küsis M-Bot.
„Ma tean, mida teen,” pomisesin vastu, keskendudes.
„Jah, ma olen kindel,” vastas M-Bot. „Kuid… lihtsalt igaks juhuks… sa ju mäletad, et me ei kontrolli veel neid välimisi platvorme, eks?”
Koondasin kogu tähelepanu, et söösta alla metallplatvormi lähedusse, ilma et oleksin millegagi kokku põrganud. Siinsed kahurid jälitasid mind ja hakkasid tulistama – kuid nad hakkasid tulistama ka mu vastast.
Keskendusin põiklemisele. Või tegelikult vaid kaootilisele sööstlemisele – võisin droonide eest ära lennata, sest mu lennuoskused olid paremad, kuid droone oli palju rohkem. All platvormi lähedal muutus suur arv mu vastaste jaoks probleemiks – sest kahurite jaoks olime kõik sihtmärkideks.
Mõned droonid süttisid plahvatustes – kuid vaakumis sumbusid leegid peaaegu otsekohe.
„Huvitav, kas need kahurid tunnevad rahuldust, kui saavad pärast kõiki neid aastaid siin üleval viimaks ometi midagi tulistada,” ütles M-Bot.
„Oled kade?” küsisin uratades ja põigeldes.
„Rodge’i jutu järgi pole neil õigeid tehismõistusi, ainult mõned lihtsad sihtimisfunktsioonid. Nii et see oleks nagu rotti kadestada.”
Veel üks droon plahvatas. Ainult natuke veel. Tahtsin pisut võimalusi ühtlustada, kuni ootasin oma sõprade saabumist.
Vajusin lennates uuesti transsi. Ma ei suutnud kuulda kahuritornide sihtimiskäsklusi, kuid sellistel puhta keskendumise hetkedel tundsin, nagu oleksin oma laevaga üheks muutunud.
Võisin tunda silmade tähelepanu uuesti mulle koondumas. Süda kloppis mul rinnus. Need kahurid mind sihtimas… sabad jälitamas ja ikka veel tulistamas…
Pisut kaugemale…
Mu võitlusind rauges ja ma tundsin, nagu peaksin M-Boti täpseid arvutusi kuulda võtma. Olin tõsises ohus. Pidin minema pääsema.
Kindlasti pidi see praegu käima minema. „Käivita kütooniline hüperajam!” ütlesin, siis püüdsin teha, mida olin oma laeva teleporteerides kord varemgi teinud.
„Kütooniline hüperajam ei käivitu,” ütles M-Bot.
Neetud. Ainsal korral, kui see oli töötanud, oli M-Bot mulle öelnud, et see on käivitunud. Ma proovisin uuesti, kuid… ma isegi ei teadnud, mida ma tol korral tegin. Olin olnud ohus, surmaohus. Ja siis ma… olin midagi teinud…
Midagi?
Lähedalasuva kahuri lask peaaegu pimestas mind ja ma tõusin hambaid kiristades kõrgemale ja püüdsin kaitsekahurite laskepiirkonnast välja söösta. Äss oli ellu jäänud, kuigi ta oli üks või kaks korda pihta saanud, nii et võib-olla oli ta kilp nõrgenenud. Lisaks oli järel ainult kolm drooni.
Lükkasin juhist ja pöörasin laevaga oma teljel – ikka veel edasi liikudes, kuid selg ees – manööver, mis näitas, et kavatsesin tulistada enda taha. Muidugi põikas äss otsekohe kõrvale. Nõrgestatud kilbiga ta polnudki nii vapper. Tulistamise asemel kiirendasin ässale järele – pääsedes droonide käest, mis tunglesid mu eelmise positsiooni poole.
Asusin ässa kannule ja püüdsin tulistamiseks küllalt lähedale jõuda – kuid kes iganes seal oli, ta oli hea. Ta läks kogu aeg kiirust suurendades ühest keerukast põikest teise. Arvestasin pööret valesti ja äkki kaldusin temast eemale. Kiiresti asja parandades reageerisin ta järgmisele pöördele ja tulistasin purustajakiire – kuid nüüd ma olin üsna kaugel taga ja lasud läksid mööda, hajusid kasutult kosmosse.
