teenivad linnad, millele lisasid kultuurilist väärtust kunstnikud ja käsitöölised, kelle looming arenes sedavõrd, mida rohkem pidid rikkad kliendid nende teenuste eest üksteisega võistlema ja nende loomingu eest maksma. Oli ebatõenäoline, et Suurbritannia ja teised samalaadsed paigad oleksid kujutanud Roomale tulusat lisandust: nagu Suurbritannias teenivate sõdurite vahatahvlitele kirjutatud ja koju saadetud kirjad kinnitavad, peeti seda provintsi sünge ja viljatu kõrvemaa musternäidiseks.68
Rooma impeeriumi sünd ei tulenenud aga Euroopast ega alistatud mandrist, millel puudusid tarbijatest ja maksumaksjatest kullaauku kujutavad ressursid ja linnad. Rooma kihutas uude ajastusse tänu uuele sihile – Vahemere idakaldale ja sellest kaugemale jäävatele paikadele. Riigi edu ja hiilgus tulenesid esiti Egiptuse vallutamisest ning seejärel idas – Aasias – kanna kinnitamisest.
Egiptusest, mida olid ligi 300 aastat valitsenud Aleksander Suure ihukaitsja Ptolemaiose järeltulijad, oli saanud imetabaselt jõukas riik tänu Niilusele, mille tulvaveed tagasid põldudelt saadava küllusliku viljasaagi. Sellest piisas enam kui küllalt kohaliku elanikkonna toitmiseks ning vilja jäi rohkesti ülegi. Tänu sellele kasvas jõe suudmes asuv Aleksandria maailma suurimaks linnaks – ühe kaasaegse kirjamehe hinnangul elas linnas 1. sajandil e.m.a umbes 300 000 inimest.69 Viljalastide liikumist jälgiti hoolikalt, kusjuures laevakaptenid pidid andma kuningliku vande iga kord, kui tahtsid oma alusele vilja lastida, saades selle eest kuningliku kirjutaja esindajalt vastu kviitungi. Alles pärast seda väljastati neile vili, mida lastima asuda.70
Rooma oli piielnud Egiptust ahnel pilgul juba pikka aega. Sobiv võimalus saabus, kui Kleopatra VII sattus Julius Caesari mõrva järel räpasesse võitlusesse poliitilise ülemvõimu nimel. Pärast saatuslikku otsust panustada 30. aastal e.m.a peetud kurikuulsas Aktioni merelahingus Marcus Antoniusele, pidi Egiptuse valitsejanna peagi silmitsi seisma Aleksandriale kiiresti lähenevate Rooma vägedega, mida juhtis hämmastava poliitilise taibuga Octavianus. Pärast mitmeid kaitsemanöövreid, milles segunesid sügav hooletus ja mõõtmatu ebakompetentsus, sooritas Kleopatra enesetapu, lastes mürkmaol end hammustada või juues ehk ise mürki. Egiptus potsatas vallutajate jalge ette nagu küps vili.71 Octavianus oli lahkunud Roomast väejuhina, kuid naasis sinna riigi ülima valitsejana, teda ootamas uhiuus tiitel, mille tänulik senat talle peagi üle andis, nimetades ta keiser Augustuseks. Tänu Egiptuse edukale anastamisele oli Roomast saanud impeerium.
Rooma õnn pöördus Egiptuse vallutamise järel tõusuteele. Niiluse oru rikkaliku viljasaagi omandamine langetas teravilja hinda, tänu millele kasvas märgatavalt majapidamiste kulutamisvõime. Intressimäärad langesid, kukkudes umbes 12 protsendilt 4 protsendile, ning sellega kaasnes kiiresti odava kapitaliga kaasnev tuttav buum: kerkima hakkasid kinnisvarahinnad.72 Kasutatav sissetulek kasvas nii äkitselt, et Augustusel oli võimalik tõsta senati liikmeks saamise rahalist lävepakku 40 protsendi võrra.73 Augustusele meeldis kiidelda ning tema väitel oli Rooma olnud tema saabudes ehitatud tellistest, tema järel aga marmorist.74
Rikkuse jõudsa kasvu allikaks olid Egiptusest saadavad maksutulud ja riigi tohutud ressursid, mida Rooma halastamatult endale nõudis. Egiptusesse saadeti maksuinspektorite väed, kelle ülesandeks oli kehtestada uus isikumaks, mida pidid tasuma kõik mehed vanuses 16–60. Erandeid tehti vaid üksikutel erijuhtudel – näiteks võisid maksust pääseda preestrid, kuigi alles pärast seda, kui nende nimed olid hoolikalt templiregistrisse üles tähendatud.75 See oli osa süsteemist, mida üks teadlane on nimetanud “antiikaja apartheidiks”, ning selle eesmärgiks oli maksimeerida raha sissevoolu Rooma.76
Samasugust tulude kogumise protsessi asuti üha kaugemale tungiva Rooma sõiduvees kordama ka mujal. Vaid veidi aega pärast Egiptuse annekteerimist saadeti Juudamaale rahvaloendust korraldama assessorid, et teha maksusummade väljaarvutamine võimalikult täpseks. Kui oletada, et Juudamaal kasutati samasugust süsteemi nagu Egiptuses, kus oli vaja üles tähendada kõik sünnid ja surmad ning ka kõigi täiskasvanud meeste nimed, registreeris ka Jeesus Kristuse maailma saabumise ametnik, keda huvitasid märksa vähem vastsündinu ja tema vanemate isikud ning palju rohkem see, mida tähendas värske ilmakodanik lisanduva tööjõu ja impeeriumi tulevase maksumaksja seisukohast.77
Maailm, millega Rooma idas kohtus, avas vastse impeeriumi silmad, kuna Aasia oli jõudnud selleks ajaks omandada juba laiskleva luksuslikkuse ja hea elu maine. Cicero sõnul oli ida kirjeldamatult jõukas, selle saagid legendaarsed, viljade kirevus uskumatu ning kariloomade hulk hämmastav. Selle eksport oli kolossaalne.78 Aasia rikkused näisid nii suurena, et roomlaste arvates võisid sealsed inimesed lubada endale jõudeelu nautimisele pühendumist. Pole siis ime, et Rooma sõdurid said täisealiseks just idas, nagu kirjutas Sallustius: see oli paik, kus Rooma sõdurid õppisid armastama, purjutama ning nautima skulptuure, maale ja kunsti. See polnud sugugi hea, vähemalt mitte Sallustiuse arvates. Aasia võis olla “ülevoolav ja kõikelubav”, aga “selle rõõmud taltsutasid peagi sõdurite sõjameelsuse”.79 Selle kirjelduse järgi oli ida antiteesiks kõigele, mida esindas sõjakas Rooma.
