mõneks ajaks õhku rippuma, kuni Ora taipab oma määratut arulagedust ja rumalust. Seegi on üks Ilani väikestest trikkidest tema vastu, mõtleb Ora, lapsed näevad selliseid asju ja kasutavad neid hiljem, mõistmata, millist sugupõlvedeülest relva nad rakendavad. Ofer vähemalt pöördub alati ruttu ümber, kuid Ora küsib endalt, millal seegi otsa saab, millal tuleb aeg, kui Ofergi torkab teda mõne Ilani pika oraga ega pöördu ümber, et haavatuid ära viia.
Noh, tõepoolest, ema, Oferi hääl on soe ja tervendav nagu tema kallistused, me ei jäta enne järele, kui terrori soo on kuivendatud – nüüd hakkab ta muhelema, jäljendab peaministri enesekindlat hääletooni –, kuni oleme terroristide jõugud hävitanud, mao pea puruks tallanud ja nad oma urgudest välja suitsutanud…
Ora kiilub tema jutule vahele, kasutades pausi, mille ajal Ofer naerab, ning ütleb: kuula, kullake, võib-olla ma sõidan mõneks päevaks põhja, ning Ofer: oota, levi on siin vilets, oota, mida sa ütlesid? Ma arvan, et ma sõidan põhja, ning Ofer: mida, kas Galileasse? Ning Ora: jah, ja Ofer: üksi? Jah, üksi. Aga miks üksi, kas sul pole kedagi, kes… Kohe saab Ofer aru, et lause polnud kuigi õnnestunud. Kas sa ei saa sõita koos mõne sõbrannaga või kellegi teisega? Ora neelab poja jämeda taktituse alla, mul pole kedagi, kes, ütleb ta, ning mul pole tahtmist sõita ühegi sõbrannaga või kellegi teisega, aga kodus ei taha ma praegu ka olla. Oferi hääl tõmbub kortsu: üks hetk, ema, ma ei saanud aru, kas sa tõesti sõidad üksi? Oral lendab äkitselt kork kurgust: kellega sinu arvates peaksin ma sõitma? Minu partner hüppas viimasel hetkel ära, otsustas astuda Heebrea Leegioni. Ofer katkestab teda kärsitult: sa sõidad siis neisse paikadesse, kuhu me pidime üheskoos minema? Ora ületab vapralt temalt riisutud „üheskoos” ning ütleb: ma ei tea, see tuli mulle alles praegu pähe, nüüd, kui ma sinuga räägin.
Ofer naerab pilklikult: vähemalt on sul täielikult pakitud seljakott, ning Ora parandab teda, koguni kaks, ning Ofer, aga ma ei saa sellest aru, ning Ora: mida on siin aru saada, ma ei kannata siin kauem olla. Ma lämbun.
Kusagil Oferi lähedal käivitatakse võimas mootor. Keegi karjub, käsib kiirustada. Ora kuuleb poja mõtteid. Ofer vajab teda praegu kodus, talle on see tähtis, tal on täielik õigus, ning Ora on juba peaaegu järele andmas, kuid samal hetkel heliseb temas häirekell ja ta teab, et sel korral pole tal valikut.
Veniv vaikus. Ora võitleb endaga, et pojast eemale pääseda. Ühe hetkega rullub temas lahti mälestuse maakaart koos kõigi oma süüristikestega: Ofer oli kolmeaastane, kui talle raske hambaoperatsioon tehti. Kui anestesioloog lapsele maski suule ja ninale pani, paluti Oral operatsiooniruumist lahkuda. Oferi hirmunud silmad anusid teda, kuid Ora pöördus ja lahkus. Nelja-aastasena oli Ora ta lasteaeda jätnud – mõlema käe sõrmed traatvõrku klammerdunud ja emale järele karjudes –, õhtuni kõlas lapse kisa tema kõrvus. Selliseid hetkelise hülgamise, põgenemise, silmade kinnipigistamise, näo kõrvale pööramise stseene polnud just vähe, ning praegune stseen on kahtlemata kõige raskem, kuid iga minut, mis ta kauemaks koju jääb, on ohtlik nii temale endale kui ka pojale, teab ta. Kuid Ofer ei saa sellest aru. Asjatu loota, et ta aru saaks. Ta on liiga noor. Tema vajadused on lihtsad: tal on tarvis, et ema ootaks teda kodus, ilma et ta midagi majas või iseendas muudaks, kõige parem, kui ema kõik need päevad liikumatult paigal püsiks – kuidas oli Ofer viieaastasena tema eest tagasi põrganud ja raevuhoos möllanud, kui ema oli endale lokid teinud! – ning kui ta puhkusele tuleb, kallistab ta ema, sulatab ema tardumusest, pakub talle judisema panevaid tükikesi läbielatust, mida ta teeseldud ükskõiksusega siia-sinna poetab, saladusi, mida ta tegelikult talle rääkida ei tohi. Ora kuuleb tema hingamist. Ta hingab koos temaga. Mõlemad tunnevad talumatut pinget soontes, Ora ärapöördumise soontes.
