palgal oli kokk, aednik, kaks majateenijat ja lapsehoidja, keda võis pidada eriti oluliseks.
Olga Muth, keda hüüti Olloks, polnud vaid pereliige. Ta oli pere tugisammas, kes pakkus igavat igapäevast stabiilsust, rangeid reegleid ja piiritut kiindumust. Keiserliku laevastiku madruse tütar Ollo oli kuueaastaselt orvuks jäänud ja kasvas üles Preisimaal sõjaorbudekodus, erakordselt julmas paigas, kust ta võttis kaasa hingehaavad ja korraarmastuse, kuid tal oli siiski hea süda. Käbe, energiline ja terava keelega Ollo oli 30-aastane, kui ta 1911. aastal lapsehoidjana pere teenistusse asus.
Ollo mõistis lapsi palju paremini kui Berta ning tal leidus ka hiilgav tehnika, kuidas seda talle meelde tuletada: lapsehoidja pidas proua Kuczynski vastu vaikset sõda, mida katkestasid metsikud tülid, mille käigus ta tavaliselt minema tormas, kuid naasis alati. Ursula oli Ollo lemmiklaps. Tüdruk pelgas pimedust ja kui allkorrusel pidu hoogu võttis, jäi ta Muthi leebe unelaulu saatel magama. Aastaid hiljem sai Ursula aru, et Ollo armastus tulenes osalt ka sellest, et ta pidas tüdrukut „liitlaseks lahingus ema vastu, selles vaikses ja kadedas võitluses“.
Ursula oli tumedate harjasjuustega püsimatu põngerjas, uudishimulik ja rahutu viisil, mida ta ema pidas väga väsitavaks. „Nagu hobusejõhvid,“ pomises Ollo, kui tal juukseid kammis. Ursula lapsepõlv oli idülliline: ta ujus järves, korjas kanamune ja mängis pihlakate vahel peitust. Igal suvel veedeti osa aega Läänemere ääres Ahrenshoopis Roberti õe, tädi Alice’i suvekodus.
Ursula oli seitsmene, kui puhkes esimene ilmasõda. „Täna kaovad meie vahelt kõik erinevused, täna oleme kõik sakslased, kes isamaad kaitsevad,“ kuulutas tema kooli direktor. Robert liitus Preisi kaardiväega, kuigi 37-aastaselt oli ta tegevteenistuseks liiga vana, seega oli ta sõja-aastatel ametis sellega, et arvutas välja sakslaste toitainevajadusi. Alice’i abikaasa Georg Dorpalen võitles vapralt läänerindel, nagu paljud teisedki juudid, ning naasis patriootliku sõjahaava ja Raudristiga. Kuczynskite jõukus kaitses neid enamiku sõjaaja hädade eest, kuigi toitu oli vähe ja Ursula saadeti viimaks Läänemere äärde alatoidetud laste laagrisse. Ollo pakkis talle kaasa šokolaaditrühvleid, mis olid tehtud kartulist, kakaost ja sahhariinist, ning terve kuhja raamatuid. Kui pliinide ja kuivatatud ploomide dieedil olnud raamatusõber Ursula mitu kilo raskemana koju naasis, oli sõda läbi. „Korista küünarnukid laualt,“ noomis ema. „Ära lurista.“ Ursula jooksis söögitoast minema ja lõi ukse pauguga kinni.
Saksamaa kaotus ja häbi kuulutas ühtlasi Kuczynskite muretu eksistentsi lõpu algust. Poliitilise vägivalla allhoovused voogasid üle riigi. Kodanikurahutuste tõttu loobus keiser troonist, kuid keiserlikust armeest järele jäänu koos parempoolsete vabakorpustega surus vasakpoolsete ülestõusu julmalt maha. Rosa Luxemburg ja Karl Liebknecht rajasid 1. jaanuaril 1919 Saksa kommunistliku partei (KPD – Kommunistische Partei Deutschlands), kuid nad arreteeriti ja hukati juba mõni nädal hiljem. Nii algas Weimari vabariigi aeg, mida iseloomustas kultuuri õilmitsemine, hedonism, massiline tööpuudus, majanduslik ebakindlus ja üha süvenevad poliitilised konfliktid parem- ja vasakpoolsete äärmuslaste vahel. Robert Kuczynski nihkus poliitiliste vaadete poolest üha vasemale. „Nõukogude Liit on tulevik,“ kuulutas ta pärast 1922. aastat. Kuigi ta ei liitunud kunagi KPD-ga, oli kompartei tema jaoks „kõige vähem vastumeelne“ tollaste võimaluste seast. Ajaleheartiklites toetas ta Saksamaa varade radikaalset ümberjagamist. Parempoolsed rahvuslased ja antisemiidid panid Roberti poliitilist tegevust tähele. „Vähe sellest, et ta on meie vastu,“ märkis üks Saksa tööstur süngelt. „Ta on ka väga häbematu.“
Seda tormilist 14-aastast perioodi, mis jäi keisri languse ja Hitleri esiletõusu vahele, võiks pidada järgnevate jubeduste ettekuulutajaks, kui oht sai üha selgemaks. Kuid neil aastatel noor olla oli siiski joobnustav, eriline ja põnev, kuna tundus, et maailm on hulluks läinud. Sõjavõlad, reparatsioonid ja finantsilised eksisammud tõid kaasa hüperinflatsiooni. Sularaha oli vaevalt väärt paberit, millele see oli trükitud. Mõned nälgisid, teised hakkasid meeletult kulutama, kuna polnud mõtet alles hoida raha, mis on peagi väärtusetu. Sürrealistlikud stseenid: hinnad kerkisid nii kähku, et restoranikelnerid ronisid iga poole tunni tagant lauale, et karjuda uusi menüühindu; päts leiba, mis maksis 1922. aastal 160 marka, oli 1923. aasta lõpuks väärt juba 200 miljonit marka. Ursula kirjutas: „Naised ootavad vabrikuväravas, et abikaasa palk kätte saada. Iga nädal antakse neile terve hunnik miljardimargaseid rahatähti. Raha kätte saanuna lippavad nad kohe poodi, sest kaks tundi hiljem võib margariin juba kaks korda rohkem maksta.“ Ühel pärastlõunal avastas ta pargipingi alt ühe jalaga sõjaveterani, kelle komps väheste asjadega oli vastu rinda surutud. Mees oli surnud. „Miks juhtuvad maailmas nii kohutavad asjad?“ pidi ta endalt küsima.
