veidi lontis olekuga, aga targa ja üsna ilusa näoga. Ta vaatab mulle otsa. Suured tumepruunid silmad, ta on juut.“ Noormees küsis, kas võib tema kõrvale istuda, et juttu ajada. „Mul pole aega,“ vastas Ursula. „Pean minema marksistidest tööliste tundi.“ Aga mees käis peale, et vahest võiks millalgi uuesti kohtuda. „Ma mõtlen selle üle!“ ütles Ursula ja kihutas minema. Mõni päev hiljem ootas pruunisilmne mees teda selle hoone ees, kus marksismitunnid toimusid.
Rudolf Hamburger oli arhitektuuritudeng Berliini tehnikaülikoolis. Ursulast neli aastat vanem Rudi osutus tema kaugeks sugulaseks – tema ema ja Berta Kuczynski olid teise põlve nõod – ja ka nende taust oli sarnane. Hamburger oli sündinud Landeshutis Alam-Sileesias, kus tema isale Maxile kuulusid vabrikud, kus valmistati sõjaväemundreid. Rudi oli kolme poja seast vanuselt teine ja kasvas üles poliitiliselt liberaalses õhustikus, kultuursete juudi intellektuaalide keskel. Max Hamburger oli oma 850 töölisele ehitanud eeskujulikud elamukvartalid. Perekond oli poliitiliselt progressiivne, kuigi neid ei saanud kindlasti revolutsionäärideks pidada. Rudi toetas kirglikult modernistlikku arhitektuuri ja Bauhausi liikumist. Ta kirjutas, et tema kaastudengite sekka kuulusid „Austria aristokraat, pastelsetes ja kokkusobivates toonides interjööre kujundav jaapanlane, üks anarhist ja ungarlanna, kes pidas end täiesti õigustamatult geeniuseks“. Samas koolis õppis tollal ka Albert Speer, hilisem Hitleri ihuarhitekt, kes sai natside relvastus- ja sõjatoodanguministriks.
Ursula pidas meest ligitõmbavaks ja kutsus ta impulsi ajel kommunistide miitingule. Nende vahel tekkis hea klapp. Ta kutsus Rudi ka järgmisele miitingule. „Viimaks on mul taas aega Rudiga olla,“ kirjutas ta päevikusse. „Ta aitab mul teed teha. Ta ei saa aru, et ma hoian gaasileeki madalal, et vesi aeglasemalt keema läheks … Mu talvemantel on liiga õhuke, leiab Rudi. Ta tahab mind vist edevamaks muuta.“ Ursula ostiski uue mantli ja sõitles siis ennast, et kulutab selliste asjade peale raha, samas kui teised nälgivad. „Igatsen Rudit,“ kirjutas ta. „Aga siis olen vihane, et selline inimene mul pea segi ajab. Et ma teda nii väga vajan. Ja jään siis nuuksudes magama.“ Kui nad ühel õhtul kontserdilt koju jalutasid, seisatus Rudi tänavalambi all. „Ta seisis valguslaigus. Tema paksud juuksed on endiselt sagris, mis mõjub kuidagi üllatavalt, ja tema tumedad silmad on ikka melanhoolsed ja eemalolevad, isegi siis, kui ta naerab või on sügavalt mõttes.“ Sel hetkel ta armus ära. „Kas üks sekund, mõni lause või viis, kuidas inimese pilk midagi väljendab, võib kõik senised tunded uueks muuta?“ imestas ta. Rudi saatis ta koju. „Sel ööl ta suudles mind,“ kirjutas ta. „Ma olin kurb, sest mu huuled olid nii kuivad. Väike asi ju, aga ma olin seda suudlust kogu pärastlõuna oodanud, vaikselt rõõmustades.“
Rudi Hamburger oli peaaegu ideaalne kavaler: heasüdamlik, naljakas, õrn ja juut. Mõlema noore vanemad kiitsid selle suhte heaks. Kui Ursula muutus liiga tõsiseks, siis Rudi narris teda leebelt. Ja kui Rudi kõneles oma soovist saada edukaks arhitektiks, siis tema suured pruunid silmad särasid. Ta oli ka helde. „Rudi kinkis mulle šokolaaditahvli,“ rääkis Ursula vennale. Maiustused olid tollal harulduseks ning ta üritas rõhutada, et see polnud mingi kodanlik pillamine. „Ta ei kulutanud selle peale raha. Sellist lollust me ei tee. Aga kui keegi talle midagi kingib, siis ta alati jagab minuga.“
Rudi vihjas abielule. Ursula oli kahtlev.
Sest Rudi Hamburgeriga seondus üks probleem: ta polnud kommunist. Nad võisid ju jagada juudi päritolu, kultuurihuvi ja šokolaadi, kuid Ursula armastatu polnud seltsimees ja polnud ka mingit märki sellest, et ta tahaks selleks saada.
Hamburger oli poliitilistelt vaadetelt liberaalne ja progressiivne, kuid kommunism oli tema jaoks liiast. Nende vaidlustes kordus sarnane muster.
