saksa keelt; seejärel töötas ta Hotel Pennsylvanias toateenijana. Tema inglise keele oskus, mis oli juba saabudes hea, arenes kähku. Kuu aja pärast reisis ta rongiga New Yorki ja suundus Manhattani Lower East Side’i.
Seal paiknes Henry Streeti asundus, mille oli rajanud progressiivne reformija ja meditsiiniõde Lillian Wald ning mis pakkus linna vaestele immigrantidele arstiteenuseid, haridust ja kultuuriüritusi. Immigrandid võisid seal tasuta majutust saada, kui nad olid valmis iga nädal paar tundi sotsiaaltööle pühendama. Asunduse hingeks oli Wald ise – see oma ajast ees olev feminist oli sihiks võtnud naiste ja vähemuste õiguste edendamise, naiste valimisõiguse ja rassilise integratsiooni saavutamise, ning Ursula, kõige uuem Henry Streeti asunduse elanik, pidas teda inspireerivaks eeskujuks. Ursula kohtus temaga vaid korra, kuid oli ameeriklanna isiksusest ja elufilosoofiast võlutud. „Inimeste õnne tagamine nõuab aktiivset koostööd meeste ja naiste vahel, see ei saa jääda vaid ühe soo ülesandeks,“ kuulutas Ward. Ursula kolis sisse ja leidis töö Prosniti raamatupoes Manhattani põhjaosas.
Ursula elas USA-s ligi aasta aega. See kogemus vormis teda põhjalikult ja siit sai alguse armastuse-vihkamise suhe kapitalistliku Läänega, mis kestab kogu tema ülejäänud elu. Pööraste kahekümnendate lõpu Ameerika poliitilised ja majanduslikud äärmused olid võrreldavad Weimari vabariigi olukorraga. New York oli rahvaarvult Londonit edestanud ja saanud maailma suurimaks linnaks, kus elas üle kümne miljoni inimese. Linn oli energiast, loovusest ja jõukusest laetud ning seda kujundasid uued tehnoloogiad, autod, telefonid, raadio ja džäss. Kuid särava pealispinna all kogus jõudu katastroof, kui nii suur- kui ka väikeinvestorid valasid oma säästud ülekuumenevasse aktsiaturgu, sest nad uskusid, et mull ei lõhke kunagi.
Erinevalt Sibulast polnud Prosnitil midagi selle vastu, et tema töötajad raamatuid loevad. Ursula oli marksistliku-leninistliku kirjandusega juba hästi kursis ja võis peast pikki lõike tsiteerida, mida ta päris tihti tegigi. Paljud Prosniti kliendid olid ameeriklastest kommunistid ning riiulitel leidus hulgaliselt vasakpoolsete silmapiiri avardavaid teoseid proletariaadi kirjandusliikumiselt: raamatud, mille töölisklassi seast pärit kirjanikud olid kirjutanud klassiteadlikule lugejaskonnale. Ameerika vasakpoolsuse värske intellektualismipuhang haaras ka Ursula kaasa. Eriti südamelähedaseks sai talle üks äsja ilmunud teos. Radikaalne ameerika kirjanik Agnes Smedley avaldas 1929. aasta aprillis raamatu „Maa tütar“ („Daughter of the Earth“). Suuresti kirjaniku enda elul põhineva teose kangelanna on Marie Rogers, vaestest oludest pärit neiu, kellel on suhteprobleeme ning kes hakkab viimaks edendama rahvusvahelise sotsialismi ja India iseseisvuse aateid. „Mul puudub kodumaa,“ kuulutab Smedley peategelane. „Minu kaasmaalasteks on need mehed ja naised, kes võitlevad rõhumise vastu … Pühendan end neile, kes surevad muudel põhjustel: vaesusest kurnatuna, rikaste ja võimukate ohvriks langenult, meie suure ürituse eest võideldes.“ „Maa tütar“ sai kohe bestselleriks ja Smedley kuulutati „naiste radikaalkirjanduse emaks“. Ursula jaoks oli see raamat nagu lahinguhüüd: naine, kes kaitseb rõhutuid, nõuab radikaalseid muutusi ja on valmis surema aate eest, mis kõlab romantiliselt, glamuurselt ja riskantselt.
Mõni nädal pärast New Yorki saabumist liitus Ursula Ameerika kommunistliku parteiga. Kevadel külastas ta sotsialistide puhkelaagrit Hudsoni jõe ääres, kus ta kohtas Michael Goldi, oma vanemate tuttavat, keda võis tollal pidada Ameerika kõige kuulsamaks radikaalseks hääleks. Gold oli Itzok Isaac Granichi kirjanikunimi. Rumeeniast immigrantidena saabunud juutide poeg, üles kasvanud vaesuse keskel Lower East Side’is, oli ta pühendunud kommunist ja raevukas polemiseerija, kes rajas marksistliku ajakirja The New Masses, mida ta toimetas. Goldile meeldis tüli norida. Kui ta Ernest Hemingwayd „renegaadina“ kirjeldas, saatis Hemingway talle lühikese vastuse: „Võite Mike Goldile öelda, et Ernest Hemingway palub tal persse käia.“ Ursula nimetas Goldi romaani „Rahatud juudid“ („Jews without Money“) üheks oma lemmikraamatuks.
New York oli Ursula arust ühtaegu veetlev ja eemaletõukav paik; ta igatses taga kodu, seltsimehi ja perekonda. Eelkõige igatses ta aga Rudi järele.
