laulmas kuulsin, kuni praeguseni, kuni praeguse hetkeni, ja kuidas sa kogu aeg…
Mida? Ütle, ütle otse välja, ära mõtle nii palju, sa mõtled ülearu.
Kuidas sa kogu aeg hüpitad mind nagu jo-jod, kogu aeg üles ja alla.
Mis jutt see on?!
Kuula mind: ma esitan enda ja sinu mõtted kajaga, see annab neile mahtu, sügavust. Mul on magnetofonil kajafunktsioon. Ja Ilani jutu esitan ma…
Tema on ka selles loos?
Kuuldemängus, muidugi, see on midagi erilist.
Mis on eriline?
Kuula mind: tema jutt on mul taustaks..
Milline on siis tema jutt? ehmus Ora.
Kõik, mis ta ütleb, palavikus, ilma sõnadeta, ainult pomiseb, nii et see pole arusaadav, või ehk õige natuke, ning ma teen tema pominast cross-fade’i, koos džässikatkenditega. Trompetitega, arvan ma. Kuigi saksofon on vist parem, sosin läbi huuliku.
Džäss?
Jah, miks mitte?
Kas sulle ka meeldib džäss?
Sulle ka?
Ei, ma ei tunne seda.
Kellele siis veel?
Ükskõik, unusta see. Ora vajus hetkeks ära. Ütle, kas see on sinu meelest muusika? Minu kõrvadele on see ainult lärm.
Oi, Ora, pahvatas Avram, ma õpetan sind džässi kuulama, sa näed, kuidas see hinge läheb, kuidas see kõik lahti teeb! See on muusika, mis on inimhäälele kõige lähemal, see räägib otse sinuga. Džäss paitab sind, ära naera, mõnikord ma tunnen, et koos mõne džässimeloodiaga tuleb mulle mõte, noh, sellest saab vägev värk, kuuldemäng kolmele häälele…
Neljale…
Kuidas neljale?
Kas sa unustasid õe, kes nuttis?
Jah, tõepoolest, kuidas ma võisin tema ära unustada. Aga kuidas sina…
Mida?
Kõigele mõtled.
Mina?
Õde on kogu aeg tagaplaanil. Loomulikult. Mis sa arvad?
See on hea, ma arvan, et see on hea mõte.
Jah, kaks räägivad ja üks pomiseb taustal.
Ja üks nutab.
Ja sa arvad, et see läheb, kõik üheskoos?
Muidugi.
Usud sa tõesti?
See on võimas, Avram.
Avram sirutas käed üles ja haigutas hääletult pärani sui ning Ora muheles endamisi ja tema laup helkis pimeduses. Miski oli Ora sisemuses liikuma pääsenud, vaikne, igivana teadmine: Avram on kunstnik, ei midagi muud kui kunstnik, ning Ora teadis, millised on kunstnikud. Ta oli seda näinud. Tal polnud seda kogemust juba ammu enam tarvis olnud, kuid nüüd tuli see tagasi ja täitis ta üleni. Ta saab terveks, võidab haiguse, seda teab ta äkki täie kindlusega, tal on nüüd üpris selge tunne, naiselik intuitsioon.
Ta ei vaadanud Avrami poole, kuid tundis teda sel hetkel läbi ja lõhki. Ta teadis paremini kui enamik inimesi, kui palju ebakindlust ja haavatavust kätkes lihtsates, näiliselt möödaminnes esitatud küsimustes: „Mida sa arvad?” või „Usud sa, et see läheb?” või „Kas see pole ehtsalt nõme mõte, Ora?”