Keiser Augustus tegi suuri jõupingutusi, et püüda mõista, mis laiub tema impeeriumi uute idapoolsete piiride taga. Teele saadeti ekspeditsiooniväed, mis suundusid Aksumi kuningriiki tänapäevases Etioopias, Seeba kuningriiki nüüdses Jeemenis ning Al-’Aqabah’ lahte, mida uuriti lähemalt juba siis, kui Rooma võimu oli Egiptuses alles hakatud kindlustama.80 Pisut hiljem, 1. sajandil e.m.a, andis Augustus käsu uurida põhjalikult Pärsia lahe mõlemat kallast, et saada ülevaade selle piirkonna kaubandusest ja tähendada täpselt üles, millised mereteed ühendasid lahte Punase merega. Lisaks lasi ta uurida läbi Pärsia kaugemale Kesk-Aasia sügavustesse suunduvaid maismaateid. Umbes samal ajal kirjutatud teoses, mis kannab nime “Stathmoi Parthikoi” (“Partia paigad”), on hoolikalt üles tähendatud, millised olid kõige olulisemad paigad Eufratist kuni Alexandria Arachosia’ni (praeguse Kandahārini Afganistanis) ning kui suured olid itta jäävate olulisemate punktide vahelised kaugused.81
Kaupmeeste maailm laienes märgatavalt. Vana-Kreeka ajaloolase Straboni sõnul hakkasid Rooma laevad vaid paar aastat pärast Egiptuse okupeerimist purjetama Punase mere ääres asuvast Myos Hormose sadamast Indiasse, igal aastal keskmiselt 120 laeva. Kaubavahetus Indiaga mitte lihtsalt ei arenenud, vaid pigem plahvatas – seda tõestavad India subkontinendi erakordselt rikkalikud arheoloogilised leiud. Rooma amforaid, lampe, peegleid ja jumalate kujusid on leitud paljudest kohtadest, näiteks Pattanamist, Kolhāpūrist ja Coimbatorest.82 Augustuse ja tema järglaste valitsusajast pärinevaid münte on leitud India läänerannikult ja Lakadiivide saartelt sellistes kogustes, et mõned ajaloolased on julenud väita, et kohalikud valitsejad võisid kasutada Vana-Rooma kuld- ja hõbemünte enda raha asemel või vermisid neist lihtsalt uued mündid.83
Samal perioodil loodud tamili kirjanduses kinnitatakse sama ja kirjeldatakse elevusega Rooma kaupmeeste saabumist. Ühes luuletuses räägitakse “jahedast ja aromaatsest veinist”, mis saabus roomlaste “tublidel laevadel”, teises aga eksalteeritakse: “Kaunid suured laevad … tulge, tuues kulda, Periyāri [jõe] vete vahupritsmeis, asudes siis taas teele raskete pipralastidega. Voogava mere muusika ei lakka siin kunagi ja suur kuningas kingib külalistele haruldasi ande merest ja mäelt.”84 Ühes teises allikas kirjeldatakse lüüriliselt Indiasse elama asunud Euroopa kaupmehi: “Päike paistis üle avatud terrasside, üle sadama lähedal asuvate ladude ja üle tornide, mille aknad olid kui hirve silmad. Siin-seal … köitsid vaataja tähelepanu eluhooned, mis kuulusid [läänlastele], kelle jõukus ei kahanenud kunagi.”85 Teoses “Stathmoi Parthikoi” loetletakse, milliseid kaupu roomlased Lääne-Indiast saada tahtsid, ning kirjeldatakse, kust võisid kaupmehed hankida väärtuslikke mineraale, näiteks tina, vaske ja pliid, aga ka topaasi, ning kust oli võimalik hõlpsasti leida elevandiluud, vääriskive ja vürtse.86
India sadamalinnades ei kaubeldud aga vaid kohalike kaupadega. Egiptuses Punase mere ääres asuvas Berenike sadamalinnas toimunud väljakaevamiste