Ursula asus 1929. aasta sügisel Saksamaa poole teele. Mõni nädal hiljem kukkus Ameerika aktsiaturg kokku, mõistes miljonid vaesusesse ja tuues kaasa suure majandussurutise.
Alles siis, kui ta nägi Rudit sadamakail ootamas, sai Ursula aru, kui väga ta teda armastab. Kahtlused Rudi poliitiliste vaadete suhtes olid Ameerikas elades leevenenud. Küllap mehe silmad viimaks avanevad. Ursula Kuczynski ja Rudolf Hamburger abiellusid oktoobris lihtsa tseremooniaga, kus viibisid pereliikmed ja lähimad sõbrad.
Vastabiellunud olid õnnelikud, töötud, rahatud ja, vähemalt Ursula puhul, ametis mässu õhutamisega. Nad keeldusid põhimõtteliselt vanemate rahalise abi vastuvõtmisest ja kolisid tillukesse ühetoalisesse korterisse, kus puudus küte ja soe vesi. Ursula silkas Berliini mööda ringi ja kirjutas artikleid Die Rote Fahnele, algatas agitpropaganda-teatrietendusi ja korraldas radikaalsete raamatute tutvustusüritusi. Parteijuhid andsid talle ülesandeks luua marksistlik tööliste laenuraamatukogu, mille liikmed võisid laenutada vasakpoolseid kirjandusteoseid, mida rohkesti avaldati. Talle anti abiks Erich Henschike, ortodoksne juut Danzigist, kes töötas hauakaevajana, ning koos liikusid nad käsikäruga mööda Berliini ringi ja kogusid raamatuid radikaalsetelt kirjastustelt ja üritust toetavatelt seltsimeestelt. Kui ühes ajalehes avaldati foto Ursulast koos raamatukäruga, polnud vanemad sugugi rahul. „Sellest polnud midagi, et ma käruga mööda Berliini ringi käisin, küll aga oli halvasti see, et ma lubasin end pildistada.“ Henschke oli kommunistist löömamees, kes oleks pigem peksnud pruunsärklasi kui kogunud raamatuid, mida ta ise kunagi ei viitsiks lugeda. Viimaks leidus neil juba 2000 raamatut, mis paigutati ajutistele riiulitele endises tuvikeldris juudi tööliskvartalis. Rudi maalis sildi, mis kuulutas suurte punaste tähtedega: „Marksistlik tööliste laenuraamatukogu. Laenutustasu 10 penni raamat.“ Esimeseks kliendiks oli vanaldane vabrikutööline: „Kas teil on mõni lihtne teos sotsialismi kohta minu naise jaoks, ilma võõrsõnadeta?“ Kuid palju huvilisi seal siiski ei käinud ja kasuks ei tulnud seegi, et kelder haises endiselt tuvisõnniku järele.
Ursula seisis leti taga Berliini revolutsioonilise kirjanduse raamatulaadal, kui sinna saabus üks elegantne tumedanahaline võõramaalane ja hakkas teoseid lappama. Ursula soovitas talle „Maa tütart“. Mees teatas talle mõningase kahetsusega, et on seda juba lugenud, kuna Agnes Smedley on ametlikult tema naine, kuigi nad enam eriti ei suhtle. Ursula oli hämmastunud, kui sai teada, et tegu on India revolutsionääri Virendranath Chattopadhyayaga.
Marksistliku kirjanduse tutvustamine oli nauditav ja ideoloogiliselt kiiduväärne tegevus, kuigi raha sellega mõistagi ei teeninud. Rudi oli nüüd paberitega arhitekt, ent sobilikku tööd leidus vähe. Üks Ursula sõber palkas teda kujundama Görlitzi jaama lähedal asuva kommunistide „Punase raamatupoe“ interjööri (kasutada tohtis vaid punast värvi). Ta koostas ka oma äia raamatukogu laienduse plaani ja töötas ühe uue hotelli väliskujunduse kallal. Aga üleilmne majandussurutis muutus üha hullemaks ja tööpakkumised kuivasid kokku.
Abi saabus kaugelt. Rudi lapsepõlvesõber Helmuth Woidt töötas Shanghais Saksa firma Siemensi palgal. Ta saatis Rudile 1930. aasta alguses telegrammi ja teatas talle töökuulutusest, mis oli ilmunud ühes Shanghai ajalehes: brittide juhitud Shanghai munitsipaalnõukogu otsib arhitekti, kes ehitaks valitsushooneid selles Hiina linnas. Rudi kandideeris ja sai kohe vastuse: kui ta omal kulul Hiinasse reisib, siis ta saab selle ameti. Woidt pakkus, et Rudi võib tasuta peavarju saada korteris, mis asus tema Shanghai maja ülakorrusel.
Ursula polnud esiti kindel, kas see on hea mõte. Kas see võrduks seltsimeeste hülgamisega, kui ta taas Saksamaalt lahkub? Samas pidi see ju olema maailmarevolutsioon ja Hiina kõlas üliromantiliselt. Ursula andis KPD peakorterisse teada, et läheb Shanghaisse ja kavatseb liituda Hiina kommunistliku parteiga, just nagu ta oli parteiga liitunud ka Ameerikas. „Kommunism on rahvusvaheline ja ma saan ka Hiinas edasi töötada,“ teatas ta naiivselt oma seltsimeestele.
Ursulal polnud aimugi, millisesse
