väike, kahe jalaga krabi – kõhn ja eresinine, koorikuga kõhul ja näol. Olin näinud mõnda neist juhtimas süstikuid nende kosmosejaama lähedal – see oli planeedist eemal, jälgimas Detritust ohutust kaugusest. Nad olid meie vangivalvurid, ja kuigi me teadsime neilt varastatud andmete põhjal, et seda krabisarnaste olendite rassi kutsuti varvaxideks, kutsus enamik meist neid endiselt krellideks – mis sest, et teadsime, et see oli hoopis akronüüm mingi Ülemvõimu-keelse fraasi jaoks, mis tähendas „inimeste kontrollijaid”.
See siin oli kindlalt surnud. Ta skafandrit täitnud vesine keskkond oli tühjusse voolanud, kõigepealt plahvatuslikult keedes, siis tahkeks auruks tardudes. Kosmos oli kummaline.
Peatasin pilgu surnukehal, aeglustasin M-Boti lendu, ja ümisesin vaikselt üht oma esivanemate laulu. Viikingilaulu surnule.
Hästi võideldud, mõtlesin krelli lahkuvale hingele. Mõned meie päästelaevad sööstsid meie juurde sealt, kust nad olid vaadanud võitlust suhteliselt ohutus kohas planeedile lähemal. Olime alati uurinud krellide laevu, eriti neid, millega olid lennanud elavad piloodid. Oli võimalik, et saame sel viisil omandada Ülemvõimu hüperajami. Nad ei rännanud pilootide mõistust kasutades. Neil oli mingisugune tegelik tehnoloogia, mis laskis neil reisida tähtede keskel.
„Spin?” hüüdis mind Kimmalyn. „Kas tuled?”
„Jah,” ütlesin. Pöörasin eemale ja liikusin edasi koos tema ja FMiga.
„M-Bot? Kuidas sa hindaksid selle piloodi lennuoskusi?”
„Kuhugi sinu omade lähedusse,” ütles M-Bot. „Ja nende laev oli täiuslikum kui ükski neist, millega oleme varem kokku puutunud. Olen aus, Spensa – peamiselt seepärast, et mu programm ei luba valetada – arvan, et võitlus oleks võinud ka teistmoodi lõppeda.”
Noogutasin, tundes üsna samamoodi. Olime olnud selle ässaga tasavägised. Ühest küljest oli see kenaks kinnituseks, et mu oskused ei olenenud vaid mu võimetest eikusagil oleva maailmaga kontakteeruda. Kuid praegu täiesti oma transist välja tulles – tundes end kuidagi täielikult õhust tühjaks lastuna, nagu alati pärast lahingut – leidsin, et olen kummaliselt mures. Kogu aja jooksul, mil me olime siin võidelnud, olime näinud ainult paari musta laeva, mida juhtisid elusolendid. Kui krellid tõesti tahtsid meid tappa, miks nad saatsid siis nii vähe ässasid? Ja… kas see oli tõesti parim, mis neil oli? Ma olin hea, kuid olin lennanud vähem kui aasta. Meie varastatud teave näitas, et meie vaenlased juhtisid tohutut galaktilist koalitsiooni, mis koosnes sadadest planeetidest. Kindlasti suutsid nad leida minust paremaid piloote. Midagi paistis mulle selle juures imelikuna. Krellid saatsid tavaliselt meie kallale maksimaalselt sada drooni ühekorraga. Nad olid seda hulka suurendanud ja nüüd võisid nad saata rohkem kui sada kakskümmend drooni… kuid nende koalitsiooni ilmset suurust arvestades paistis see siiski väikese arvuna.
Nii et mis lahti oli? Miks nad end ikka veel tagasi hoidsid? Kimmalyn, FM ja mina jõudsime teiste võitlejate juurde. VKV oli muutumas üha tugevamaks. Kui varem hukkus lahingus ikka pool tosinat või rohkemgi laeva, siis täna olime kaotanud vaid ühe. Ja meie kiirused suurenesid. Viimase kahe kuu jooksul olime hakanud kasutusele võtma esimesi laevu, mis olid toodetud M-Botilt õpitud tehnoloogia abil. Oli möödunud vaid pool aastat Teise Alta Lahingu ressursside kaotusest, aga meie moraali plahvatuslik tõus – ja fakt, et meie piloodid püsisid kauem elus, et oskusi lihvida – tegid meid iga päevaga tugevamaks.
Kuna takistasime vaenlast siin väljas ega lasknud neid lähedusse, olime suutnud laiendada oma päästeoperatsioone ja seetõttu polnud me mitte ainult hõivanud lähima kaitseplatvormi, vaid olime ka päästnud materjale üha rohkemate ja rohkemate laevade jaoks.
