kuulusid palve- ja meditatsioonisaalid ning suured eluruumid. Õige pea oli Lääne-Hiina täis pühapaikadeks muudetud kohti, mida võis leida nii Kaxgarist, Kuchast kui Turpanist.149 Budistlikud õpetused, kombed, kunst ja kujundid olid 460. aastateks saanud Hiina kultuuri põhivoolu osaks, konkureerides jõuliselt traditsioonilise konfutsianismiga – kõikehaarava aastatuhandete vanuse maailmakäsitlusega, mille keskmes olid nii inimeste isiklik eetika kui ka erinevad uskumused. Budismi levikut toetas jõuliselt ka uus valitsev dünastia, mida peeti ikka veel autsaideriks, kuna tegu oli steppidest saabunud vallutajatega. Põhja Wei dünastial oli vana arvelt uue propageerimisest ja nende õigusjärglust soosivate põhimõtete toetamisest palju kasu, täpselt nagu enne neid valitsenud Kušaanidel. Kaugel riigi idaosas asuvasse Pingchengi (nüüdsesse Datongi) ja Luoyangi püstitati tohutud Buddha kujud, nende kõrvale rahaliselt väga hästi varustatud kloostrid ja pühakojad. Sõnum oli selgemast selgem: Põhja Wei dünastia oli võidutsenud ning see oli sündinud tänu jumalikule heakskiidule, mitte lihtsalt lahinguvälja julmadele triumfidele.150
Budism kinnitas edukalt kanda ka lääne poole suunduvate suurte kaubateede ääres. Budismi võimest kohalike uskumustega võistlema asuda annavad tunnistust nii Pärsia lahe ümbrusest leitud koobastemplid, nüüdses Türkmenistanis asuva vana Mervi arheoloogilised leiud kui ka Pärsia kaugelt sisemaalt leitud raidkirjad.151 Perioodil intensiivistunud teadmiste vahetusele viitab ka budistlike laenude rohkus kadunud partia keeles.152
Budismil ei õnnestunud läänes siiski pikemalt püsima jääda, kuna Pärsia liikus üha olulisemaks muutuva kaubanduse sunnil teises suunas, läbides renessanssi, mis hõlmas nii majandust, poliitikat kui kultuuri. Pärsia iseloomuliku identiteedi taassünni järel avastasid budistid, et neid oli hakatud jäljendamise asemel hoopis taga kiusama. Rünnakute raevukuse tõttu hüljati Pärsia lahe äärsed pühapaigad ning Pärsia aladele jäävate teede äärde eeldatavasti rajatud stuupad hävitati.153
Religioonid levisid Euraasias oma tõusude ja mõõnadega, võideldes üksteisega järgijate, lojaalsuse ja moraalse autoriteedi nimel. Suhtlemine jumalikuga oli midagi enamat kui püüe saada selgitusi igapäevaelu kohta: sellest sai pääsemise ja hukatusse langemise küsimus. Võitlus muutus vägivaldseks. Esimese aastatuhande neli esimest sajandit, mil kristlus levis plahvatuslikult väikesest Palestiina kogukonnast Vahemeremaadesse ja üle Aasia, kujutasid tormiste ususõdade aega.
Otsustav hetk saabus, kui Pärsias haarasid võimu Sassaniidid, kes tõukasid troonilt varasema režiimi, korraldades selleks mässe, mõrvates rivaale ja kasutades ära segadust, mis järgnes sõjalistele tagasilöökidele Rooma impeeriumi piiril – ennekõike Kaukaasias.154 Pärast 224. aastal võimu haaramist asusid Ardašir I ja tema järeltulijad riiki täielikult ümber kujundama. Uuenduste juurde kuulus ka selgepiirilise identiteedi loomine, mis tõmbas lähiajaloole kriipsu peale ja püüdis rõhutada kõike, mis seotud Vana-Pärsia suure impeeriumiga.155
Eesmärgi saavutamiseks asuti kaasaja ja mineviku maailma füüsilist ja sümboolset maastiku kokku sulandama. Muistse Iraani olulisemaid paiku, näiteks nagu Ahhemeniidide impeeriumi pealinna Persepolist ja Naksh-i Rustāmi nekropoli, mida seostati Dareios I ja Kyros II-ga, Pärsia suurte kuningatega, asuti kasutama ära kultuuripropaganda jaoks: mälestistele lisati uusi raidkirju, monumentaalseid uusehitisi ja raidreljeefe, mis püüdsid ehtida kaasaegset režiimi mineviku hiilgavate mälestustega.156 Sajandeid kasutusel olnud kreekakeelsete kirjadega ja Aleksander Suure järgi kujundatud büstidega mündid korjati käibelt ning asendati uutega, mille ühel küljel ilutses selgesti eristatav kuninglik profiil – pilk suunatud vastassuunda – ning teisel tulealtar.157 Tegu oli teadliku provokatsiooniga, väljendamaks valitsejate kavatsusi riigi uue identiteedi suhtes ning nende uut suhtumist religiooni. Tänaseni säilinud napid algallikad annavad mõista, et piirkonna valitsejad olid sajandeid olnud usuküsimuses sallivad, lubades erinevatel uskudel märkimisväärses ulatuses koos eksisteerida.158
