Heinz Altmann oli kena välimusega õpipoiss, kelle veenmine sai Ursula jaoks viimaseks tõukeks parteiga liituda. Nemad olid Saksamaa kommunismi noored käsilased ning Ursula oli põnevil, et temagi kuulub nüüd nende sekka. Pärast 1924. aasta 1. mai demonstratsiooni oli ta lõplikult veendunud, et aadete nimel tasub riskida. Kuigi politseiniku nuiahoobist jäänud verevalum paranes peagi, ei unustanud ta seda ebaõiglust kunagi.
Nädalalõppudel käisid noorkommunistid maal, et seletada saksa talurahvale marksismi-leninismi, kuigi sageli ässitati neile koerad kallale. Ühel õhtul viibisid nad Berliinist põhja jäävas Löwenbergis ja neisse sümpaatiaga suhtuv talunik lubas neil ööbida oma heinaküünis. „Sel õhtul olime eriti rõõmsas tujus,“ kirjutas Ursula. „Kohe, kui olime pikali visanud, asus keegi ette kujutama seda paika kahekümne aasta pärast. Löwenberg aastal 1944: muidugi juba ammu kommunistlik. Vaidlesime pikalt selle üle, kas rahast on juba loobutud. Siis oleme kahjuks juba väga vanad: kolmekümnendate eluaastate keskel!“ Nad uinusid, unistades revolutsioonist.
Ursula oli otsekui misjonäriks sündinud. Ta polnud moraalitseja, kuid talle meeldis teisi oma usku pöörata ning ta käis uskumatutele seni peale, kuni nemadki hakkasid maailma nägema tema moodi. Ta asus tööle ka pere lapsehoidja kallal. „Üritasin talle selgitada, kuidas asjad on. Tema arust kõlas mu jutt üsna mõistlikult,“ väitis Ursula. Olga Muthi see tegelikult küll ei huvitanud, kuid ta suutis tüdrukut uskuma panna, et kuulab teda tõsiselt.
Kuczynskitele muidugi ei meeldinud, et nende tütar saab politseinike käest peksa ja ööbib heinaküünides koos kamba noorkommunistidega. Kuna Robertile tundus, et tütre „ainus tõeline huviala on lugemine“, korraldas ta asjad nii, et Ursula läheks tööle R. I. Prageri raamatukauplusse Mittelstrassel – peamiselt müüdi seal juura- ja poliitteoseid. Berta ostis talle kontskingad, valge kraega tumesinise kleidi, kindad ja pruuni krokodillinahast käekoti. Ema ja lapsehoidja vaatasid Ursula üle, kui ta pidi esimest päeva tööle minema.
„Ei midagi ees ega ka taga,“ leidis Ollo. „Näed endiselt välja nagu poiss.“
„Jalad on siiski üsna kena kujuga,“ ütles Berta. „Seda on näha küll vaid siis, kui tipid tillukeste sammudega.“
Ollo nõustus: „Urselist ei saa kunagi daami.“
Karm, aga tõsi, nagu ka kõik muu, mida Olga Muth ütles. Oma pika nina, lühikeste juuste ja otsekohese olekuga ei mõjunud Ursula tõesti üldse daamilikult. „Ei saa minust kunagi kuulsat kaunist luike,“ kirjutas ta päevikusse. „Ega mu nina, kõrvad ja suu ju väiksemaks ei lähe.“ Kuid juba teismelisena leidus tal seksapiili, mida paljud pidasid vastupandamatuks. Ta itsitas, kui sõitis rattaga tööle ja Dresdneri panga katust parandav tööline talle järele vilistas: „Saadab õhusuudluse ja ajab käed laiali.“ Oma säravate silmade, saleda figuuri ja nakatava naeruga leidis ta Zehlendorfi noortepidudel alati kergesti tantsupartnereid. Ühel neist kandis ta „erepunaseid lühikesi pükse ja liibuvat kleiti tärgeldatud kraega“ ning tantsis kuni poole kuueni hommikul. „Mõned väidavad, et ma suudlesin kahtkümmet poissi,“ ütles ta vennale. „Kuid neid polnud kindlasti üle üheksateistkümne.“
Töö Prageri kaupluses oli igav ja väsitav. Poejuhatajaks oli ahelsuitsetajast türann suure, kiila ja veidi loperguse peaga, kes leiutas töötajatele üha uusi häbistavaid ja mõttetuid ülesandeid. Ursula pani talle hüüdnimeks Sibul ja kuulutas ta kapitalistlikuks ekspluateerijaks. Ursula veetis seal aega „tolmuharja raputades ja akendeta niššides seistes“. Töö ajal ei lubatud lugeda. „Kindlasti leidub ju muidki ameteid,“ mõtiskles ta. „Näiteks puuraidur. Kas minust võiks saada naispuuraidur?“ Pöörane inflatsioon muutis ta tillukese palga sisuliselt väärtusetuks. Oma teismeliseaastaid Weimari vabariigis mäletab ta läbi poliitiliste eelistuste prisma: „Tillukesed privileegidega kihid olid jõukad, kuid suurem osa vireles vaesuses ja töötud kerjasid tänavanurkadel.“ Ta oli otsusele jõudnud, et maailma tuleb muuta. Ursula oli ambitsioonikas ja enesekindel: tema muudab ühiskonda radikaalsemal moel kui ta isa ning saab ka paremaks emaks kui tema oma. Need kaks ambitsiooni lähevad hiljem küll tihti vastuollu.
