kelle Šapur I oli lasknud itta asumisele saata pärast Roomale kuulunud Süüria okupeerimist – see oli saabunud Rooma kohalikule ja keskvõimule väga halva üllatusena.169 Üheks põhjuseks, miks zoroastrism kolmanda sajandi Pärsia teadvusesse ja identiteeti nii tugevalt kinnistus, oli arvatavasti kristlus, mis oli hakanud kaubateede kaudu murettekitavalt levima, täpselt nagu seda oli teinud budism idas. Zoroastrismi filosoofia dramaatilist radikaliseerumist kiirendas umbkaudu samal ajal esile kerkinud vaenulik reaktsioon kristlikele uskumustele ja arusaamadele, mille olid Pärsiasse toonud kaupmehed ja Pärsia aladele Süüriast ümber asustatud vangid.170
Kristlust on pikka aega seostatud Vahemere ja Lääne-Euroopaga, mis tuleneb osaliselt kirikut juhtivate institutsioonide asukohast, kuna katoliku, anglikaani ja õigeusu kiriku peade troonid asuvad vastavalt Roomas, Canterburys ja Konstantinoopolis (tänapäeva Istanbulis). Tegelikult tulenes aga kõik, mis varakristlusega seotud, Aasiast. Kristluse geograafiliseks keskpunktiks oli loomulikult Jeruusalemm koos kõigi teiste Jeesuse sünni, elu ja ristilöömisega seotud paikadega; selle algkeeleks oli aramea keel, mis kuulus Lähis-Idast pärit semiidi keelte rühma; selle teoloogiliseks taustaks ja vaimseks lõuendiks oli judaism, mis oli kujunenud Iisraelis ning ka Egiptuses ja Babüloonias veedetud vangipõlvede ajal; selle lugusid olid kujundanud kõrbed, üleujutused, põuad ja näljahädad, millest ei teatud Euroopas midagi.171
Ajalooline ülevaade kristluse ekspansioonist Vahemere piirkonnas on hästi dokumenteeritud, kuid selle varane levik oli märksa tähelepanuväärsem ja paljutõotavam hoopis idas, mitte Vahemere ümbruse mereteede ääres.172 Esiti jätsid Rooma võimud kristlased rahule – varaste kristlaste kirg näis neid lihtsalt lõbustavat. Plinius Noorem kirjutas näiteks 2. sajandil keiser Traianusele, et küsida nõu, mida teha kristlastega, kes Väike-Aasias tema ette toodi. “Ma pole kunagi osalenud kohtumõistmises kristlaste üle,” kirjutas ta. “Ma ei tea seetõttu, millist laadi karistus on asjakohane ega kui sügavuti tuleb nende tegevust uurida.” Ta lasi mõned neist hukata, “sest mul pole kahtlustki, et nende põikpäisust ja ületamatut jonni tuleb kindlasti karistada, olenemata sellest, mida nad usuvad”.173 Keiser soovitas vastuses jääda truuks sallivusele: ärge hakake kristlasi eraldi otsima, ütles ta, ent kui nende peale kaevatakse, siis tegelege iga juhtumiga eraldi, “kuna pole võimalik kehtestada kindlat reeglit, mida võiks asjaoludest sõltumata alati kohaldada”. Ärge asuge aga mitte mingil juhul tegutsema mõne kuulujutu ega anonüümsete süüdistuste alusel, sest selline samm, kirjutas ta ülevalt, oleks “vastuolus meie aja vaimuga”.174
Ometi muutusid hoiakud õige pea pärast seda kirjavahetust karmimaks, olles vastureaktsiooniks Rooma ühiskonnas üha tugevamalt võimust võtvale kristlusele. Eriti tajus uues usus ohtu keiserlik sõjavägi, kuna kristluse vastakas suhtumine pattu, seksi, surma ja ellu üldiselt oli vastuolus traditsiooniliste sõjaliste väärtustega.175 Teisest sajandist alates korduma hakanud jõhkra tagakiusu tagajärjel tapeti tuhandeid kristlasi, sageli avaliku meelelahutuse osana. Selle tulemusena kujunes välja suur tekstikogu, milles mälestati usu tõttu elu kaotanud märtreid.176 Varakristlased pidid võitlema eelarvamuste vastu, tuues kuuldavale ahastavaid appihüüdeid, näiteks nagu kirjanik Tertullianus (u 160–225), kelle palveid on üks silmapaistev teadlane võrrelnud Shakespeare’i Shylockiga: meie, kristlased, “elame teie kõrval, me sööme sama toitu, kanname samu rõivad, meil on samad kombed ja samad vajadused nagu teil,” kuulutas ta härdalt.177 Tõsiasi, et me ei osale Rooma usutalitustel, ei tähenda, et me pole inimesed, kirjutas ta. “Kas meil on suus teised hambad või meie sees verepilastusliku kire elundid?”178
