hetkel mehele andis. Otse vastupidi sellele, mida mees kuulda lootis.
Avram, ütleb Ora, ma seletan sulle kõik ja sa näed, et asi pole hull, see pole maailma lõpp. Ning ta kordab, et Ofer kutsuti aktsioonist osa võtma, ning Avram kas kuulab teda või ei kuula, ning kui Ora on jutu lõpetanud, ütleb ta rusutult: aga see ei ole hea, ning Ora ohkab: sul on õigus, see pole hea.
Ei, ma räägin tõsiselt, see pole hea, see ei ole hea aeg. Telefon Ora käes on märg, ta käsi on selle peoshoidmisest valus, otsekui oleks mehe kogu kaal tema käe peal. Aga mis sinuga juhtunud on, sosistab Ora, kui palju aega pole me enam rääkinud. Ning Avram: aga sina ütlesid, et ta saab täna vabaks, sa ütlesid ju seda! Sul on õigus, täna pidi ta tõesti vabaks saama. Aga miks siis teda vabaks ei lasta! hüüab Avram Orale, sa ütlesid, et täna saab tema aeg täis! Sa ise ütlesid!
Otsekui leegiheitjast paiskuvad sõnad Orale telefonist vastu. Ta hoiab telefoni endast eemal. Ta tahab koos Avramiga karjuda, et täna peaks ta vabaks saama!
Mõlemad vaikivad. Hetkeks tundub Orale, et Avram on pisut rahunenud, ning ta sosistab: ütle, mis sinuga juhtunud on? Kolm aastat olid sa kadunud. Mees ei kuula teda, kordab ühtesoodu endamisi: see ei ole hea, see on kõige halvem, kui nad talle viimasel hetkel veel midagi juurde panevad. Oral, kelle talismanid ja seespidiselt kasutatud loitsud olid minutipealt kolme aasta peale timmitud, lõpeb just siis jõud, ning ka loitsude vägi on nüüdseks otsas; ta hoomab Avrami sõnade taga teadmist, mis on suurem kui tema oma.
Kui kauaks ta sinna jääb? küsib Avram ning Ora seletab talle, et see pole teada. Poiss oli juba demobilisatsioonipuhkusel, ja äkki andis sõjavägi endast teada – Ora neelatab – ja tahtis, et ta tuleks. Aga kui kauaks? küsib mees. Mobilisatsioon, vastab Ora, see võib tähendada paari nädalat. Nädalat? pahvatab Avram uuesti, ning Ora ütleb tõtates, et see on umbes kakskümmend kaheksa päeva, aga tõenäoliselt ei lähe nii kaua…
Mõlemad on kurnatud. Ora vajub tugitoolist põrandale, tõmbab pikad jalad enda alla ja istub, pea norgus, juuksed langevad põskedele ning tema keha jäljendab teadmatult tema istumist noore tüdrukuna. See on selle seitsmeteistaastase hoiak, kui ta Avramiga telefoni teel rääkis, ja üheksateistaastaselt, ja kahekümne kaheselt, tundidepikkused põhjalikud vestlused kahe hinge vahel. Siis oli Avramil veel hing, märgib Ilan eemalt.
Telefonist kostab tasast sahinat, aja ja mälestuse udujoomed. Ora veab sõrmega mööda vaibamustrit. Oleks viimane aeg kindlaks teha, mõtleb ta, kibedus kurgus, miks sõrme liikumine vaiba karvasel pinnal alati äratab mälestusi ja igatsust. Järgmisest sõrmest pole ikka võimalik sõrmust kätte saada, võib-olla ei tulegi see enam ära: metall on lihasse sisse kasvanud. Ent kui see kergesti ära tuleks, kas võtaksid selle siis ära? Ora huuled kaardusid pisut ettepoole. Kus Ilan praegu on? Ecuadoris? Peruus? Kõnnib koos Adamiga Galápagose saartel kilpkonnade vahel ega tule mõttelegi, et siin on lausa sõda lahti? Et ta pidi täna Oferi sellele missioonile saatma.
Ora, ütleb Avram uuesti, vaevaliselt, otsekui oleks ta kaevust välja roninud, ma ei saa praegu üksi olla.
Kärmesti tõuseb Ora vaibalt. Kas sa tahad, et ma… Oota, mida sa tahad?
Ma ei tea.
Oral käib pea ringi, ta toetub seinale: kas on kedagi, kes saaks tulla ja sinu juures olla?
Pikk vaikus. Ei, praegu küll ei ole.
Ühtegi sõpra? Töökaaslast?
Või sõbratari, mõtleb Ora. See noor naine, kes tal kord oli, see nooruke – mis temaga on?
Ma ei tööta juba kaks kuud.
Mis juhtus?
Restoran on remondis. Meile anti puhkus.
Restoran? Sa töötasid restoranis? Ja mis on pubiga?
Mis pubist sa räägid?
Sellest, kus sa töötasid…
Ah seal, seal ma pole juba kaks aastat enam. Mind vallandati.
Ka mina pole talle midagi rääkinud, mõtleb Ora. Et ma sain lahti nii tööst kui ka perekonnast.
Mul pole enam jõudu, ütleb Avram vaikselt, ma ütlen sulle, seda jätkus täpselt kuni tänase päevani.
Kuule, ütleb Ora talitsetult, rahulikult ja selgesti, ma mõtlesin homme põhja sõita ja ma võin korraks sinu poolt läbi astuda…
Avrami hingamine on kiirenenud ja vilistab. Kummaline, et ta Orad kohemaid sinna kohta ei saada… Ora seisab akna juures. Laup vastu klaasi. Tänav näib olevat tavaline. Mitte ühtki tundmatut autot. Naabrite koerad ei haugu.
Ora, ma ei saanud aru, mis sa ütlesid.
Pole lugu, lihtsalt rumal mõte. Ora sunnib end aknast eemale minema, naerab pettekujutluse üle, mis temas oli ärganud.
Sa tahad tulla?
Jah? Ora on jahmunud.
Sa ütlesid, et sa tahad?
Põhimõtteliselt küll.
Aga millal?
Millal soovid. Hommikul. Praegu. Parem praegu. Tõtt-öelda kardan ma pisut siin üksi olla.
Ja sa tahad tulla?
Ainult mõneks minutiks. Ma olen niikuinii minemas…
Aga ära oota midagi. See siin on urgas.
Ora neelatab, tema süda hakkab peksma: see mind ei kohuta.
Ma elan urkas.
See ei tähenda mulle midagi.
Või ehk jalutame natuke. Mis sa arvad?
Nagu sa soovid.
Ma ootan sind all, ja siis jalutame natuke, mis?
Tänaval?
Kõrval on pubi.
Ma tulen, ja siis vaatame.
Kas sul mu aadress on?
Jah.
Aga ma ei saa sulle midagi pakkuda. Maja on tühi.
Mul pole midagi vaja.
Ma olen juba ligi kuu aega üksi.
Jah?
Ma arvan, et toidupood on ka kinni.
Ma ei taha midagi süüa.
Avramiga rääkides tormab Ora korteris ringi, otsekui pillutaks teda ühest seinast teise. Ta peab korraldama, asju pakkima, kirju kirjutama. Ta lahkub. Ta põgeneb. Ja võtab Avrami kaasa.
Me võime… Siin on üks kiosk…
Avram, mul ei lähe niikuinii midagi alla. Ma tahan ainult sind näha.
Mind?
Jah.
Ja siis sõidad koju tagasi?
Jah. Ei, võib-olla sõidan edasi Galileasse.
Galileasse?