Kui kauaks sa siis ära lähed? küsib Ofer hääletoonil, milles segunevad pahameel, hirm ja kübeke allajäämist, ning Ora palub: Ofer, ära räägi nii, sa tead küll, kuidas ma tahtsin sinuga seda väljasõitu teha, kui kaua ma seda ootasin. Ning Ofer: ema, mina pole mobilisatsioonis süüdi, ning Ora – piisavalt kangelaslik, et pojale mitte meelde tuletada, et too end vabatahtlikult üles andis – ütleb: ma ei süüdista sind üldse, küll näed, et me teeme veel selle matka, kui sa seal valmis saad, ma luban seda sulle, ma ei unusta seda, aga praegu pean ma siit välja saama, ma ei saa siin üksi olla. Ning Ofer: muidugi mitte, muidugi, ma ei vaidle vastu, aga – ta kõhkleb – sa ei ööbi ju kusagil väljas lageda taeva all, üksi, ma mõtlen? Ning Ora naerab: ei, oled sa hulluks läinud, ma ei ööbi üksi „lageda taeva all”. Ja telefoni võtad sa kaasa? Ma ei tea, ma pole sellele mõelnud. Ütle, ema, ma tahaksin küsida, kas isa teab, et sa…? Üheks hetkeks läheb Ora põlema: kuidas nii, isa? Mis isal sellega tegemist on? Kas tema räägib mulle, kuhu ta kavatseb minna? Ning Ofer taandub: hea küll, hea küll, ema, mis ma siis ikka ütlesin.
Oferi suust vallandub märkamatult vali ohe, väikse lapse ohe, kelle vanemad on hulluks läinud ja äkki nõuks võtnud lahku minna, ning Ora kuuleb seda ja tunneb poja võitlusvaimu kadumas ning kohkub: mis ma ometi teen, ma ei saa teda ju nii masendatult ja löödult lahingusse saata. Ent kohe kerkib talle maohape kurku: kust ta võttis äkki need sõnad „lahingusse saata”, ta pole nendest emadest, kes oma poegi lahingusse saadavad, mis on tal sellistega ühist, ning ta ei pärine ka sangarlikest dünastiatest kuulsates kibutsites, olgu see Deganja, Bejt Alfa, Negba, Bejt Ha-Šita või Kfar Gil’adi, ning ometi saab talle praegu õudusega selgeks: just seda ta teebki, ta viis poja brigaadi kogunemispunkti, seisis seal koos temaga, kallistas teda mõõdetult ja ennast valitsedes, et teda sõprade ees mitte häbistada, noogutas uhkelt ja naeratades teistele lapsevanematele, kes just sedasama tegid, ning kehitas samal ajal õlgu: kust me oleme küll selle koreograafia õppinud, ja kuidas on võimalik, et ma seda kõike kaasa teen, et ma neile, kes ta sinna saadavad, nii kuulekas olen. Pealegi oli mürk sõnadest, mis Ofer hetk enne televisioonivõtteid talle kõrva sosistas, jõudnud temas juba levida. Oferi viimane palve. Ora suu oli kohutavast valust kõverdunud, mitte üksi sõnade endi pärast, mis poiss talle lausus, vaid ka sellepärast, et need lausuti ülima selguse ja hästi sõnastatud asjalikkusega, nagu oleks Ofer need ette valmistanud ja sõna-sõnalt pähe õppinud, ning seejärel, kui ta oli need lausunud, oli ta ema kallistanud, seekord selleks, et teda kaamera eest varjata, sest ema oli talle kord juba häbi teinud, väljaõppe lõpule järgnenud pidustusel, kui Ora istus Latruni paraadiplatsil kibedasti nuttes, sellal kui rongkäik möödus tuhandete langenute nimedega hiiglaslikust müürist, ta töinas valjusti, ning sõdurite vanemad, ohvitserid ja sõdurid olid tema poole vaadanud, ning soomusvägede ülem oli kummardunud ning öelnud midagi divisjoniülemale. Ent sel korral viskus Ofer, kellel oli kogemusi, kohemaid ema peale – nii nagu põlengule visatakse tekk –, oli ta oma käte vahel peaaegu lämmatanud ning piinlikkust tundes üle ema pea kindlasti igale poole vaadanud, aitab, ema, ära tee mulle häbi, noh.
Hüva, ohkas nüüd Ofer, milles on asi, ema?
Ta oli juba täiesti alla andnud, ning Orad riivas see ja ta ütles: mitte midagi pole, ja mis peaks ka olema, ning Ofer: ausalt öeldes on imelik, et sa oled nii… ning Ora: mis on imelik, mis on imelik? Väljasõit Galileasse on imelik, ning minna Seekemi vanalinna on sinu arust normaalne? Ning Ofer: aga kui ma koju tulen, oled sa siis tagasi? Ning Ora: ma ei tea veel, ning Ofer: mida tähendab, ma ei tea veel? Ofer küsib kõhklevalt: sa ei kavatse ometi kuhugi kaduda või midagi sellist, ning nüüd on see taas tema hääl, mida Ora tunneb, ning hoolitsevalt, lausa isalikult puudutab Ora tema suurimat valupunkti ja ütleb: ära muretse, kullake, ma ei tee mingeid rumalusi, vaid ma lihtsalt ei ole paar päeva siin, ma ei saa siin üksi istuda ja oodata, ning Ofer: mida oodata? Seda ei saa Ora muidugi öelda, ning Ofer taipab lõpuks. Seejärel pikk vaikus, mille jooksul Ora vääramatu selgusega otsustab: täpselt kakskümmend kaheksa päeva, kuni poisi mobilisatsiooniaeg on täis saanud.
Aga mis siis, kui siin kõik kahe päevaga korda saab ja ma koju tulen, küsib Ofer uuesti vihaselt, või kui, oletame, et ma saan haavata või midagi sellist, kust sind siis kätte saab? Ora vaikib. Mind ei saada kätte, mõtleb ta, selles just asi ongi, ning siis tuleb talle veel üks mõte: kui teda ei saada kätte, sest teda pole võimalik leida, siis ei saa Ofer haavata. Ora ei saa endast
