ja Himaalaja vahel laiuva piirkonna ajaloole hoopis uut peatükki.
Aleksandri surmale järgnenud aastakümnetel toimus piirkonna järkjärguline ja ilmne helleniseerimine, kui idale hakati tutvustama Vana-Kreeka teadmisi, teemasid ja sümboleid. Aleksandri asehaldurite järeltulijad pidasid oma Kreeka juuri meeles ja rõhutasid neid innukalt – näiteks müntidel, mida vermiti kaubateede ääres strateegiliselt olulistes punktides või elujõulistes põllumajanduslikes keskustes asuvates suurlinnades. Nende müntide kujundus muutus standardiks: aversil kujutati hetkel võimul olevat valitsejat, tema kiharate ümber võru ja tema nägu pööratud alati paremale täpselt nagu Aleksandril, reversil aga Apollonit, kelle nimi oli kirjutatud kreeka tähtedega.37
Kreeka keelt võis kuulda ja näha kõikjal Kesk-Aasias ja Induse orus. Afganistani põhjaosas asuvas Aï Khānumis – Seleukose rajatud uues linnas – nikerdati ühele monumendile Delfi maksiimid, nende hulgas ka järgnev aforism:
Lapsena käitu hästi.
Noorena valitse end.
Täiskasvanuna ole õiglane.
Eakana ole tark.
Surres ole valuta.38
Umbes aastast 200 e.m.a. pärinevad maksutõendid ja sõdurite palgaarvestust puudutavad dokumendid näitavad, et Baktria ametnikud kasutasid kreeka keelt igapäevaselt veel enam kui sada aastat pärast Aleksander Suure surma.39 Kreeka keel tungis suisa India subkontinendi sügavustesse. India varajastest valitsejatest suurim, Maurjade kuningas Ašoka, andis välja edikte, millest mõnele oli lisatud paralleelne kreekakeelne tõlge – ilmselt tehti seda kohaliku elanikkonna huvides.40
Euroopa ja Aasia kokkupõrkest sündinud intensiivne kultuurivahetus oli hämmastav. On teada, et Buddha kujusid hakati looma alles siis, kui Apolloni kultus oli jõudnud Gundhara orus ja Lääne-Indias juurduda. Budistid tundsid end uute religioossete tavade edust ohustatuna ja asusid ka oma usku visuaalselt väljendama. See seos polnud ainult ajaline, vaid väljendus ka välimuses ja vormis: näib, et Kreeka mõju oli nii suur, et esimeste Buddha kujude šablooniks kasutati Apollonit. Budistid olid selle ajani suutnud hoiduda oma jumala visuaalsest kujutamisest, kuid konkurents sundis neid tegutsema, laenama motiive ja tegema uuendusi.41
Nüüdse Tadžikistani lõunaosast leitud kreekakeelsete raidkirjadega ehitud kivialtarid, Apolloni kujutised ja oivalised miniatuursed elevandiluunikerdused, millel kujutatud Aleksander Suurt, näitavad selgelt, kui kaugele tungisid lääne mõjud.42 Sama väljendasid ka arusaamad Vahemere äärest toodu kultuurilisest üleolekust. Indias austati Aasias elavaid kreeklasi nende rohkete teadussaavutuste eest: “Nad on barbarid,” öeldakse tekstis, mida tuntakse “Gārgī Samhitā” nime all, “kuid ometi pärineb just neilt astronoomia teadus, mistõttu tuleb neid austada nagu jumalaid”.43
Plutarchose sõnul tegi Aleksander selleks kõik, et Vana-Kreeka mütoloogiat õpetataks isegi kauges Indias ning tänu sellele hakati Olümpose jumalaid kummardama kõikjal Aasias. Ajal, mil kreeka keelt õpetati Induse orus, kasvasid Pärsias ja kaugemalgi elavad noored mehed üles Homerose teoste saatel, “kandes ette Sophoklese ja Euripidese tragöödiaid”.44 See võib olla ka põhjuseks, miks on eri paigust pärit suurte kirjandusteoste vahel võimalik märgata sarnasusi. On väidetud, et sanskritikeelne eepos “Rāmājana” on “Iliase” ja “Odüsseia” tänuvõlglane: teose üheks teemaks on Rāma naise Sītā rööv, milles võib kajastuda Ilusa Helena röövimine. Mõjutused ja inspiratsioon ei liikunud vaid ühes suunas ning mõne teadlase väitel on näiteks “Aeneisis” märgata India tekstide, näiteks “Mahābhārata”, mõjutusi.45 Teadmised, teemad ja lood liikusid mööda maanteid, kus neid levitasid nii rännumehed, kaupmehed kui palverändurid: Aleksandri vallutused sillutasid tee, mis avardas tema vallutatud maade elanike silmaringi ning aitas ääremaadel ja veelgi kaugemal elavatel inimestel puutuda kokku uute arusaamadega.