M-Bot arvestas mu jaoks kiiruseid ja nurki, nii et ma ei pidanud isegi sekundimurdosaks keskendumist katkestama, et oma juhtimispuldile vaadata. Nõjatusin ettepoole, püüdes järgida teist tähevõitlejat pööre pöörde järel – sööstes, keereldes ja kiirendades. Otsides kriitilist momenti, kui oleme kohakuti just küllalt kauaks, et saaksin teda tulistada.
Tema omakorda võis pöörata igal hetkel ja tagasi tulistada – nii et ta tõenäoliselt jälgis sama asja, mis minagi, lootes tabada mind valvsuse kaotamisel hetkel, kui kohakuti satume.
See täiuslik keskendumine. See keev intensiivsus. See veider hetkeline side, kui võõras piloot peegeldas mu jõupingutusi, püüdles, võitles, higistas – üha lähemale ja lähemale tungides, paradoksaalselt intiimses võitluses. Silmapilguks oleme nagu üksainus. Ja siis ma tapan ta.
Ma elasin selliste väljakutsete nimel. Et võitlen kellegi tõelisega ja tean, et kas mina või tema. Sellistel hetkedel ma ei võidelnud VKV või inimkonna eest. Ma võitlesin tõestamiseks, et ma seda suudan.
Ta sööstis vasakule just nagu minagi. Ta pöördus minu poole, kui me korraks kohakuti jõudsime – ja me mõlemad tulistasime kiirtepahvaku teineteise poole.
Tema kiired läksid mööda. Minu omad mitte. Esimene mu kiirtest murdis ta nõrgenenud kilbi. Teine tabas teda just juhikabiinist vasakule, rebides kettakujulise laeva valgussähvatuses tükkideks.
Vaakum neelas sähvatuse kähku, ja ma lõikasin paremale, rusudest eemale. Hingasin sügavalt, püüdes südamekloppimist vähendada. Higi tilkus mu kiivripolsterdusele ja nirises mööda mu põski alla.
„Spensa!” hüüdis M-Bot. „Droonid!” Neetud.
Pöörasin laeva ja sööstsin kõrvale just siis, kui kolm leegitsevat plahvatust mu juhikabiini valgustasid. Tõmbusin kössi, kuid need sähvatused ei tähendanud, et olin pihta saanud – need olid üksteise järel plahvatavad droonid. Kaks VKV laeva sööstsid mööda.
„Tänan, sõbrad,” ütlesin, vajutades rühmakanali nupule puldil.
„Ole mureta,” vastas Kimmalyn samal üldkanalil. „Nagu Pühak alati ütles: „Ole alati tähelepanelik tarkadega. Nad kipuvad rumalusi tegema.”” Ta rääkis aktsendiga ja ta rahulikus hääles oli rõõmsat optimismi ka nüüd, kui ta sisuliselt minuga tõreles.
„Minu arust tegime plaani, et sa köidad droonide tähelepanu,” ütles FM, „ja siis juhid nad tagasi meie poole.” Tal oli enesekindel hääl, mis kõlas, nagu kuuluks kellelegi kaks korda vanemale.
„Ma kavatsesin seda viimaks teha.”
„Jah,” ütles FM. „Ja seepärast keerasidki sa oma liini kinni, et Jorgen ei saaks su peale karjuda?”
„See polnud kinni,” ütlesin. „Ma palusin M-Botil sidega tegeleda.”
„Jorgen tõesti vihkab minuga rääkimist!” ütles M-Bot entusiastlikult. „Ma tean seda selle järgi, kuidas ta seda ütleb!”
„Jah, noh, vaenlane on taganemas,” ütles FM. „Ja sul vedas, et me olime juba teel aitama, kui sa otsustasid tunnistada, et oled hädas.”
Olin ikka veel higine ja segaduses – süda pekslemas, käed libedad –, kui ma kilbi uuesti üles seadsin, siis laeva pöörasin ja kahe kaaslase suunas lendasin. Kurss viis mind mööda laeva vrakist, mille olin võitnud ja mis triivis edasi umbes samal kiirusel nagu siis, kui olin seda tabanud. Nii see kosmoses käis.
Laev oli pigem lõhki rebitud kui plahvatanud,
