Mu näole silmade alla olid maalitud mustad jooned. Misasja?
„Must silmavärv,” ütles M-Bot mu randmelt. „Värv, mida kannavad Vana Maa atleedid. Sa ütlesid Kimmalynile, et…”
„See oli nali,” ütlesin. Nahavärv oli hologramm, mille M-Bot oli oma mobiilse retseptori abil mulle projekteerinud. „Sa tõesti peaksid laskma kellelgi oma huumoriprogrammi ümber kirjutada, M-Bot.”
„Oooohhhhh,” ütles ta. „Vabandust.” Ta kustutas hologrammi.
Jorgen raputas pead, siis pühkis minust mööda ja kõndis mööda koridori, jättes mu jooksma, et talle järele jõuda.
„Sa oled alati sõltumatu olnud, Spin, ma saan sellest aru,” ütles ta. „Kuid nüüd sa kasutad oma võimu ja staatust kõigist teistest – kaasa arvatud Cobbist – ülesõitmiseks. Sa ignoreerid protokolli ja käske, sest sa tead, et me, ülejäänud, ei saa sinna mitte põrgutki parata. Nii käitub ülbitseja.”
„Ma püüan teisi kaitsta,” ütlesin. „Ma tõmban vaenlase eemale! Sean end märklauaks!”
„Plaan oli, et sa teed seda, siis juhid neid tagasi meie poole, nii et võiksime neid küljelt rünnata. Panin tähele õige mitut võimalust, kui sa oleksid võinud seda teha, ja sa teadlikult otsustasid iga kord, et jätkad nendega üksi veel vihasemat võitlust.” Ta vaatas mind tähelepanelikult. „Sa püüad midagi tõestada. Mis sinuga viimasel ajal lahti on? Varem olid sa alati valmis meeskonnaliikmena töötama. Neetud, sa praktiliselt tekitasid selle meeskonna. Nüüd käitud niimoodi? Nagu oleksid sa ainus, kes midagi tähendab?”
Ma…
Mu vastuväited hajusid. Sest ma teadsin, et tal oli õigus, ja ma teadsin, et väljavabandamine oleks vaid võitlus vale relvaga. Oli vaid üks asi, mis oli kunagi Jorgenile tõeliselt mõjunud. Tõde.
„Nad on otsustanud mind tappa, Jorgen,” ütlesin. „Nad saadavad meile kallale kõik, mis neil on, kuni ma surnud olen.”
Peatusime koridori lõpus, erevalge lambi all.
„Sa tead, et see on tõsi,” ütlesin, ta pilgule vastates. „Nad on aru saanud, kes ma olen. Kui nad mu hävitavad, võivad nad meid igavesti Detritusel lõksus hoida. Nad tapavad kõik, et minuni jõuda.”
„Nii et sa teed selle neile kergemaks?”
„Ma juhin nende tähelepanu kõrvale, nagu ma ütlesin, nii et…” Sõnad surid mu huultel. Neetud Tõpranägu ja ta pingsalt teadvad silmad. „Hästi, olgu. Ma püüan end tagant sundida. Ainsal korral, mil ma seda tegin, ainsal korral, mil ma hüperhüppasin, olin plahvatuse keskmes. Olin meeleheitel, hirmunud, suremas. Ja ma mõtlesin, et kui suudan seda emotsiooni uuesti tekitada, suudaksin ehk seda uuesti teha. Ehk suudaksin välja mõelda, milleks ma võimeline olen, mis see on… kes ma tegelikult olen.”
Ta ohkas, vaadates üles lae poole ilmel, mis tundus mulle melodramaatilisena. „Pühakud aidaku meid,” pomises ta. „Spin, see on hullumeelne.”
„See on vapper,” ütlesin. „Sõdalane paneb end alati proovile. Tõukab end tagant. Otsib oma võimete piire.”
Ta põrnitses mind, kuid ma ei taganenud. Jorgen suutis kuidagi mind panna välja ütlema asju, mida ma tavaliselt ei tunnistanud, isegi mitte iseendale. Võib-olla tegi see temast hea lennujuhi. Neetud, fakt, et ta suutis minuga teatud määral hakkama saada, oli selle küllaldaseks tõestuseks.
„Spensa,” ütles ta. „Sina oled parim asi, mis meil on. Sa oled eluliselt tähtis VKVle… ja mulle.”