Kristlus levis itta esiti tänu juudi kogukondadele, kes olid elanud Mesopotaamias alates Babülooniasse asumisele saabumisest.179 Nad ei kasutanud Jeesuse elust ja surmast lugedes aga kreekakeelseid tõlkeid, nagu pea kõik usuvahetajad läänes, vaid hoopis jüngrite ja Jeesuse emakeeles – aramea keeles – kirjutatud tekste. Täpselt nagu Vahemeremaades, nii kuulus ka idas evangeeliumi kuulutajate tähtis roll kaupmeestele ning seetõttu muutus eriti tähtsaks näiteks Kagu-Türgis asunud Edessa linn, nüüdne Şanlıurfa, mis asus nii põhja-lõuna kui ka ida-lääne suunal kulgevate teede ristumiskohas.180
Evangeeliumi kuulutajad jõudsid peagi Kaukaasiasse – Gruusiast leitud vanad hauad ja nende pealiskirjad näitavad, et piirkonnas elas arvukalt juute, kes otsustasid usku vahetada.181 Veidi hiljem seadsid end Pärsia lahe ümbruses sisse mitmed kristlikud kogukonnad. Bahreini lähistel asuvasse korallvalli uuristatud kuuskümmend hauakoobast näitavad selgelt, kui kaugele oli kristlus juba kolmanda sajandi alguseks levinud.182 Umbes samal ajal pandi kirja ka tekst, mis kandis pealkirja “Maade seaduste raamat”, milles teatati, et kristlasi võis leida kõikjalt Pärsiast ja et nad olid tunginud idas suisa Kušaanide võimu all olevate maadeni – teisisõnu tänapäevasesse Afganistani.183
Usu levikut soodustasid kristlaste sagedased küüditamised Pärsiast, mis leidsid aset 3. sajandil Šapur I valitsusajal. Pagulaste hulka kuulus ka tähtsaid isikuid, näiteks Antiookia piiskop Demetrius, kes viidi Bēth Lapaţisse, nüüdsesse Gondēshāpūri Edela-Iraanis, kus ta kogus enda ümber kaaskristlasi ning rajas uue piiskopkonna.184 Pärsias leidus ka kõrgel positsioonil olevaid kristlasi, näiteks oli õukonnas soositud konkubiiniks üks Candida-nimeline roomlanna, keda aga ootas ees märtrisurm, kuna ta keeldus oma usust loobumast – vähemalt nii väidetakse ühes kristlikus allikas, milles hoiatatakse kõiki šahhi ja tema kaaskonna verejanu eest.185
Need värvikad lood kuuluvad sellesse kirjanduslikku kategooriasse, mille eesmärgiks on kinnitada kristlike kommete ja uskumuste üleolekut teiste traditsiooniliste tavade ees. Allikaid napib, kuid neist piisab, et saada aimu tol ajal peetud suurtest propagandalahingutest. Erinevalt teistest Pärsia elanikest, nagu kirjutas üks kirjamees, pole Aasia “Kristuse jüngritel” kombeks “tegeleda nende paganlike rahvaste hukkamõistu väärivate harjumustega”. Ühe teise kirjamehe sõnul oli see tervitatav märk, kuna näitas, kuidas kristlased parandasid standardeid Pärsias ja mujal idas: “Tema jüngriteks saanud pärslased ei abiellu enam oma emaga” ning steppide elanikud ei “toitu enam inimlihast tänu nendeni jõudnud Kristuse sõnale”. Ta lisas, et selliseid muudatusi tuleks rõõmuga tervitada.186
Kristlaste üha hoogustuv ja suuremat tähelepanu äratav sissetung Pärsiasse 3. sajandi keskel oli põhjuseks, miks reageeris zoroastrismi preesterkond neile Rooma impeeriumi eeskujul, võttes kasutusele üha intensiivistuva vägivalla.187 Kirdīri raidkiri annab aga tunnistust, et Pärsia elanike hoiakud ei hakanud kalestuma mitte ainult kristluse, vaid ka teiste usundite suhtes. Alternatiivsete maailmavaadete mahasurumine käis käsikäes Pärsia taassündi iseloomustava tulihingelise zoroastrismiga. Esile hakkas kerkima riigiusk, mis samastas zoroastrismi väärtuseid Pärsia omadega ja pani seeläbi aluse niinimetatud “Sassaniidide kuningriigi tugisambale”.188
Lahingud ressursside pärast ja sõjalised vastasseisud olid valla päästnud terve rea ahelreaktsioone, mille tuules asuti looma keerulisi ususüsteeme, mis ei selgitanud lihtsalt riigi võite ja edusamme, vaid õõnestasid otseselt ka naabruses eksiteerivaid konkureerivaid usundeid. Pärsia puhul tähendas see, et välja kujunes üha silmapaistvam ja enesekindlam preesterkond, kelle roll küündis kõrgele poliitikasse, mis on näha ka Kirdīri raidkirjast.
Kõigel sellel olid paratamatult omad tagajärjed, eriti kui sama mudelit asuti kasutama piirialadel või äsja vallutatud uutel territooriumitel. Kirdīri uhkusega täitnud uued tuletemplid ei tekitanud kohalikus elanikkonnas lihtsalt pahameelt, vaid nende abil hakati õpetust ja usku inimestele ka jõuga peale suruma. Zoroastrismist sai Pärsia sünonüüm. Ei kulunud kaua, et religioon muutuks inimeste silmis eeskätt okupatsiooni tööriistaks, mitte vaimse vabanemise viisiks. Polnud ime, et nii mõnegi jaoks muutus kristlus vastumürgiks Pärsia keskvõimu uskumuste jõulisele propagandale.
Pole
