igasse nurka ning etteteatamata saabunud assessorid asusid lugema üle kõiki viinapuuvääte ja viljapuid, et impeeriumi maksutulu suurendada.128 Välja anti kogu impeeriumis kehtiv edikt, millega reguleeriti nii esmatarbekaupade kui ka luksuskaupade alla kuuluvate imporditud toodete – näiteks seesamiseemnete, vürtsköömnete, mädarõika, kaneeli – hindu. Hiljuti Bodrumist leitud edikti fragment näitab, kui kaugele oli riik valmis minema: Rooma maksuinspektorid olid kehtestanud hinnapiiri tervelt kahekümne kuuele erinevale jalatsitüübile alates naiste kullatud sandaalidest kuni “madalate lillat värvi Babüloonia stiilis” kingadeni.129
Katse impeeriumi varasemat vägevust taastada muutus Diocletianuse jaoks lõpuks nii kurnavaks, et ta loobus ametist ja läks elama Horvaatia rannikule, et tegeleda seal asjadega, mis olid tema jaoks riigijuhtimisest nauditavamad. “Soovin, et tuleksite Salonasse,” kirjutas ta ühele endisele kolleegile, “ja näeksite kapsaid, mille olen ise kasvatanud”, väites, et need olid nii muljetavaldavad, et “mitte miski ei saaks mind enam võimu juurde tagasi meelitada”.130 Impeeriumi algusaastail oli keiser Augustus lasknud end kujutada Rooma äärelinnas Prima Portas asunud kuulsal skulptuuril väärika sõdurina, Diocletianus eelistas aga olla põllumees. See näitab kokkuvõtvalt, kuidas olid Rooma ambitsioonid 300 aasta jooksul muutunud – India alistamise plaanide asemel mõeldi nüüd auhinnatud köögiviljade kasvatamisest.
Roomlastel polnud teha muud, kui tumedate tormipilvede lähenemist ärevalt pealt vaadata. Lõpuks asus tegutsema keiser Constantinus. Impeeriumi ühe juhtiva mehe poeg oli ambitsioonikas ja võimekas ning tal oli andi olla õigel ajal õiges kohas. Tal oli kindel nägemus sellest, mida Rooma vajas ning see oli sama selge, kui oli ehmatav. Impeerium vajas tugevat juhikätt, selles polnud kellelgi kahtlust. Constantinuse plaan oli aga palju radikaalsem kui lihtsalt võimu enda kätte koondamine: tema eesmärgiks oli ehitada uus linn, uus pärl Vahemerd idaga ühendaval teelindil. Koht, mille ta oma linna jaoks välja valis, asus paslikult täpselt seal, kus kohtusid Euroopa ja Aasia.
Kuulujutud, et Rooma valitsejad plaanisid keiserliku võimu kantsi mujale kolimist, olid ringelnud riigis juba kaua. Ühe Rooma kirjamehe sõnul oli Julius Caesar kaalunud, kas nimetada pealinnaks Aleksandria või rajada uus linn Väike-Aasias asuva Trooja varemetele, kuna need oleksid asunud Rooma huve silmas pidades paremas kohas.131 Neljanda sajandi alguses sai plaan lõpuks teoks ning Euroopa ja Aasia piirile rajati hiilgav linn, mis kuulutas, kuhu oli suunatud impeeriumi pilk.
Bosporuse väina kaldal asunud vana Bütsantsi (Byzantioni) asemele kerkis uhke uus metropol, mis ületas aja möödudes isegi konkureeriva Rooma. Linna rajati hiiglaslikud paleed ning hipodroom kaarikute võiduajamiseks ja selle keskele püstitati massiivsetest porfüürist plokkidest kõrge sammas, mille otsas seisis linna pilguga seirava keisri kuju. Uuele linnale pandi nimeks Uus-Rooma, ehkki seda hakati õige pea kutsuma Constantinuse järgi Konstantinoopoliks. Linna loodi emalinna eeskujul paralleelsed asutused, sealhulgas ka senat, mille liikmeid – vaskseppade poegi, termide töötajaid, vorstimeistreid jt – pilgati teatud ringkondades nende uusrikka staatuse tõttu.132
Konstantinoopolist sai Vahemere suurim ja tähtsaim linn, mis ületas kõiki teisi nii suuruse, mõjuvõimu kui ka tähtsuse poolest. Ehkki paljud tänapäeva ajaloolased eitavad arusaama, nagu oleks Constantinus teadlikult impeeriumile uut keiserlikku pealinna rajanud, tõestavad linna ehitamiseks kulutatud röögatud summad vastupidist.133 Konstantinoopol asus paigas, kus ristusid mitmed taktikaliselt tähtsad kaubateed, millest olulisimaks oli kahtlemata Vahemerd Musta merega ühendav meretee. Asukoht oli hea aga ka selleks, et hoida silma peal nii idas kui ka põhjas toimuval, kuna nii Balkani poolsaarel kui Kesk-Doonau tasandikul oli olukord hakanud käärima.
Valdava osa antiikajal elanud inimeste jaoks oli maailm paikne – nii kaubavahetus kui inimestevaheline suhtlus olid enamjaolt võimalikud vaid väikeste vahemaade piires. Sellele vaatamata leidsid kogukonnad tee üksteiseni, luues oma keerukate võrgustikega maailma, mille maitseid ja ideid kujundasid tuhandete kilomeetrite kauguselt pärit kaubad, kunstilised põhimõtted ja mõjutused.