Vana-Kreeka kultuuri mõjud küündisid isegi metsikute steppideni, nagu näha Põhja-Afganistanis Tillya Tepe ülikute haudadest leitud imelistest hauapanustest. Leitud esemete kunstilisteks mõjutajateks on kahtlemata Vana-Kreeka kui ka Siberi, India ja veelgi kaugemate paikade kultuurid. Luksusesemed jõudsid rändrahvaste maailma kauplemise teel, olles vahetuskaubaks elusloomade ja hobuste eest, ehkki mõnikord olid need loovutatud tribuudina rahu säilitamise tarbeks.46
Stepialade kokkupõimumist ja ühtseks maailmaks sidumist kiirendasid Hiina üha kasvavad ambitsioonid. Hani dünastia valitsusajal (206 e.m.a – 220 m.a.j) oli mitmes etapis toimunud ekspansioon lükanud riigi piire üha kaugemale, jõudes lõpuks provintsini, mis kandis tollal nime Hsiyu (või “läänepiirkonnad”), kuid mida tuntakse tänapäeval Xinjiangi (“uue piirimaa”) nime all. Provintsi pääses pea tuhande kilomeetri pikkuse Gansu koridori kaudu, mis ühendas Hiina sisealasid Dunhuangi oaasilinnaga, Taklimakani kõrbe serval asuva kaubateede ristumiskohaga. Edasi lääne poole liikuvatel ränduritel oli selles punktis võimalik valida põhja- või lõunapoolse tee vahel – mõlemad samavõrd ohtlikud –, mis ühinesid uuesti Kaxgaris, paigas, kus kohtusid Himaalaja, Pamiiri, Tian Shani ja Hindukuši mäestikud.47
Piire üha kaugemale lükkav Hiina sidus Aasia ühtsemaks tervikuks. Teedevõrgustike loomist olid seni takistanud yuezhi ja ennekõike xiongnu hõimud, rändrahvad, kes valmistasid Kesk-Aasias elavate sküütide kombel ümbritsevatele riikidele pidevat muret, kuid olid ka olulised kariloomade kauplejad – teisest sajandist e.m.a pärinevatest Hani dünastia dokumentidest ilmneb, et steppide rahvastelt osteti kümneid tuhandeid kariloomi.48 Hiina nõudlus hobuste järele oli pea täitmatu, seda tagant innustamas vajadus hoida tegutsemisvalmis tõhusaid sõjalisi jõude, mille toel säilitada sisekorda ja olla valmis reageerima xiongnu või teiste hõimude rünnakutele ja röövretkedele. Xinjiangi läänealadelt pärit hobuseid hinnati Hiinas väga kõrgelt ja hõimupealikud võisid nendega teenida terveid varandusi. On teada, et üks yuezhi hõimupealik sai hobuste eest vastutasuks rikkalikult kaupu, mille ta müüs edasi, teenides oma esialgse investeeringu kümnekordselt tagasi.49
Kõige kuulsamaid ja hinnalisemaid ratsusid aretati Fergana orus teisel pool võimsat Pamiiri mäestikku, mis laiub tänapäeva Ida-Tadžikistanis ja Afganistani kirdeosas. Sealseid hobuseid imetleti eriti nende tugevuse tõttu. Hiinast pärit kirjelduste kohaselt olid nende sigitajateks draakonid ja loomi nimetati hanxue ma – ‘verd higistav’, mis tulenes nende erilisest punakast higist, mida põhjustas kas kohalik parasiit või hobuste tavatult õhuke nahk, mille tõttu kippusid nende veresooned pingutuse tagajärjel kergesti lõhkema. Mõnest eriti uhkest loomast sai omaette kuulsus, neist kirjutati luuletusi, loodi skulptuure ja maale ning neid kutsuti sageli tianma’ks – taevalikeks või taeva hobusteks.50 Mõned hobused järgnesid oma omanikule isegi järgmisesse ellu: üks keiser maeti näiteks koos oma kaheksakümne lemmikratsuga ning nende matmispaika seati valvama kaks täku kuju ja üks terrakotasõdalane.51
Mongoolia steppidel ja Hiinast põhja poole jäävatel rohtlaaladel valitsevate xiongnu hõimudega polnud heade suhete säilitamine alati kerge. Kaasaegsed kirjeldasid hõime barbaritena, kes olid valmis sööma toorest liha ja jooma verd – ühe kirjamehe sõnul oli tegu suisa inimestega, “kelle taevas on hüljanud”.52 Hiinlased olid valmis maksma tribuuti, selle asemel et tunda alatist hirmu oma linnade võimaliku ründamise ees. Rändrahvaid (kelle liikmed õppisid juba varases nooruses rotte ja linde ning seejärel rebaseid ja jäneseid küttima) külastasid sagedasti saadikud, kaasas sõnumid, milles keiser tegi viisakaid järelepärimisi hõimu kõrgeima juhi tervise kohta.53 Välja kujunes ametlik tribuudi maksmise süsteem, mille alusel hakati rändrahvastele rahu säilitamise nimel kinkima riisi, veini, tekstiile ja ka teisi luksuskaupu. Kõige tähtsamaks andamiks oli kahtlemata siid – rändrahvad hindasid väga kõrgelt selle siledust ja kergust voodipesu ja rõivamaterjalina. Siid oli ka
