tõttamist, õnnistust oma kehas ja Ilani kehas, nende kahes väikeses lapses ja nende kodus, mille nad olid asutanud, ning nende armastuses, mis pärast eksimiste ja kõhkluste aastaid ning Avrami õnnetust lõpuks end sirgu ajas ja omal jalal seisis.
Ofer oli oma toas pakkimise lõpetanud ning Ora seisis köögis mõnda aega liikumatult ja mõtles, et ka siin oli Ilan temast jõudu tarvitamata võitu saanud: ta ei lähe koos Oferiga matkale, isegi nädalat aega ei saa ta temaga koos olla. Ofer sai aru, mida ema tundis, ta taipab seda alati, mõtles Ora, ning Ofer tuli ja jäi tema selja taha seisma ning ütles: aitab nüüd, ema, noh… Ta ütles seda sellise õrnusega, milleks ainult tema oli võimeline. Ent Ora tegi südame kõvaks ega pööranud end; terve kuu olid nad kavandanud seda matka Galileasse, sõjaväest lahtisaamise kingituseks, mille Ora kavatses teha pojale ja muidugi ka iseendale, ema kingitus pojale armeeteenistuse lõppemise puhul, eelkõige aga lepituskink mõlemale selle eest, mis nad Oferi sõjaväeteenistuse jooksul olid läbi elanud. Üheskoos olid nad kodunt väljunud, ostnud kaks väikest telki, mida sai imepisikeseks kokku panna, spetsiaalsed seljakotid, magamiskotid ja mägironija jalatsid – viimased küll Orale, sest Ofer ei tahtnud oma viltutallatud jalatsitest loobuda. Ning Ora ostis vabal ajal veel termoaluspesu, mütse, vöökotte ja haavaplaastreid, veepudeleid, niiskuskindlaid tuletikke, välikeetja, kuivatatud puuvilja, kuivikuid ja konserve. Ofer tõstis aeg-ajalt seljakotid, mis aina suuremaks paisusid, maast lahti, hindas imestades nende kaalu, ütles, et need on kenasti juurde võtnud, ma ei taha neid ära sõnada, ning naeris, et Ora peab leidma veel mõne Galilea šerpa, kes seda kõike kannab. Ning Ora naeris kõigest südamest kaasa, rõõmuga ühinedes poja hea tujuga ja aegamisi tagasipöörduva sõbralikkusega. Viimastel nädalatel, kui Oferi demobilisatsiooni tähtaeg lähemale nihkus, tundis Ora, kuidas lõhnad ja maitsed aegamööda pagendusest tagasi tulid. Koguni helid muutusid täpsemaks nagu pärast kõrvade loputamist. Alalõpmata ootasid teda väikesed üllatused, ebareaalsed meeletajude ristandid: ta avab linnavalitsuselt tulnud maksuteatise ja tal on tunne, nagu pakiks ta lahti värske, lõhnava petersellikimbu. Aeg-ajalt ütles ta endale valjusti, et ise seda uskuma jääda: terve nädal Galileas ainult meile kahele, Oferile ja minule. Ning kõige sagedamini kordas ta omaette: Ofer tuleb sõjaväest; Ofer tuleb tervena tagasi.
Viimasel nädalal oli ta neid sõnu ikka ja jälle oma neljale seinale lausunud ning tema meelekindlus oli kasvanud: halb unenägu on läinud, möödas on ööd Bondormini ja Rescuega, sosistas ta lausa sõjakalt, teades, et esitab saatusele väljakutse, kuid siis oli Ofer juba kaks nädalat demobilisatsioonipuhkusel ning otsest hädaohtu polnud kusagil näha, suur, igikestev konflikt, millele Ora juba hulk aastaid tagasi oli selja pööranud, veeretas kusagil kaugel oma tumedaid laineringe, ühes kohas terrorirünnak, teisal sihipärane atentaat, need olid tõkked, mida tema hing silma pilgutamata, otsekui muuseas ületas. Võib-olla hellitas Ora seda lootust, sest aimas, et ka Ofer hakkas kõige selle lõppemisse uskuma. Juba mõne päeva eest, kui Ofer ei maganud enam kaheksateist tundi ööpäevas, oli Ora temas märganud muutust, esimesi eraelu algeid, mis sugenesid tema sõjaväelisse kõnepruuki, samuti tema päev-päevalt pehmemaks muutuvatesse näojoontesse, isegi sellesse, kuidas ta kodus ringi liikus, mööndes, et on oma kolmeaastasest sõjaväeteenistusest terve nahaga välja tulnud. Mu poeg tuleb tagasi, teatas Ora külmkapile ja pesumasinale, arvutihiirele ja lillekimbule, mille ta vaasi asetas, ehkki teadis hästi – ka varasemast kogemusest Adamiga, kes oli kolm aastat varem sõjaväest vabaks saanud –, et lapsed pärast armeeteenistust tegelikult ei tule tagasi, igal juhul mitte sellistena, nagu nad enne olid: et sellest hetkest, kui laps on riigistatud, kaotab ema ta jäädavalt, aga kus on öeldud, et see, mis juhtus Adamiga, peab juhtuma Oferiga, ütles Ora endale, nad on ju nii erinevad, peaasi, et Ofer tuleb tankivägedest tagasi, peaasi, et ta oma tanki hülgab, muutus ta poeetiliseks.