„Sa kahtled sotsialismis üldiselt, aga eriti just meie uskumustes,“ noomis Ursula. „Sinu vaated kommunismile on määratud emotsioonide poolt, neil puudub igasugune teaduslik alus.“
Rudi loetles oma vastuväited kommunismile: „Liialdused pressis, mõne artikli primitiivne toon, žargoonist kubisevad igavad kõned, vastaste seisukohtade ülbe tagasilükkamine. Te ei oska kohelda intellektuaale, keda te eemale tõukate, mitte ei ürita enda poolele võita. Te solvate vastaseid, mitte ei alista neid loogikaga, et neid siis enda ridadesse värvata.“
Ursula pidas seda „tüüpiliseks väikekodanlikuks suhtumiseks“. Kuid ta pidi salaja tunnistama: „ma tean, et tema väidetes on oma tõetera“. Aga see vaid suurendas tema soovi vastu vaielda.
Rudi lõpetas need vaidlused tavaliselt mõne naljaga.
„Mis me tülitseme! Maailmarevolutsiooni pärast ei tasu veel teineteise peale karjuma hakata.“
Rudi liitus Punaabiga, mis oli tööliste vastastikuse abi organisatsioon ja millel oli sidemeid kommunistidega. Temagi luges Leninit ja Engelsit ja nimetas end nende toetajaks. Kuid ta keeldus konkreetselt KPD-ga liitumisest ega löönud kaasa Ursula aktivistitegevuses. Oma rahuliku pealispinna alla oli Hamburger hämmastavalt kangekaelne mees, kes jäi liitumise küsimuses kõigile veenmiskatsele kurdiks. „On asju, mis mind partei puhul häirivad,“ ütles ta. „Vahest ma jõuan vaikselt ka selleni, kui sa mulle aega annad.“
Pärast üht eriti raevukat vaidlust kirjutas Ursula: „Kui Rudi peab küsitavaks sotsialismi kui sellise rakendatavust, siis ma ärritun ja vaidlen vastu. Tema jaoks on see sama, nagu läheks meie arvamused lahku mõne raamatu või kunstiteose asjus, aga minu jaoks on need kõige tähtsamad probleemid üldse, kogu meie ellusuhtumine. Sellistel hetkedel näib ta mulle täiesti võõras.“ Kuid Ursula ei kavatsenud alla anda. Ta kirjutas Rudi jaoks ümber terve portsu kommunistide tsitaate – kummaline armukingitus. „Ma usun, et kui me kokku jääme, siis on vaid aja küsimus, millal ta parteiga liitub,“ ütles ta Jürgenile. „Kuid see võib võtta veel kaks aastat.“
Ursula lahkus 1927. aasta aprillis Prageri poest ja vihatud Sibula juurest ning läks arhiiviassistendiks juutidele kuuluvasse Ullsteini – see oli üks suurimaid ajalehe- ja raamatukirjastusi kogu Saksamaal. Üks esimesi asju, mis ta seal töötades tegi, oli artikli kirjutamine Die Rote Fahnele, teemaks puudulikud töötingimused tema uuel töökohal. „Sissekäigu juures jagati laiali tuhat kakssada tasuta koopiat ja see avaldas siinsetele muljet.“ Eriti kindlasti just juhatusele.
Ursula vallandati Ullsteinist vähem kui aasta pärast. Ta oli pahandusetekitaja ning tõsiste poliitiliste rahutuste ja üha jõudu koguva juudivastasuse ajastul soovis kirjastus probleeme vältida.
„Sa pead töölt lahkuma,“ ütles Hermann Ullstein talle.
„Miks?“ küsis Ursula, kuigi ta teadis vastust.
„Demokraatlikus ettevõttes puuduvad kommunisti jaoks väljavaated.“
Kahtlase tööajaloo ja väheste kogemustega Ursulal polnud üha suureneva tööpuuduse ajal võimalik uut ametit leida. Ta keeldus ka vanemate armuandidest. Ta soovis uut väljakutset paigas, mis oleks tundmatu ja kus tal leiduks ruumi mõelda ja kirjutada. Ta vajas täiesti uut moodi seiklust. Ta valis Ameerika.
Suur Lenin oli kirjutanud: „Esiteks võidame enda poole Ida-Euroopa, siis Aasia massid. Seejärel piirame ümber kapitalismi viimase kantsi, Ameerika Ühendriigid. Me ei peagi võitlema. See kukub küpse viljana meile pihku.“ Ameerika oli revolutsiooniks valmis. Lisaks elas seal Jürgen, keda Ursula näha tahtis. Ta oli otsusele jõudnud: ta läheb USA-sse ja naaseb siis, kui Rudi on arhitektuuriõpingud lõpetanud. Või siis mitte. See oli veider otsus ja väga julge valik vallalise 21-aastase neiu jaoks, kes polnud kunagi välismaal käinud. Tegemata välja oma ema anumisest ja lükates tagasi isa rahalise toetuse, astus ta 1928. aasta septembris liinilaeva pardale, mis pidi Philadelphiasse sõitma. Rudi tuli sadamasse kaasa ja lehvitas talle, ise endalt küsides, kas ta Ursulat veel kunagi näeb.
Suure majandussurutise