Uue dünastia võimuletuleku järel muutusid hoiakud jäigemaks ning teiste maailmakäsitluste arvelt asuti propageerima üksnes Zardušti (või Zarathuštra) õpetusi – tegu oli umbes tuhat aastat e.m.a või veelgi varem elanud suure Pärsia prohvetiga, keda muistsed kreeklased tundsid Zoroastresi, roomlased aga Zoroasteri nime all. Zardušti õpetuse järgi oli universum jaotatud kaheks Ahura Mazda (Targa Isanda) ja tema antiteesi, Angra Mainju (Kurja Vaimu), vahel, kes olid alatises võitluses. Oluline oli kummardada neist esimest, kuna just tema vastutas kõige hea eest. Maailma jagunemine heaks ja halvaks hõlmas kõiki eluvaldkondi ja mõjutas isegi näiteks seda, kuidas liigitati loomi.159 Rituaalne puhastamine oli zoroastrismi üks olulisi elemente, eriti puhastustuli. Usutunnistuse järgi võis Ahura Mazda teha “kurja heaks, pimeduse valguseks” ja päästa inimesi kurjade vaimude käest.160
Selline maailmakäsitlus andis Sassaniididest valitsejatele võimaluse siduda oma võim Vana-Pärsia hiilgeaegadega, mil suured kuningad olid pühendanud end Ahura Mazdale.161 Lisaks andis see ka tugeva moraalse raamistiku perioodiks, mida iseloomustas sõjaline ja majanduslik laienemine: alatise võitluse rõhutamine tugevdas lahingusse suunduvate meeste südameid ning korrale ja distsipliinile keskendumine toetas haldusreforme, mis said üha jõulisemalt esile kerkiva riigivõimu signatuuriks. Zoroastrismi jõulised uskumused olid täielikus kooskõlas imperialistliku taassünni militaristliku kultuuriga.162
Sassaniidid laiendasid Ardašir I ja tema poja Šapur I juhtimise all agressiivselt riigi piire, allutades oaasilinnu, teedevõrke ja terveid piirkondi otseselt riigivõimule või kohustades neid täitma truu alama rolli. Tähtsad kaubalinnad nagu Sistān, Merv (nüüdse Mary lähistel) ja Balkh, vallutati mitmete sõjaretkede toel, mis algasid 220. aastatel. Samal ajal muudeti märkimisväärne osa Kušaanide territooriumidest vasallriikideks, mida haldasid Sassaniidide ametnikud, kes võtsid endale tiitliks kushānshāh (Kušaanide valitseja).163 Naksh-i Rustāmi nekropolist leitud võidukas raidkirjas kirjeldatakse selle saavutuse suurust ning jutustatakse, kuidas Šapur I valdused olid laienenud kaugele itta, ulatudes Peshāwarini ning isegi Kaxgari ja Taškendi piirideni.164
Sassaniidide troonile tõustes paigutasid zoroastrismi preestrid end võimu keskmele võimalikult lähedale ning töötasid visalt selle nimel, et koondada võim kõigi teiste usuvähemuste arvelt endale.165 Sama strateegiat kasutati ka uutes Pärsia valitsejatele allutatud piirkondades. Ülempreester Kirdīri tellimusel 3. sajandi keskpaiku valminud raidkirjas rõõmustatakse zoroastrismi üha laiema leviku üle. Religioonist ja selle preestritest peeti lugu ning neid austati nii lähemal kui kaugemal, lisaks saatis roomlaste käest tagasi võidetud aladele rajatud “paljusid tulekoldeid ja preestrite koole” edu. Raidkirjas rõhutatakse, et usu levitamine nõudis palju rasket tööd, kuigi Kirdīr püüdis end väljendada tagasihoidlikult: “Pidin yazata’de [jumalike jõudude] ja valitsejate ning minu enda hinge hüvanguks rohkesti pingutama ja vaeva nägema.”166
Zoroastrismi levitamise kõrval asuti suruma alla kohalikke uske ja konkureerivaid maailmavaateid, mis kuulutati kurjust kummardavateks valeõpetusteks. Tagakiusu ohvriteks langesid juudid, budistid, hindud, manihheistid ja paljud teised. Nende pühakodasid asuti rüüstama ning sealsed “ebajumalad hävitati, deemonite pühamud lammutati ja muudeti jumalate templiteks”.167 Pärsia riigi laienemise käigus jõustati rangelt väärtusi ja uskumusi, mida esitleti traditsioonilistena ning nii poliitilise kui ka sõjalise edu saavutamiseks vajalikena. Alternatiivseid selgitusi või konkureerivaid arvamusi pakkuvad indiviidid sõeluti välja ja saadeti paljudel juhtudel surma. Selline saatus langes osaks näiteks manihheismi kuulutanud Mani’le, karismaatilisele 3. sajandil elanud prohvetile, kelle ida ja lääne allikatest kokku põimitud maailmavaadet oli kunagi soosinud Šapur I. Nüüd aga mõisteti tema õpetused hukka ja kuulutati õõnestavaks, joovastavaks ja ohtlikuks ning tema järgijaid asuti armutult jahtima.168
Karmi kohtlemist nõudvate valitute sekka kuulusid ka nasraye ja kristyone – natsareenid ja kristlased
