projekt on läbi kukkunud. Delver pöördus tagasi ja… ta tuleb meie järele.”
Must mass liikus planeedi poole. Kas need olid käsivarred, mida ma pimeduses eristasin? Ei, kas võisid need olla ogad? Mulle tundus, et olend on meelega loodud hirmuäratavaks, kui ma proovisin – terve mõistuse vastaselt – aru saada, mida ma nägin. Peatselt muutus pimedus absoluutseks. Kaamera seiskus.
Mõtlesin, et video oli läbi, kuid vaade läks tagasi raamatukogutuppa, kus mees istus kirjutuslaua taga. Enamik teisi monitore olid maha jäetud, jättes alles ainult selle mehe ja ühe naise. Kuulsin mujalt platvormilt karjeid, kui mees värisedes tõusis – lüües end vastu monitori, mida ta oli kasutanud, ja muutes kaamera nurka.
„Välimistes kaitsekihtides kaovad elumärgid!” hüüdis naine. Ta tõusis oma kirjutuslaua taga püsti. „Energia platvormides kaob. Ülemjuhatus on käskinud meil käivitada autonoomse töörežiimi!”
Nähtavalt värisedes võttis mees uuesti istet. Me nägime nüüd kaldus kaamerakujutisel, kuidas ta raevukalt trükkis. Toas olev naine lükkas end kirjutuslauast eemale ja vaatas üles lakke, kui madal heli mürises läbi platvormi.
„Autonoomne kaitse sisse lülitatud…” pomises mees, ikka veel kirjutades. „Päästelaevad kukuvad energiata maha. Pühakud…”
Tuba värises jälle ja valgustid vilkusid.
„Planeedilt tulistatakse meid!” karjus naine. „Meie oma inimesed tulistavad meid!”
„Nad ei tulista meid,” jätkas mees nagu transis trükkimist. „Nad tulistavad delverit, kui see planeeti ümbritseb. Me oleme lihtsalt tee peal ees. Me peame kindlad olema, et tee eikusagile on suletud… Ei pääse sellele siit ligi, kuid võib-olla …”
Ta jätkas pomisemist, kuid mu tähelepanu köitis miski muu. Tuled, mis olid kogunemas ekraanil oleva ruumi tagaossa. Nad olid muutmas reaalsust, kaugem sein paistis laienevat, muutuvat lõputuks täheväljaks, millest tungisid läbi intensiivsed, vihkamist täis nõelaotsad.
Silmad olid kohale jõudnud. Naine ruumis karjus, siis… kadus. Ta paistis iseendasse keerduvat, siis kokku tõmbuvat, purustatuna mingist nähtamatust jõust. Viimaseks jäänud mees, kes oli rääkinud, jätkas oma kohal päranisilmi raevukalt trükkimist. Nagu hull, kes kirjutab testamenti oma viimaseid soove. Kuigi ta nägu ekraanil domineeris, võisin näha pimedust tema taga kogunemas.
Valgustatud tähtedest, mis polnud tähed. Kokku sulav lõpmatus.
Üks vari astus pimedusest välja.
Ja see nägi välja täpselt nagu mina.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