Sain järsku teadlikuks sellest, kui lähedal ta seisis. Ta nõjatus pisut allapoole, ja hetkeks paistis, nagu ta tahaks kaugemale minna. Õnnetuseks takistas meid miski, mis ei lasknud sündida sellel, mis iganes oleks meie vahel olla võinud. Kõigepealt, lennujuhi ja piloodi suhe oli ebamugav.
Kuid oli rohkem põhjuseid. Tema oli korra kehastus ja mina… noh, mina polnud. Ma ei teadnud, mis või kes ma tegelikult olin. Endaga aus olles pidin tunnistama, et just sellepärast ma polnudki temaga nende viimase kuue kuu jooksul edasi liikunud.
Jorgen tõmbus viimaks eemale. „Me teame, et Rahvaste Liidu arvates oled sa liiga tähtis, et sinuga lahingus riskida. Et nad tahavad sind tagasi hoida.”
„Tahaksin näha neid proovimas,” ütlesin, sellest mõttest vihasena.
„Osa minust tahaks seda samuti,” ütles ta sõbraliku naeratusega. „Kuid on siis vaja neile selleks ka laskemoona anda? Sa oled meeskonna liige. Meie oleme meeskonna liikmed. Ära hakka mõtlema, et sa pead asju üksi tegema, Spensa. Palun. Ja tähtede nimel, jäta enda ohtu panemine. Me leiame teise viisi.”
Noogutasin, kuid… tema jaoks oli lihtne selliseid asju öelda. Vanaema rääkis, et minutaolisi inimesi oli kardetud isegi siis, kui meie esivanemad olid kuulunud nendega samasse laevameeskonda.
Mootorimehed. Hüperajamid. Me olime kummalised. Võib-olla isegi ebainimlikud.
Jorgen vajutas oma koodi eeskoja lõpus oleval uksel, aga uks avanes enne, kui ta lõpetada jõudis. Kimmalyn oli selle teiselt poolt aktiveerinud. „Kuulake,” ütles ta hingeldades. „Kuulake.”
Kortsutasin kulmu. Ta polnud tavaliselt nii kergesti erutuv. „Mis on?”
„Rodge saatis mulle teate,” vastas ta. „Inseneridelt, kes töötasid platvormi arvutisüsteemidega. Nad just leidsid midagi. Salvestise.”
4
Järgnesime Jorgeniga Kimmalynile ruumi, mida kõik kutsusid raamatukoguks, kuigi raamatuid seal polnud. Siin olid Inseneriüksused teinud suurt tööd vanade andmepankadega. Nad olid osa seinapaneele kõrvale tõstnud, paljastades seintes kõõlustena jooksvaid juhtmevõrke. Kuigi suurem osa sellest platvormist oli kerge vaevaga tööle läinud, olid mõningad arvutisüsteemid meie jaoks endiselt lukustatud. Kimmalyn viis meid maapealse meeskonna kombinesoonides inseneride-rühma juurde, kes erutatud sosinal vestlesid ümber suure monitori, mille nad olid üles seadnud. Vaatasin ringi oma ülejäänud lennu järele, kuid neid polnud seal – olime vaid mina, Jorgen, Kimmalyn ja mõned ohvitserid admirali staabist. Sikutasin oma kotitavat lennuülikonda, mis oli võitlusajast peale higine. „Soovin, et oleksin riideid vahetanud,” pomisesin Jorgenile.
„Võiksin tekitada sulle uute riietega hologrammi!” pakkus M-Bot. „See…”
„Kuidas muudaks see tõsiasja, et tunnen end higisena?” küsisin temalt. Tõsiselt, nüüd kui meil oli see kaugjuhitav käevõru ja töötav hologramm, otsis ta vaid vabandusi, et nendega eputada.
Kuid mu hääle peale elavnes keegi inseneride hulgast. Ta pöördus ja naeratas meid nähes.
Rodge oli kiitsakas ja kahvatu, punase juukseharjasega. Ta naeratas praegu rohkem kui siis, kui koos üles kasvasime. Tegelikult oli mul kogu aeg tunne, et olin midagi maha maganud – kuidagi oli keegi selle aja jooksul, kui me koos M-Botti parandasime, mu närvilise sõbra ära röövinud ja asendanud ta selle enesekindla tegelasega.
Olin tema üle uhke, eriti kui märkasin, et ta oli jälle hakanud oma kadetimärki kandma – seda uut, mille Cobb oli spetsiaalselt tema jaoks lasknud punaseks emaileerida – eriliste saavutuste eest insenerirühma või maapealse meeskonna väljapaistvatele
