hõlpsasti tõsta vastavatesse kohtadesse tervisekaardis ning kasutada seda uuendusena ja meeldetuletusteks.
Tõendid
Aruanded inimese tervisliku seisundi kohta moodustavad sageli esineva ja tähtsa osa perearsti dokumentatsioonist. Tegu võib olla paljudele erinevatele ametkondadele esitata-vate tõenditega ja erinevate ekspertarvamustega. Mõnikord peab arst tõendama, et patsient on terve või piisavalt terve, aga enamasti peab ta tõendama, et patsient on haige või piisavalt haige.
Võib küsida, kas arsti ressursside selline kasutamine on kooskõlas paljude tõendisoovide kasuga ja kas arst on alati õige inimene tõendeid kirjutama. Näiteks paljud perearstid leiavad, et lühiajalised haiguslehed või koolist puudumise kohta esitatavad arstitõendid ei ole „arstide rida“.
Töö ja kooliga seotud tõendid võivad puudutada kooli-desse vastuvõtmist, toiduainetetööstusele esitatavaid tõen-deid nakkushaiguste esinemise kohta ja paljudel teistel otstarvetel. Riigiasutused vajavad tõendeid juhilubade, inva-parkimise, adopteerimise, kutsehaiguste ja sotsiaalabi kohta. Kindlustusfirmad paluvad terviseandmeid elukindlustuse ja töövõimetuse määramise jaoks. Vahel harva paluvad perearstilt ekspertarvamusi advokaadid, kohus või järele-valveasutus.
Tõend hõlmab kolme osapoolt: arsti, seda, kelle kohta tõend käib, ja tõendi saajat. Nii patsiendil kui tõendi saajal on ootused arsti kui kontrollija ja dokumendi sisu ja kvali-teedi suhtes. Arst etendab paljudes sellistes asjades eksperdi rolli. Siis peab sellele patsiendi tähelepanu juhtima ja selgi-tama, mida see tähendab, et vältida hilisemaid konflikte ja arusaamatusi. Tõendite kvaliteedis esineb tõestatult väga suuri erinevusi ja mõningal määral ka tõest möödavaatamisi või teadlikke vigu. Kuid arstitõend on tõsine ja ametlik paber
64
Osa 1. Esmatasand
liiget. Samuti siis, kui ollakse tõendi saajaga tööalases, teenistuslikus või muus suhtes, kui arst on muul viisil isik-likult huvitatud asja lahendist või kui muud asjaolud teki-tavad kahtlust tema erapooletuses.
Loomulikult ei tohiks arst kirjutada tähtsaid tõendeid või haiguslehti lähedastele sugulastele või lähedastele kol-leegidele, aga probleem on selles, et need reeglid pudutavad ebameeldivalt paljusid inimesi, kes on teadlikult valinud oma lähedase või tuttava endale perearstiks. Üks võimalik lahendus on paluda oluline tõend väljastada oma kolleegil või deklareerida oma seotus patsiendiga ning selgelt väljen-dada oma erapooletust.
Perearstipraksise töö ja korraldus
Perearstipraksise pidamine on peale arstiks olemise ka äri pidamine. See toob kaasa isikliku ja majandusliku vastutuse ja tegutsemiskohustuse. Hästi organiseeritud arstikeskus võtab patsiente paremini vastu kui halvasti organiseeritud. Patsiendi ravi algab juba enne, kui patsient arstiga kohtub. Mida tähendab „hästi organiseeritud“, võib veidi erineda, ja üks perearstipraksise puhul rahuldust pakkuv külg on suur vabadus korraldada oma tööd selliselt, et see sobib konk-reetse arsti tööviisi ja heaoluga.
Perearstisüsteem põhineb sellel, et arstid on peamiselt avaliku lepingu ja töö tegemiseks makstava toetusega era-ettevõtjad. Enamik perearste töötab mitme perearstiga prak-sistes ja töö on korraldatud mitmel viisil. On võimalus, et kaks või enam arsti peavad oma praksist (eraettevõtet) koos teistega ja jagavad ruume, varustust, abipersonali ja teisi kulusid kollektiivse lepingu alusel. See on administratiivselt lihtsam ja annab enam iseseisvust.
Mõnes omavalitsuses on perearstid omavalitsuse palgal, rendivad neilt praksise ruume ja varustust. Sellisel juhul on arstid töövõtjad, ei kanna kohustust perearstikeskuse töö organiseerimise eest ega pea tegema ise investeeringuid.
Perearstipraksis on kompleksne tegevus, kus erialane ja meditsiiniline tegevus on keskne, kuid vastutus lasub iga-päevase töö, majanduse ja personali eest ning peab täitma kõik praksise tegevusele esitatavad nõudmised. See tähendab, et arstid peavad selleks lisaaega eraldama, ostma sisse vaja-likke teenuseid (näiteks koristus, raamatupidamine, andme-kaitse) ja hoolitsema selle eest, et perearstipraksis oleks hästi organiseeritud tervishoiuasutus ja kasulik äritegevus. Pole kahtlustki, et osa arste, kes oskavad väga hästi perearsti tööd, keelduvad teiste rollidega seotud vastutusest ja tööst ning asuvad seetõttu kindla palgaga tööle teise perearsti juurde või valivad muu töö. Suundumus ongi erinevate töötamise viiside poole ning lähitulevikus on võimalik, et perearstisüsteemi algusaegadel valdavalt üksi töötanud arstid on liikunud tööle suurematesse keskustesse ja kollektiividesse.
Töötajad ja peremeditsiini meeskond
Tänapäevast perearstipraksist ei saa pidada ilma meeskonna-tööd tegemata ja pädevate kolleegideta. See, kui palju tööta-jaid ühe arsti kohta vaja läheb, oleneb sellest, milliseid funktsioone nad peaksid täitma. Tavaliselt on iga täiskohaga arsti kohta vähemalt üks täiskohaga pereõde. Osa perearsti-keskuseid on tööle võtnud ka registraatori. Mõnes perearsti-keskuses töötab ka teine pereõde või ka ämmaemand.
Abipersonalil on terve rida funktsioone:
− võtta vastu pöördumisi vastuvõtulauas ja telefoni teel,
− vahendada ühenduse võtmist arstiga,
− korraldada aegade registreerimist,
−