Säärast magusust oli ta tundnud veel eile, kui võttis magava Oferi käest televiisori juhtpuldi, kattis ta õhukese tekiga ning istus ja jälgis poja und: tema täidlasi huuli, mis nagu pilklikust naeratusest olid pisut paokil, otsekui aimaks ta, et ema teda silmitseb. Silmade kohal kummuv laup andis talle unes tõsise ja pisut karmi ilme, ning tema suur, avatud nägu koos päevitanud, paljaksaetud peaga oli Ora meelest hulga jõulisem ja eluküpsem. Mees mis mees, vangutas Ora pead. Kõik näis olevat talle võimalik ja lahti ning ettepoole sirutuv, tundus, nagu heidaks tulevik sellele näole oma valgust, nii seest- kui ka väljastpoolt. Ning siis äkki see aktsioon, mida mulle põrmugi vaja pole, ohkas Ora köögis seistes ja eriti kanget kohvi keetes. Kui ta oleks suutnud, oleks ta voodisse tagasi läinud ning maganud, kuni kõik on möödas. Kui kaua selline aktsioon kestab? Nädala? Kaks nädalat? Kogu elu? Ent isegi voodisse tagasiminemiseks puudus tal jõud, äkitselt ei jõudnud ta ühte sammugi teha, hetk-hetkelt muutus kõik lõplikuks, vääramatuks, tema keha teadis seda, tema kõht, terve ta sisikond sulas.
Kell pool kaheksa õhtul teeb ta köögis süüa. T-särgi ja teksadega ning kõigele lisaks lillelise põllega, tõelise perenaise tunnusega, higine ja innukas – ehtne kokk. Potid ja pannid tantsivad, podisevad tulel, aurupilved tõusevad lae alla, tihenevad lõhnapilveks, ning äkitselt teab Ora, et kõik lõpeb hästi.
Et olla oma vastase vääriline, toob ta lahinguväljale oma võidukad väesalgad: kana rinnalõigud aedviljaga Hiina moodi, Ariela järgi, Pärsia riis rosinate ja piiniaseemnetega Ariela ämma järgi, kabatšokid küüslaugutükikeste ja tomatimahlaga ema retsepti järgi, mida ta ise on täiendanud, seenehautis ja sibulahautis, ning kui tal oleks siin normaalne praeahi, võiks ta vähemalt veel ühe hautise teha, kuid niigi lakub Ofer sõrmi. Ootamatult hõisates tuiskab Ora köögis ringi, esimest korda sellest ajast, kui Ilan ära läks, kui nad oma maja Ejn Karemis sulgesid ning jagunesid eraldi üürikorteritesse, esimest korda tunneb Ora end köögis jälle mõnusalt ja koduselt, köögis kui niisuguses ning eriti selles vanas, mitte enam täielikult puhastatavas köögis, mis otsekui kõhklevalt talle läheneb ning lusikate-kulpide märjad ninad tema vastu surub. Laual tema selja taga asuvad juba läbipaistvasse plastikkilesse mähitud kausid kabatšokisalatiga, kapsasalatiga ja rohelise salatiga värskest aedviljast – mille sisse ta poetas õuna- ja mangotükikesi, saab näha, kas Ofer avastab need –, ning veel üks kauss tema isikliku versiooniga taboulé’st, mille nimel Ofer on valmis surema, see tähendab, mida ta meeletult armastab, parandab Ora end protokolli tarvis.
Siis jõuab kätte silmapilk, mil kõik on käima pandud, tasapisi valmib, praeahjus haudub, pannil küpseb, toidud ei vaja teda enam, kuid ta peab toimetamist jätkama, Ofer tuleb ju ühel päeval tagasi ning siis tahab ta värsket sööki, ning Ora sõrmed liiguvad peatumata õhus. Kuhu ma jäingi? Ta kahmab noa ja aedviljad, mis esimeses salatirünnakus olid terveks jäänud, asub nende kallale ja ümiseb rutakalt „Roomikute lõginal veerevad tankid…”, paneb käe suu ette: millisest kolikambrist sattus just see laul talle suhu, ning ehk peaks ta juba valmistama biifsteegi, mida Ofer armastab, punaveiniga, juhuks kui ta juba täna õhtul vabaks saab? Kas need, kes uudiseid toovad, mõtleb Ora, saavad praegu mõnes Jeruusalemma komandopunktis korraldusi või soojendavad üles vanu, aga mida on siin üles soojendada? Millal oli neil üldse aega midagi unustada? Millal on siin olnud päeva ilma uudisteta mõnele perekonnale? Kõik näib olevat nii täpselt orkestreeritud – Ora puhkes kiledalt ja ebaloomulikult naerma –, ning äkki vaatab Ada talle otsa, Ada silmad on nüüd väga suured, otsekui oleks ta teda vahetpidamatult vaadanud, et näha, kuidas ta käitub, ning Ora märkab, et juba mõnda aega on ta põrnitsenud välisukse alumist, pooleldi läbipaistvat osa, see on küsimus, mis tuleb lahendada, aga milles on küsimus, pole talle selge, ning ta tõttab keevate pottide juurde, segab, vürtsitab heldesti, sest Ofer armastab vürtsitatud toitu, ta hoiab nägu auru sees, pottide rammusas hingeõhus, ta ainult ei maitse, tal pole täna õhtul isu, kui ta kübemekesegi suhu pistaks, peaks ta selle jälle välja sülitama, ning viivuks vaatab ta oma kätt, mis poti kohal keerutab ja paprikavihma sadada laseb. On niisuguseid liigutusi, mida tehes otsekohe heliseb telefon. Juba mõne aja eest avastas ta selle kummalise seaduspärasuse: näiteks kui ta toitu vürtsitab või pärast pesemist potti või panni kuivatab, heliseb peaaegu alati telefon. Näib, nagu ringlevad liigutused ärataksid selle. Ja tähelepanuväärne, et ka siis, kui ta täidab kitsast klaaskannu lillekastmisveega. Aga ainult selle kannu puhul! Ta muigab hellalt