Ta pigistas silmad kinni ning kerge, mõnus judin käis tal läbi keha: kuidas oli tal hetkeajel jätkunud julgust võõra noormehe kohale kummarduda ja teda huultele suudelda? Ta oli suudelnud ja suudelnud ja suudelnud. Ja nüüd, kui tal lõpuks oli julgust seda ilma tõrgeteta meenutada, tundis ta, kuidas see suudlus, tema esimene suudlus temasse tungis ja teda elule äratas. Ja mis edasi saab, mõtles ta, kummaga neist kahest ma… – kuid praegusel hetkel oli tema süda kerge ja rõõmus. Juba aastaid polnud see nii valla ja ülevoolav olnud. Otsekui oleks keegi märkamatult ja salamahti tulnud ja sõlme tema sees valla päästnud, ning peagi saab ta ka lahenduse teada. Küll on ta ilus, meeliskles Ora, tõesti nagu ingel, veel kunagi pole ta nii ilusat noormeest näinud, õrna ja tugevat ühtaegu, isegi pahase näoga, kui ta huuled kortsu tõmbas, ei kaotanud Ilan midagi oma õrnusest, ja mis tähtsust sel on, et me suudlesime ja et tema sellest kindlasti midagi ei tea? Ma sureksin, kui ta teaks. Kuidas see juhtus, et ma just teda suudlesin? Teda, aga mitte teist?
Ma luban sulle, et ma panen selle kirja, ütles Avram kusagil tema kõrval. Poisi suust lipsas peen, kilkav ja ootamatu itsitus. Ora jalg puudutas korraks Avrami jalga. Nad vaikisid, lärmitsesid sisemiselt, tundsid, et nad mõlemad olid pääsenud suurest ohust, täielikust ja lõplikust tülliminekust, ega mõistnud, kuidas see oli juhtunud, ning Ora mõtles, et kohe ta tõuseb ja hakkab voodil tantsima, jalgu õhku pilduma, mingu või maailm hukka.
Tegelikult ka mina kirjutan pisut, tunnistas Ora iseenda suureks üllatuseks.
Sina?
Ainult iseendale, mitte nii nagu sina. Ma ütlesin seda niisama, jätkas ta kiiresti, katsus suud pidada, aga ei suutnud, jälle oli ta kõik ära rikkunud, ta polnud võimeline isegi veerand sammu ette mõtlema! See tähendab, mitte päris luuletusi, unusta ära, ma ütlesin seda niisama, laulukesi väljasõitudele, töölaagrile, lollused, noh, limerikkude laadis.
Ah nii. Avram naeratas kummaliselt nukralt, puges viisakusekooriku alla peitu, mis torkas Orad. Ehk laulad mulle mõne ette?
Ora raputas ägedasti pead: mis see nüüd olgu. Hulluks oled läinud või? Eluilmaski mitte.
Sest ehkki Ora tundis Avrami veel õige vähe, kujutas ta ette, mis tunne tal oleks, kui tema salmikesed, mis olid andnud talle hüüdnime „meie klassi Naomi Šemer”, põrkuvad Avrami peas tolle käänuliste ja snooblike mõtetega. Kuid just see mõte tekitas Oras tahtmise laulda. Miks ta seda poissi häbenes? Tõepoolest, miks oli tal kogu aeg hirm, mida Avram temast mõtleb?
Aga kas lubad mulle, et sa ei naera? tahtis ta rõhutatult, isegi rangelt küsida, kuid välja kukkus teisiti – ta hakkas edvistama, käitus äkki nii, nagu Miri oli aastaid püüdnud teda õpetada, ning kõige kummalisem oli, et tal polnud selle üle kontrolli, otsekui oleks ta mingi käpiknukk, millesse keegi pistab käe ning liigutab seda siiasinna, nukk kord kummardab, kord naeratab totakalt, võib-olla peaks ta ettevaatlik olema, sest äkitselt tundis ta, et asub ohtlikus paigas, järgmisel hetkel kisub Avrami tõmme ta endasse, ja et kui ta uuesti välja tuleb, räägib ta nii nagu poiss, tema naljadega, tema vaimukustega, tema lausetega ja kõigi tema etendustega, ja ta ütles endale siiralt, et ta lihtsalt ei tea, mis järgmisel hetkel temast välja tuleb, milline Ora ta siis on, ning tõesti, see oli üpris hea tunne.
See on vana laul, sellest ajast kui ma olin kolmeteistaastane, hoiatas ta.
Laula seda.
Ja sa lubad, et ei ütle, et see on nõme?
Ei, ei, pahvatas Avram tormakalt naerma, seda on liiga palju tahta.
Kas alati peab viimane sõna sulle jääma?
Alati.