Kõik see tähendas, et laevaehitus ja värbamine suurenesid muljetavaldavalt. Meil on varsti küllalt tõusukive ja küllalt piloote, et mehitada sadu tähelaevu.
Kõik see kokku muutis asjad lumepalliefektina üha paremaks. Siiski, osa minust muretses. Krellid käitusid kummaliselt. Ja peale selle oli neil suur eelis. Nad võisid rännata läbi galaktika, samas kui meie olime ühel planeedil lõksus.
Kui ma ei õpi oma võimeid kasutama.
„Hm, Spensa?” ütles M-Bot. „Jorgen helistab ja arvan, et ta on pahane.”
Ohkasin, siis ühendusin liiniga. „Taevasselend Kümme, kuuldel.”
„Kas kõik on korras?” küsis ta rangel häälel.
„Jah.”
„Tore. Arutame seda hiljem.” Ta lahkus kanalilt. Võpatasin. Ta polnud pahane… ta oli raevunud.
Sadie – uus tüdruk, kes oli mulle partneriks määratud – oli startinud minu kannul Taevasselend Üheksal. Tunnetasin tema laeva asendis närvilisust, kuigi ehk olin tunnetusega liialdama hakanud. Vastavalt meie plaanidele olin ta eemale jätnud juhuks, kui krellid minu hävitamiseks ülekaalukaid jõude saadavad. Õnneks oli tal küllalt mõistust, et järgida käske ja jääda teiste juurde ning mitte mulle järgneda.
Pidime ootama käske Juhtimiskeskuselt, enne kui planeedi poole tagasi suundusime, seepärast jäime mõneks ajaks kosmosse heljuma. Ja kui me seda tegime, tõi Kimmalyn oma laeva minu oma kõrvale, nii et nägin teda läbi ta kabiini kaitsekatte. Mul oli teda alati pisut veider näha kiivriga, mis kattis ta pikki, tumedaid juukseid.
„Hei,” ütles ta mulle privaatliinil. „Kas kõik on korras?”
„Jah,” ütlesin. See oli vale. Iga kord, kui ma kasutasin oma kummalisi võimeid, tunnetasin konflikti enda sees. Meie esiisad olid kartnud minusuguseid, kütooniliste võimetega inimesi. Enne, kui meie laevad olid Detritusel hukkunud, olime töötanud laevade mootoriruumides, varustades neid energiaga ja rännakut suunates.
Nad kutsusid meid lihtsalt mootorimeesteks. Teised meeskonnaliikmed vältisid meid, käitudes vastavalt meie kultuuritraditsioonidele ja eelarvamustele, mis olid püsima jäänud isegi pärast seda, kui olime unustanud, mida kütoonik tähendas.
Kas võis see kõik olla vaid ebausk, või peitus selles midagi rohkemat? Olin tundnud silmade pahatahtlikkust. Enne oma surma oli mu isa enda inimesi rünnanud. Süüdistasime selles krelle, kuid ma olin mures. Ta paistis salvestistel nii vihasena.
Olin mures, et kes ma ka polnud, võis mu tegevus kaasa tuua rohkem ohtusid, kui keegi meist mõistis.
„Kuulge?” küsis Sadie, juhtides oma laeva minu oma kõrvale. „Mida see hoiatus mu juhtpuldil tähendab?”
Vaatasin välkuvat valgust lähedusmonitoril, siis vandusin endamisi ja skannisin kosmost. Võisin vaevalt näha krelli jälgimisjaama seal kaugemal, ja kui vaatasin, ilmus selle kõrvale midagi uut. Kaks objekti, mis olid isegi suuremad kui kosmosejaam.
Suured sõjalaevad. „Kaks uut laeva saabusid just süsteemi,” ütles M-Bot. „Mu pikamaasensorid kinnitavad seda, mida Juhtimiskeskus näeb. Need paistavad olevat lahingulaevad.”
„Neetud,” ütles FM liinil. Seni olime tegelenud vaid võitlussüstikutega – kuid me teadsime varastatud luureandmetest, et vaenlasel oli võimalik kasutada vähemalt mõnda sellist võimsamat lahingulaeva.
„Meie andmed selliste laevade relvastuse kohta on piiratud,” ütles M-Bot. „Sõjaline teave, mille mina ja sina varastasime, sisaldas vaid üldiseid andmeid. Kuid mu protsessorid ütlevad, et need laevad on tõenäoliselt võimelised planeeti pommitama.”
Pommitama. Nad võisid planeedi kaugemalt