Kaks aastatuhandet tagasi kandsid Kartaago ja teistegi Vahemere äärsete linnade rikkad ja mõjuvõimsad Hiinas käsitsi valmistatud siidi, Lõuna-Prantsusmaal valminud keraamikat võis aga leida nii Inglismaalt kui Pärsia lahe äärest. Indias kasvatatud vürtse ja maitseaineid kasutati nii Xinjiangi kui ka Rooma köökides. Põhja-Afganistani hoonetel olid kreekakeelsed raidkirjad ning Kesk-Aasiast pärit hobustel ratsutati väärikalt ka tuhandeid kilomeetreid kaugemal idas.
Suudame ette kujutada, milline võis olla ühe kuldmündi elu kaks tuhat aastat tagasi. Võime näiteks oletada, et see vermiti mõne kauge provintsi rahapajas ja jõudis palgana mõne noore sõduri kätte, kes kasutas seda Inglismaal impeeriumi põhjapiiril kaupade ostmiseks. Ehk jõudis münt seejärel mõne makse koguma saadetud keiserliku ametniku rahalaekas tagasi Rooma, et liikuda sealt edasi itta koos mõne kaupmehega, kes maksis sellega kaupade eest Barugazas (praeguses Bharūchis). Seal uudistati münti suure huviga ja seda näidati Hindukuši valitsejatele, kes imetlesid selle kujundust, kuju ja suurust ning andsid selle siis kopeerimiseks graveerijale, kes oli pärit kas Roomast, Pärsiast, Indiast või Hiinast – või ehk mõnele kohalikule mehele, kellele oli õpetatud vermimise kunsti. Tegu oli maailmaga, mille osad olid üksteisega seotud, mis oli kompleksne ning janunes kõige uue järele.
Minevikku on lihtne vormida selle järgi, mis on meie jaoks sobiv ja mõistetav. Antiikmaailm oli aga palju keerukam ja sidusam, kui meile teinekord mõelda meeldib. Rooma kuvand Lääne-Euroopa eellasena jätab tähelepanuta tõsiasja, et Rooma pilk oli suunatud järjekindlalt itta ning et selle kultuur kujunes paljuski ida mõjutuste toel. Antiikmaailm oli väga mitmeski mõttes tänapäevase maailma eelkäija – see oli elav, konkureeriv, tõhus ja energiline. Linnadest koosnev vöö sirutus üle kogu Aasia. Lääs oli hakanud vaatama ida poole ja ida oli hakanud vaatama lääne poole. Antiikaja Siiditeed pulbitsesid elust tänu Indiat Pärsia lahe ja Punase merega ühendavale ja üha kasvavate mahtudega kaubavahetusele.
Rooma pilk oli kinnitunud Aasiale hetkest, mil vabariigist oli saanud impeerium. Selgus, et sedasama oli teinud ka riigi hing, kuna Constantinus – ja kogu Rooma impeerium – olid leidnud Jumala usus, mis pärines samuti idast. Üllataval kombel ei tulnud see aga Pärsiast ega Indiast, vaid hoopis ühest mittemidagiütlevast provintsist, mille kurikuulsaks asehalduriks oli kolm sajandit varem olnud Pontius Pilatus. Ristiusk levis peagi igasse ilmakaarde.
2
Uskude tee
Vaikset ookeani, Kesk-Aasiat, Indiat, Pärsia lahte ja Vahemerd ühendavatel tuiksoontel ei liikunud ainult kaubad, vaid ka teadmised, millest kõige mõjukamad olid kahtlemata seotud jumalaga. Intellektuaalne ja usuline mõttevahetus oli olnud piirkonnas alati elav, kuid nüüd muutus see veelgi keerukamaks ja intensiivsemaks. Väikesed kohalikud uskkonnad ja uskumused puutusid kokku juba väljakujunenud maailma loomise müütidega – tekkis suur sulatusahi, milles hakati teadmisi laenama, täiustama ja ümber kujundama.
Aleksander Suure sõjaretkedega imbusid kreeka teadmised seltsis itta ning õige pea hakkasid sealt vastu voogama teistsugused teadmised. Budistlikud põhimõtted olid hakanud Aasias kiiresti levima, eriti pärast seda, kui neid asus levitama India Magadha riigi keiser Ašoka, kes oli pöördunud budismi väidetavalt siis, kui oli mõtisklenud 3. sajandil Indias suure impeeriumi loonud sõjaretkede kohutavate kaotuste üle. Ašoka valitsusajast pärinevad raidkirjad annavad tunnistust paljudest budistlike põhimõtete ja tavade järgi elavatest inimestest Süürias ja ehk isegi kaugemal. Egiptuses asuvas Aleksandrias sajandeid õilmitsenud Therapeutai nimelise sekti uskumused sarnanesid silmnähtavalt budismi õpetustega – allegoorilised pühakirjad, püüdlus palve läbi virgumise poole ja sisemise rahu leidmiseks enesetajust eemaldumine.134
Algmaterjali ebaselgus on teinud budismi leviku täpse jälgimise keerukaks, kuid üllataval kombel