Kuigi elu Schlachtensee ääres kulges suuremalt jaolt vana rada mööda, kõigi nende kultuursete keskustelude ja peene mööbli keskel, siis mujal olid miljonid inimesed poliitiliselt radikaliseerumas. Välisminister Walther Rathenau langes 1922. aastal atentaadi ohvriks, mille sooritasid äärmusrahvuslased pärast seda, kui ta kirjutas alla rahulepingule NSV Liiduga. Iga päev oli Ursula tunnistajaks grotesksele ebavõrdsusele, mis valitses vaesunud linnarahva ja jõuka kodanluse vahel – temagi kuulus viimase sekka. Ta neelas Lenini ja Luxeburgi teoseid ning Jack Londoni ja Maksim Gorki radikaalseid romaane. Sarnaselt oma vennale tahtis temagi ülikooli minna.
Jürgen oli akadeemiliste vasakpoolsete seas tõusev täht. Olles Berliini, Erlangeni ja Heidelbergi ülikoolis õppinud filosoofiat, poliitmajandust ja statistikat, sai ta viimaks majandusteaduse doktoriks ja siirdus 1926. aastal Ameerikasse, et jätkata akadeemilist karjääri Brookingsi instituudis Washingtonis. Seal kohtus ta Marguerite Steinfeldiga, kes oli samuti majandusteadlane, ja nad abiellusid kaks aastat hiljem.
Berta leidis aga, et tema tütar, kes oli niigi kahtlasele teele läinud, ei vaja kõrgharidust; tal on vaja naiselikumaid oskusi ja siis abikaasat. Kuueteistaastane Ursula läks 1923. aastal ametikooli, et õppida masinakirja ja kiirkirja.
Öösiti ta kirjutas: luuletusi, lühilugusid, seiklusjutte ja romantikat. Akadeemilisest haridusest ilma jäetud, suunas ta oma energia väljamõeldud maailma. Tema lapselikud kirjutised peegeldasid põnevusjanu, teatraalsusiha, absurdiarmastust. Ursula oli oma lugudes alati keskne kangelane, kuigi ta kirjutas endast kolmandas isikus: noor naine, kes jõudis suursaavutusteni tänu oma otsusekindlusele ja riskivalmidusele. Ühe tegelase kohta on ta kirjutanud: „Ta pidi ületama lapsepõlve kehalise nõrkuse, aga oli nüüd karastunud ja tugev.“ Väikeõed nimetasid teda Muinasjutu-Tuulepööriseks. Tema päevikus kohtab tavalisi teismeliseea süngeid mõttemõlgutusi, kuid sealt kajab vastu ka vaibumatu optimism. „Olen pahas tujus,“ kirjutas ta. „Tõre ja torisev; olen tulipäine segavereline musta juukselaka, juudinina ja kohmakate jäsemetega, virisen ja mossitan … kuid taevas on sinine, päike soojendab, kuuskedel on kastetilgad ja õhus on värskust, ja ma tahan välja minna, hüpata ja joosta ja kõiki inimesi armastada.“
Samal aastal, kui Ursula ametlik haridustee läbi sai, algatas Hitler oma õllekeldriputši Münchenis – läbikukkunud riigipöörde, mis tegi tulevasest füürerist tuntud nime, kuigi ta lõpetas vanglas, kus ta kirjutas „Mein Kampfi“, natside sallimatuspiibli.
Ursula oli omandanud oma isa poliitilised vaated: inimlik viletsus, millele ta tunnistajaks oli olnud, šokeeris teda tõsiselt, ning fašism oli lausa vastik, ent uued värskeid ideed ühiskondliku võrdsuse, klassivõitluse ja revolutsiooni kohta tundusid põnevad, seega tõmbas teda ligi just kommunism. „Saksamaa enda sotsialistlik revolutsioon pole enam kaugel,“ kuulutas ta. „Kommunism muudab inimesed õnnelikumaks ja paremaks.“ Bolševistlik revolutsioon oli tõestanud, et vana kord on mädanev ja hävingule mõistetud. Fašism tuleb alistada. Ta liitus 1924. aastal Saksamaa Noorkommunistide Liiduga (Kommunistischer Jugendverband Deutschlands), olles nii leidnud ideoloogilise kodu kogu edasiseks eluks. Ta oli siis kuusteist aastat vana. Sarnaselt teistele rikkast perest pärit kommunistidele üritas ka Ursula oma privilegeeritud tausta varjata. „Me elasime palju tagasihoidlikumalt, kui oleks võinud arvata,“ kinnitas ta. „Üks mu vanavanaisa
