Orad – seni polnud ta seda kunagi teinud – kiirustada. Ofer ronis autost välja, ning Sami ei tõusnud. Ta susistas midagi, mida Ora ei kuulnud, võib-olla ütles ta Oferile hüvasti, lootis Ora, aga kes teab, mida ta susistas. Silmi pilgutades kõndis Ora Oferi kannul. Püssitorud, päikeseprillid ja autopeeglid eksitasid teda. Ora ei teadnud, kuhu Ofer teda viis, ning tal oli hirm, et sadadest noormeestest koosnev rahvasumm võib ta neelata, nii et ta poega enam ei näe. See tähendab – parandas ta end otsekohe, sünge protokolli tarvis, mida ta hommikust saadik katkematult oli enda jaoks pidanud –, ta ei näe teda enam, enne kui poeg jälle koju tuleb. Päike kõrvetas, rahvahulk sulas hüplevate värviliste täppide kogumiks. Ora pilk kinnitus Oferi seljale, khakivärvilisele piklikule laigule. Noormehe kõnnak oli kange ning pisut uhkeldav. Ora nägi, kuidas ta õlad laiemaks ajas ja hoogsalt sammus. Orale meenus, et kaheteistaastaselt oli poeg telefoni vastu võttes häält moonutanud, püüdes häälele madalamat, mehelikku kõla anda, oli öelnud pingutatult: „Hallo”, aga juba järgmisel hetkel end unustanud ning piiksuval häälel edasi rääkinud. Ümberringi oli õhk täis hüüdeid, vilesid, valjuhääldite teateid, naeru – „Mamie, vasta mulle, mina olen, Mamie, vasta mulle, mina olen,” kõlas mobiiltelefoni kutsung kusagil lähedal, jälitades teda, kuhu ta ka ei pöördunud. Äkki kuulis Ora selles lärmis erakordselt selgesti lapse lalisemist rahvasummas, samuti tema ema häält, kes lapsega õrnalt rääkis, ning ta jäi hetkeks seisma ja vaatas hääle suunas, ei leidnud aga kedagi, ning kujutas ette, kuidas ema vahetab lapsel mähkmeid, võib-olla auto kapotil, kuidas ta kummardub lapse kohale ja kõditab tolle paljast kõhtu, ning nõnda seisis ta pisut kummargil, surus seemisnahast käekotti vastu rinda ja imes mõlema hääli endasse, kuni need kustusid.
Selles kõiges oli suur, parandamatu viga. Talle tundus, et mida lähemale hüvastijätuhetk jõudis, seda valjemaks muutus saatjate ja saadetavate kile ja terav jõmin, otsekui oleksid kõik sisse hinganud mingit uimastit, mis tuimestas nende mõistuse. Õhk helises nagu iga-aastasele klassiekskursioonile siirdumise ajal või mõnel tohutul perekonnapeol. Ora-vanused mehed, kes ei käinud enam reservõppustel, kohtasid vanu sõpru sõjaväeteenistuse aegadest – kes nüüd olid noorte sõdurite isad –, rõkatasid rõõmust, vahetasid naljasõnu, patsutasid üksteist õlale. Meie oleme oma panuse andnud, ütlesid täies jõus mehed üksteisele, nüüd on nende kord. Kaameramehed jälitasid perekondi, kes omastega hüvasti jätsid. Ora kurk kuivas ja tal oli janu. Ta käis pooljoostes Oferi kannul. Iga kord, kui tema pilk mõne sõduri näole langes, võpatas ta ega teadnud, miks ta kartis seda nägu meelde jätta: Ofer oli talle rääkinud, et kui nad mõnikord enne aktsioonile minekut pildistasid, hoidsid nad pead üksteisest eemal, et oleks ruumi punasele ringikesele, mis hiljem ajalehefotole tehakse. Lõikavad valjuhäälditeated juhatasid sõdureid väeosade kogunemispunktide juurde, ja järsku jäi Ofer seisma, Ora oleks talle peaaegu otsa jooksnud, ning Ofer pöördus tema poole ja sisistas talle näkku: mis sul arus on? Kui siin äkki leitakse araablane ja arvatakse, et see tahab end siin õhku lasta? Kas sa mõtlesid ka, mida see talle tähendab, et ta pidi mind siia tooma? Kas sa saad üldse aru, mida sa talle tegid?