Robert ja Berta Kuczynski loobusid viimaks plaanist tütart poliitikast võõrutada. Robert võttis 1926. aastal vastu ajutise koha Brookingsi instituudis Jürgeni kõrval ning tema uurimisalaks sai Ameerika finants- ja populatsioonistatistika. Järgmiste aastate kestel külastas ta koos Bertaga korduvalt USA-d ning majapidamine jäi siis Ursula ja Olga Muthi juhtida, mis tugevdas veelgi nende sidet. „Meie Ollo, kel pole kunagi olnud kedagi armastada. Ollo, hüsteeriline väike hall loomake, pole kunagi millegagi rahul, kuid on meisse kõigisse väga kiindunud. Ollo, kes on valmis meie eest tulle minema, teeb meie heaks kõike, elab vaid meile, ei hooli muust maailmast peale oma kuue lapse.“ Ursula kirjad kaugel elavatele vanematele on kuivalt iroonilised: „Kallis emme, ma eeldan, et su ematunded on piisavalt tugevad, et meie elu argiseikadest huvituda.“ Teises kirjas paluti: „Loodame kõik ühiselt, et emme loobub oma hiilgavatest ideedest majapidamisasjade kohta ega soovita meile enam, kuidas tuleks kapsast keeta, maja koristada ja muud sellesarnast.“
Kui Ursula veetis oma päevi raamatutelt tolmu pühkides, siis tema vend kirjutas neid. Jürgen Kuczynski oli 22-aastane, kui ta kirjutas 1926. aastal teose „Naastes Marxi juurde“ („Zurück zu Marx“) – ja see oli vaid avalöögiks sellele raamatulaviinile, mis tulevatel kümnenditel tema sulest ilmub. Jürgen armastas kuulata oma hääle kõla, aga oma sõnu trükitult näha oli veel toredam. Tema kirjanduslooming on märkimisväärne: vähemalt 4000 avaldatud tööd, peamiselt artiklite, pamflettide, kõnede ja esseede kujul, teemaks poliitika, majandus, statistika ja isegi kokakunst. Jürgen oleks olnud veel parem kirjanik siis, kui ta oleks leppinud vähemaga. Kuigi ta stiil muutus vanuse lisandudes vähem ilutsevaks, ei soovinud ta siiski väheste sõnadega väljendada seda, mida sai öelda paljusõnaliselt. Tema uurimus tööliste seas valitsevate tingimuste kohta koosnes viimaks neljakümnest köitest. „Naastes Marxi juurde“ oli sellega võrreldes veel õhuke teos, vaid 500 lehekülge. Tüüpilise suurelisusega teatas ta õele, et „loodetavasti töölised naudivad selle lugemist“. Ursula soovitas: „Kirjuta lühemate lausetega, neid on kergem lugeda. Peaksid sihiks võtma oma mõtete lihtsal kujul esitamise, et kõik neid mõistaksid. Tekst võib muutuda liiga keerukaks, kui mõnd mõtet suurema veenmisjõu huvides kahes või kolmes kohas korratakse, muutes vaid lause vormi ja struktuuri.“ Suurepärane nõuanne, kuigi Jürgen ei teinud sellest välja.
Tööl ja kodus oli Ursula nagu tööori, mujal oli ta aga revolutsionäär.
Mõni nädal enne oma üheksateistkümnendat sünnipäeva liitus Ursula KPD-ga, mis oli tollal suurim kommunistlik partei Euroopas. Oma uue juhi Ernst Thälmanni all muutus partei vaadetelt üha leninlikumaks (ja hiljem stalinistlikumaks), olles küll demokraatiale pühendunud, kuid saades käske ja raha otse Moskvast. KPD-l leidus ka paramilitaarne tiib, mis oli haaratud üha süvenevast konfliktist natside pruunsärklastega. Kommunistid valmistusid lahinguks. Ühel kuuvalgel ööl Grunewaldi metsa kõrvalises nurgakeses õpetasid Ursula noorkommunistidest sõbrad Gabo Lewin ja Heinz Altmann teda tulistama. Alguses ei saanud ta üldse märgile pihta, kuni Gabo mainis, et ta suleb vale silma. Selgus siiski, et ta on suurepärane laskja. Gabo andis talle Lugeri poolautomaatse püstoli ning näitas, kuidas seda lahti võtta ja puhastada. Ursula peitis relva Schlachtensees pööningule tala taha ühe katkise padja sisse. Kui revolutsioon peaks saabuma, on tema igatahes valmis.
Ursula käis fašismivastastel demonstratsioonidel. „Väga kiire aeg,“ kirjutas ta. „Valmistume Vene revolutsiooni aastapäevaks.“ Lõunapauside ajal istus ta Unter der Lindenil, puudest ääristatud bulvaril, mis lõikas läbi Berliini kesklinna, ja luges kommunistide ajalehte Die Rote Fahne (Punalipp). Sageli otsis ta jutukaaslaseks töölisklassist taksojuhte ja puuviljamüüjaid, kellest paljud olid kommunistid, ning arutas nendega poliitikat. Ta kirjutas päevikusse: „Nii paljud nälgivad, tänavatel on nii palju kerjuseid …“
Ühel
