kuulusid Punase mere pärlid, nefriit, lasuriit ja erinevad toidukaubad, näiteks sibulad, kurgid, koriander, granaatõunad, pistaatsiapähklid ja aprikoosid.110 Ääretult nõutud viirukit ja mürri, mida toodeti tegelikult Jeemenis ja Etioopias, tunti Hiinas Po-ssu – Pärsia – kaupadena.111 Teame tänu ühele hilisemale allikale, et ääretult väärtuslikuks peeti ka Samarkandi virsikuid, mis olid “sama suured kui hanemunad” ja nii kaunist värvi, et neid kutsuti Hiinas kuldseteks virsikuteks.112
Täpselt nagu hiinlastel, kes suhtlesid Roomaga harva vahetult, nii olid ka Vahemere piirkonna elanike teadmised Himaalaja ja India ookeani taha jäävast maailmast piiratud – tõendeid on vaid ühest Rooma delegatsioonist, mis jõudis umbes 166. aastal m.a.j keiser Huani õukonda. Rooma huvi Kaug-Ida vastu oli leige ja teadmised põgusad, kuna impeeriumi pilk oli suunatud ainiti Pärsiale.113 Tegu polnud lihtsalt rivaali ja konkurendiga, vaid ka võimaliku sihtmärgiga. Juba siis, kui Rooma Egiptust oma võimule allutas, kirjutasid Vergilius ja Propertius suure elevusega Rooma mõjusfääri laiendamisest. Keiser Augustust ja tema saavutusi ülistavas luuletuses ei rääkinud Horatius vaid Vahemerd domineerivast Roomast, vaid kogu maailma valitsemisest – see tähendas ka India ja Hiina vallutamist.114 Eesmärgi saavutamiseks oli vaja astuda vastu Pärsiale ning sellest sai järgnevate valitsejate sage kinnismõte. Välja mõeldi grandioosseid plaane, kuidas lükata impeeriumi piirid kaugel Pärsia aladel asuva mägikuruni, mida kutsuti Kaspia väravaks: Rooma tahtis alistada maailma südame.115
Neid unistusi püüti ka reaalsuseks muuta. Aastal 113 suundusid keiser Traianuse isiklikul juhtimisel itta suured sõjajõud. Väed liikusid kiiresti läbi Kaukaasia, pöördusid siis mööda Eufratit lõunasse ja vallutasid Nisibisi ja Batnae (praegused Nusaybini ja Suruçi), kus Traianus lasi vermida münte, mis kuulutasid, et Mesopotaamia oli “allutatud Rooma rahva võimule”. Kaduva vastupanu toel tungis keiser edasi, jagades oma väed kaheks. Pärsia impeeriumi suured linnad alistati üksteise järel kiiresti – Adenystrae, Babülon, Seleukeia ja Ktesiphon langesid roomlaste kätte pärast hiilgavat sõjaretke, mis kestis kõigest paar kuud. Kohe anti ka käsk hakata vermima münte, millel kompromissitult kirjas PERSIA CAPTA – Pärsia on vallutatud.116 Seejärel marssis Traianus Pärsia lahe suudmes asuvasse Charax Spasinusse, tänapäeva Basrasse, jõudes kohale samal hetkel, mil üks kaubalaev India poole teele asus. Ta vaatas laeva igatsevalt: kui ta oleks vaid nii noor, kui oli olnud Aleksander Suur, mõtiskles ta, siis oleks ta seilanud edasi Induseni.117
Assüüria ja Babüloonia uute provintside loomise plaanid näitavad, et Rooma oli valmis alustama ajaloos uut peatükki ja lükkama impeeriumi piire kasvõi Induse oruni ja Hiina lävepakuni. Traianuse edu osutus aga lühiajaliseks. Mesopotaamia linnades oli äge vastupanu alanud juba ammu enne seda, kui keiser ajuturse tagajärjel ootamatult suri, ning Juudamaal oli alanud mäss, mis levis hoogsalt ning nõudis kiiret tähelepanu. Ometigi keskendusid ka järgnevad valitsejad peamiselt Pärsiale: lõviosa Rooma sõjalistest kulutustest oli suunatud sellele ning piirialad ja sellest kaugemal asuvad maad pakkusid Roomale ääretut huvi.
Keisrid käisid Aasias regulaarselt sõjaretkedel – mitte nagu impeeriumi Euroopa provintsides –, kuigi need polnud alati edukad. Aastal 260 langes alanduse ohvriks näiteks keiser Valerianus, kes võeti vangi ja keda sunniti elama “armetus orjuses”: ta pidi olema jalapingiks Pärsia valitsejale, “kummardudes madalale, et kergitada hobuse selga istuvat kuningat”. Lõpuks keiser nüliti ning “tema ihu küljest lõigatud nahk värviti kinaveriga ja viidi barbarite jumalate templisse, et märkimisväärset võitu jäädvustada – ja et seda saavutust oleks võimalik alati meie saadikutele eksponeerida”.118 Nülitud nahast tehti topis, nii et kõik saaksid näha Rooma rumalust ja häbi.