Oral polnud jõudu vaielda või midagi seletada. Ta andis pojale õiguse, aga ei suutnud millelegi muule mõelda. Kuidas Ofer ometi teda ei mõistnud? Ora lihtsalt polnud mõelnud, tema peas oli sel hetkel olnud tihe udu, kui Ofer talle ütles, et väljasõidu asemel ema seltsis Galileasse siirdub ta ühte araabia vanalinna või Muqata’asse. Kell oli kuus, Ora ärkas, sest kuulis poega kõrvaltoas telefoniga rääkimas, läks tema juurde, nägi Oferi süüdlaslikku pilku, virgus ja küsis: kas sulle helistati? Ofer vastas: nad ütlesid, et ma pean tulema, ning Ora: aga millal siis, ning Ofer; jalamaid, ning Ora tegi veel ühe katse ja küsis, kas sellega ei anna natuke oodata, et me saaksime vähemalt paariks päevaks ära sõita, sest ta oli juba taibanud, et tervest nädalast poja seltsis võib ta ainult unistada, ning lisas haleda naeratuse saatel: kas me ei öelnud, et saame pisut perekonnaelu nuusutada? Kuid Ofer naeris: ema, see pole mäng, see on sõda, ning Ora ärritus poja ninatarkusest – ning isa omast ja tema venna omast, nende ülbe kergemeelsus okupeeritud alade küsimuses oli teda alati närvi ajanud – ja vastas, et ta pole ikka veel aru saanud, kas meesterahva aju oskab sõja ja mängu vahel vahet teha, üheks hetkeks oli ta oma kiire reaktsiooniga enne hommikukohvi üpris rahul, ning Ofer kehitas vaikides õlgu ja läks oma tuppa asju kokku panema. Et poeg ei vastanud talle löögivalmilt, selleks et asjaga ühele poole saada, tekkis Oral kahtlus ning ta läks pojale järele ja küsis: kas nad helistasid sulle, et seda öelda, või kuidas? Sest talle meenus, et ta polnud telefoni helisemist kuulnud, ning Ofer võttis kapist särke ja halle sokke, toppis neid seljakotti ja pomises ukse tagant, kas pole ükskõik, kes kellele helistas, on tarvis tegutseda. Mobilisatsioon. Pool riiki on juba mobiliseeritud. Kuid Ora ei andnud järele ja toetus jõuetult vastu uksepiita, pani käed rinnale ja käis peale, et Ofer ütleks, kuidas see telefonikõne oli toimunud, ning ta ei jäänud enne rahule, kui Ofer tunnistas, et tema ise oli hommikul sinna helistanud, veel enne kella kuut oli ta väeosasse helistanud ja palunud, et teda välja ei jäetaks, kuigi ta pidi täna kell üheksa demobilisatsioonipunkti ilmuma, selleks et armeest vabastatud saada ning siis koos emaga Galileasse sõita. Sellest, mida Ofer, silmad maas, kogeles, taipas Ora jahmatusega, et sõjavägi poleks ise sugugi tulnud mõttele Oferi teenistusaega pikendada, sõjaväe silmis oli ta juba läbi ja lõhki eraisik, kes veetis oma viimast väljateenitud puhkust. Jah, ma helistasin ise, teatas
Ofer väljakutsuvalt, nii et äkki läks Ora silme ees põlema, tema nägu lõi õhetama; ta pole valmis just nüüd käed rüpes istuma, ütles Ofer, kolm aastat on ta vett ja vilet saanud, selleks et just sellisest aktsioonist osa võtta, kolm aastat on ta teetõkete kontrollpunktides seisnud, patrullis olnud, lasknud palestiinlaste külades ja juudi asundustes poisikestel enda pihta kive pilduda, rääkimata sellest, et ta juba pool aastat pole tanki seestpoolt näinud – ja nüüd ei tohi ta kaasa teha, tema, kellel kunagi pole vedanud ja kes alati on paremast ilma jäänud, selline rabav aktsioon, kolm tankibrigaadi üheskoos, karjus Ofer, silmad märjad, nii et hetkeks jäi mulje, nagu tülitseks ta emaga õiguse pärast koolipeolt võimalikult hilja koju tulla; kuidas ta saab koju istuma jääda või Galileasse matkama minna, kui kõik tema sõbrad on seal. Orale sai selgeks, et poeg oli omal algatusel sõjaväge veennud, et teda vabatahtlikuna veel kahekümne kaheksaks päevaks mobiliseeritaks.
Või nii, ütles Ora, kui Ofer oma jutu lõpetas, see oli õõnes, peaaegu lämbunud „või nii”. „Ma vean oma laiba kööki,” mõtles ta endamisi. Väljend pärines Ilanilt, tema eksabikaasalt, kellega ta oli oma elu jaganud ja kellega ta headel aastatel – sest neidki oli – seda mõnikord kahekordistas. Elu täius, oli tollane Ilan öelnud ja tänulikkusest Ora vastu punastanud, täis vaoshoitud ja häbelikku kirge, mille Ora oma voogava armastusega mehes esile kutsus – kogu aeg oli Oral tunne, nagu imestaks mees hingepõhjas, et talle selline asi üldse osaks oli saanud, selline elu täius. Orale meenus, lapsed olid siis veel väikesed ning nad elasid Tsur Hadassas, majas, mille nad Avramilt olid ostnud, ning riputasid õhtul üheskoos pesu kuivama, mis oli viimane töö pika, väsitava päeva lõpul. Üheskoos tassisid nad suure pesukorvi aeda, mis avanes tumedate põldude ja vadi poole ning mille vastas asus araabia küla Hussan. Suur viigipuu ja hõbetamm sahisesid tasa, nad elasid oma salapärast, rikast elu, ning pesunöörid täitusid kümnete tillukeste riideesemetega, otsekui tibatilluke kiilkiri – pisikesed sokid, särgid, riidest tuhvlid, traksidega püksid ja kirevad Oškoši kombinesoonid. Kas võis keegi Hussanist valgel ajal vadisse hiilida ja neid jälgida või neid püssiga sihtida? oli Ora mõnikord endalt küsinud ja judin oli üle ta selja jooksnud, samuti oli ta küsinud, kas on olemas sellist asja nagu pesu kuivama riputavate inimeste puutumatus, eriti nende inimeste puutumatus, kes niisugust pesu üles riputavad?
Ora mõtted hüplesid siia-sinna, talle meenus, kuidas Ofer oli talle ja Ilanile oma uut tankistikombinesooni näidanud, mis talle kingiti; sel ajal olid nad Tsur Hadassa maja juba maha müünud ja Ejn Karemi kolinud. Ofer tuli oma toast nende juurde, seljas tuliuus ja talle natuke suur kombinesoon, keksis väikeste vetruvate sammudega nende poole, ajas käed laiali ning naeris südantliigutavalt armsasti: „Ema! Isa! Teletupsud!” Ning Ilan, kakskümmend aastat tagasi, õhtul aias, puges laste pesu kuivama pannes äkki täisriputatud pesunööride vahelt läbi ja kallistas teda, nad tuikusid
