oli Orale põhimõtteliselt ükskõik, sest kui Ilan teda tahab, saab ta tema sellisena, nagu ta on. Võtku mõlemad teda niisugusena, nagu ta on.
Ora pöördus neist mõlemast eemale, akna poole, tõusva koidu poole, mis läbi pimenduspaberi prao roosalt ahetas, teatas, et laul on „Me ehitame siin” viisil, tõmbas sügavalt õhku ja hüppas, pea ees, piinlikkuse kuristikku:
Me saeme, saeme lauda, töö aina kihab, keeb.
Las terashambad laulda, see meele rõõmsaks teeb!
Ora ootas, kuni ta hääle kaja oli vaibunud, ega pööranud end enam Avrami poole, ta tundus endale idiootlikuna ja naeruväärsena, ent ometi oli ta sellest laulust pisut jõudu saanud, nagu ka toredast töölaagrist Bejt-Haššita kibutsis, kus nad Adaga olid üle-eelmisel suvel selle laulu luuletanud, ning talle meenus, et Ada oli talle ülemiselt voodilt niidi otsas kirjakese alla lasknud: „Ilma sinuta ei saaks ma maailmas poolt tundigi olla!” Aga sind pole enam maailmas, Ada, ära pane mulle pahaks, aga sind ei ole enam siin, nii et palun lase mul minna, ma tahan minna, näe, ma lähengi.
Ora pööras hoogsalt pead, sasis sõrmedega lühikeseks lõigatud oranže juukseid ning mõtles, kas lasta neil uuesti pikaks kasvada, ainult prooviks. Ta pöördus Avrami poole: kas ei kõla tobedalt?
Jube, ütles Avram, ja tema silmad särasid pimedas: aga sa laulad nii ilusasti.
Ei saa olla. Kas tõesti?
Ma kirjutan meist, kordas Avram ja tõotas seda endamisi, ning ei tundnud end ära.
Tahad sa veel ühte?
Aga aeglasemalt. Sa neelad poole alla.
Sa tahad sõnade sügavama mõtteni jõuda? Ora saatis poisile sihikindla naeratuse. Selle luuletasin ma hulk aega tagasi, me kirjutasime selle koos, Ada ja mina. Töölaagri lõpupeoks Mahanajimis. Nad korraldasid meile peidetud aarete jahi, me eksisime lootusetult ära. Parem ära küsi.
Ma ei küsi, naeratas Avram.
Siis küsi!
Mida sa Ilanile rääkisid?
Seda ei saa sa elu sees teada, ütles Ora.
Kas sa suudlesid teda?
Mida sa ütlesid? kohkus Ora.
Seda, mida sa kuulsid.
Võib-olla suudles tema mind? Ora kergitas kõrgilt kulmu, nii nagu Ursula Andress, ilma et oleks häbenenud. Ja nüüd pea suu ja kuula. See on „Tšingerassa bumm” järgi, tead sa seda?
Muidugi tean, ütles Avram umbusklikult ja võlutult, ning tõmbas end ootamatust lõbust kõverasse. Kõik oli ootamatu – et ta siin istus, et neil viimasel hetkel õnnestus kibedast ja lõplikust lahkuminekust pääseda, ja et tal oli hea meel tüdrukust, kes laulis „Tšingerassa bumm” viisil.
Ora laulis ning lõi reiel takti:
„Me läksime aardeid otsima, tšingerassa bumm, uue rühmajuhi saatel, tšingerassa bumm, et olla ikka õigel teel, tšingerassa bumm, kuid tema ei näidanud meile teed…”
Tšingerassa bumm, ümises Avram vaikselt. Ora heitis talle pilgu ning teda valgustas täiesti teist laadi naeratus, pehme ja õrn nagu õiepung, ta nägu lõi särama, ning Avram mõtles, Ora on täiesti puhas, absoluutselt siiras inimene, ta ei suuda üldse teeselda, kui erinevad me ometi oleme, ja kuidas oskab Ora rõõmu tunda, mõtles Avram, võib-olla kolmeaastaselt olin ma selline, ja milline julgus on tüdrukul säärast jaburust teha, oma jaburusest sellist rõõmu tunda. „Lihtsameelsed olendid”, oli ta kord kusagilt lugenud, ning ta sulas tüdruku ees. Ma olen õnnelik, ehmus ta, ma tahan teda, tahan teda endale, jäädavalt ja alatiseks, ning ta mõtted kihutasid nagu tavaliselt võimalikkuse piiride poole, sa unistaja, armuhull, temast saab mu naine, mu elu armastus…
Teine salm, teatas Ora:
„Sest ta ei vaadanud üldse teed…”
Tšingerassa bumm, laulis Avram valjusti, ja temagi lõi käega reiel takti, ning mõnikord, ilma et ta seda oleks märganud, ka tüdruku reiel.
„Vaid vahtis ainult tüdrukuid…
Tšingerassa bumm.
Ja nii me rappa läksime…
Tšingerassa bumm.
Juht tüdrukutest ilma jäi…”
Oota, pani Avram käe Ora käsivarrele, ole vait, keegi tuleb.
Mina ei kuule midagi.
See on Ilan.
Ta tuleb meie juurde? Oma palatist?
Ma ei saa aru. Tal on vaevalt hing sees.
Mida me nüüd teeme, Avram?
Ma ei mõista, kuidas ta üldse käia saab.
Ehk lähed ja viid ta teie palatisse tagasi?
Tsss… Ta ei käi…
Mida ta siis teeb?
Ta roomab. Kuuled? Ta liigub käte najal…
Kas kuuled, kuidas ta ähib?
Ta roomab meie poole.
Vii ta siit ära!
Mis on, Ora, las ta olla natuke aega meiega.
Ei, ma ei taha. Mitte praegu.
Oota üks hetk. Hei, Ilan! Tule, see on siin, veel pisut.
Siis lähen mina.
Hull oled või? Miks sa oled niisugune? Ilan? Ilan?
Ma pean siit ära minema.
Ilan, ma olen su klassivend Avram, ma olen siin koos Oraga. Noh, ütle talle…
Mida ma talle ütlen?
Ütle talle midagi…
Ilan?.. See olen mina, Ora.
Ora?
Jah.
Mis, tõesti sina?
Loomulikult, Ilan, see olen mina, tule, jää natukeseks meie juurde.
Aeglaselt kulges sõiduautodest, džiipidest, sõjaväeambulantsidest, tankidest ja hiigelsuurtest, treileritele pandud buldooseritest koosnev sõidukite kolonn. Taksojuht oli vaikne ja tõsine, tema käsi lebas Mercedese käigukangil, tema lai kukal püsis liikumatuna, ning hulk aega polnud juht ei naise ega Oferi poole vaadanud.
Juba autosse istudes oli Ofer vihaselt puhkinud ja tema pilk ütles: see pole küll hea mõte, ema, just nimelt teda selleks reisiks kasutada, ning alles siis mõistis Ora, mis ta oli teinud. Kell seitse hommikul oli ta Samile helistanud, et too oleks nii hea ja tuleks, et ta oleks valmis pikaks sõiduks Gilboa mägede piirkonda. Nüüd meenus talle, et ta polnud Samile midagi täpsemat öelnud ega olnud ka seletanud reisi eesmärki nagu tavaliselt. Sami oli küsinud, millal sõita, ning Ora oli pisut kõhelnud ning öelnud siis, kell kolm,