Rooma üha kasvav majandus ja ambitsioonid aitasid iroonilisel kombel Pärsiat hoopis elavdada. Esiteks tõi ida ja lääne vaheline kaugkaubandus Pärsiale suurt rahalist kasu ning ühtlasi suunas see Pärsia poliitilise ja majandusliku raskuskeskme põhjast eemale. Varem oli Pärsia prioriteediks olnud lähedus steppidele, et hõlbustada kariloomade ja hobustega kauplemist ning heade diplomaatiliste suhete säilitamist, mis olid vajalikud steppide hirmuäratavate hõimude soovimatu tähelepanu ja nõudmiste vältimiseks. Just sellepärast olid muutunud tähtsaks Nisa, Abīvardi ja Dārā oaasilinnad, kuhu olid ehitatud ka hiilgavad kuninglikud paleed.119
Kuna Pärsia valitsejate varakambrid täitusid kohalikult ja kaugkaubanduselt nõutavate maksude ja transiiditasude toel, siis tehti peagi algust suurte taristuprojektidega. Üheks selliseks projektiks oli Mesopotaamia keskosas Tigrise jõe idakaldal asuva Ktesiphoni linna (Ţāq Kisrá) ümberehitamine uueks vääriliseks pealinnaks, lisaks tehti suuri investeeringuid ka sadamalinnadesse, näiteks Pärsia lahe äärsesse Charakene piirkonda, et see tuleks toime üha kasvava merekaubandusega, mille sihiks polnud ainult Rooma: Pärsia glasuuritud keraamika müük Indiasse ja Sri Lankale oli esimesel ja teisel sajandil kasvanud suureks äriks.120
Rooma sõjalise tähelepanu kõige suuremaks tagajärjeks oli hoopis poliitilise revolutsiooni esilekutsumine – naabri intensiivse surve alla sattunud Pärsia läbis peagi põhjaliku uuenduskuuri. Umbes 220. aastal liikus võim piirkonnas uue valitseva Sassaniidide dünastia kätte, kelle uus ja range valitsemisstiil nõudis, et pea täielikku iseseisvust nautinud provintside asehaldurid tuleb jätta ilma võimust, mis suunatakse kindlalt keskvõimu valdusse. Mitmete haldusreformide käigus karmistati kontrolli peaaegu kõigi riigivalitsemise aspektide üle: esmatähtsaks muutus vastutus, mistõttu väljastati Pärsia ametnikele isiklikud pitsatid oma otsuste tõendamiseks – tänu sellele oli võimalik tuvastada vastutavaid isikuid ja tagada täpse info edastamine. Tuhanded seesugused pitsatid on säilinud tänapäevani ning näitavad selgelt, kui põhjalik oli riigitöö ümberkorraldus.121
Kaupmehi ja turge hakati reguleerima – ühe allika kirjelduste kohaselt hakati käsitöölisi ja kaupmehi, kellest paljud olid koondunud gildidesse, paigutama basaarides kindlatele aladele. See aitas inspektoritel kvaliteedi ja kvantiteedi standardite järgimist kontrollida ning muutis ka maksude kogumise tõhusamaks.122 Tähelepanu pööramine linnakeskkonnale, kus toimus enamik kauplemisest, tähendas ka seda, et arendama asuti paremaid veevarustussüsteeme, mida pikendati mõnel juhul kilomeetrite kaupa, et suurendada kättesaadavaid ressursse ja tõsta linnade kasvupotentsiaali. Kõikjal Kesk-Aasias, Iraani platool, Mesopotaamias ja Lähis-Idas algas ehitusbuum, nagu kirjutatakse ühes uuematele andmetele tuginevas pärsiakeelses teoses, ning piirkonda lisandus lugematul hulgal uusi linnu.123
Khūzestānis ja Iraagis asuti põllumajandustoodangu teadliku kasvatamise lootuses arendama ulatuslikke niisutussüsteeme, mille tulemusena langesid ilmselt ka toidukaupade hinnad.124 Arheoloogilistel väljakaevamistel tehtud leiud näitavad, et pakendatud kaupu kontrolliti enne nende eksportimist, ent tekstiilide puhul tugineti pitseriga varustatud lepingute koopiatele, mida säilitati selleks ettenähtud ametiasutustes.125 Idaga kauplemist aitas tõhustada ka enam kui kaks sajandit Kušaanide võimu all olnud linnade ja territooriumite taasliitmine Pärsiaga.126
Rooma positsioon lõi üha rohkem kõikuma, mida enam tõusis esile Pärsia. Sassaniidid ei kujutanud roomlaste jaoks aga ainukest probleemi, kuna neljanda sajandi alguseks oli surve alla sattunud kogu impeeriumi põhja- ja idapiir, mis ulatus Põhjamerest Musta mereni, Kaukaasiast Jeemeni lõunatipuni. Impeerium oli rajatud alalisele piiride laiendamise püüdele ja seda kaitses hea väljaõppe omandanud sõjavägi. Kui uute territooriumite alistamine rauges – Reini ja Doonau jõgede ning Tauruse ja Antitauruse mäestike looduslike piirideni jõudmise tõttu Euroopas ja Väike-Aasias –, langes Rooma oma varasema edu ohvriks, muutudes nüüd ise sihtmärgiks neile, kes elasid impeeriumi piiridest väljaspool.
Kahaneva maksutulu ja piiride üha kõrgemate kaitsekulutuste vahel tekkis murettekitav lõhe, mida püüti meeleheitlike sammude toel korrigeerida – tulemuseks ühiskonna paratamatu protest. Üks kommentaator kurtis, et keiser Diocletianus, kes üritas eelarvedefitsiiti agressiivselt kontrolli alla
