kuulasime öö otsa uusi plaate, saime teada, mida teevad Coltrane ja Charlie Parker, ning tegime Tel Avivi džässi.
Sellest ajast peale, kui ta Jeruusalemma asus ning isa temalt Selmer-Parise ära võttis, käib ta hea meelega kinos. Kino – see on kaif, see hoiab teda elus. Iga nädal käib ta vähemalt kaks korda kinos, üksi, muidugi üksi, mitte kellegagi ei ole tal nii hea kui iseendaga. Kui ta üksi kinos käib, ei pea ta pärast ka filmist rääkima, sest rääkimine lõhub ju kõik ära, eks ole?
Ilani keha kuumus tungis Orasse, tabas teda otsekui aupaklik tardumus palavikus noormehe ees, kes tema käsivarrele toetus. Ilmselt tundis too täiesti otseselt ja siiralt, et jätab siin oma eluga hüvasti, seepärast usaldas ta Orale oma suurimad saladused, tüdruk pidi ainult tema kõrval olema, talle oma käe andma ja aeg-ajalt tal õrnalt pead, kukalt või selga silitama ning talle paar sõna ütlema, selleks et ta tunneks, et ta pole üksi. Ning Ora mõtles, et tal pole midagi selle vastu, kui see kestaks hommikuni, kas või terve päeva, ma tahan teda aidata, mõtles Ora, ma tahan, ma tahan. Tema keha põles ja pakitses tahtmisest, isegi tema jalad põlesid, juba kaua polnud ta selliseid tulejugasid tundnud, ning Ilan leidis kobamisi tema teise käe, pani Ora mõlemad käed oma suletud silmadele ning ütles: ta teab, kuidas saab igavesti õnnelik olla.
Õnnelik? tuli Oral õhust puudus, ning hetkeks tõmbas ta käed tagasi, nagu oleks need ära kõrvetanud: kuidas nii?
Mul on oma meetod, ütles Ilan, ma jagan end erinevateks piirkondadeks, ja kui mul ühes kohas hinges pahasti läheb, hüppan ma lihtsalt teise kohta. Ilani hingeõhk ümbritses Ora rannet ning tüdruk tundis, kuidas noormehe ripsmed ta peopesa kõditasid. Ilani nägu liikus Ora kõhu poole ning vajus selle vastu. Sa ei tohi sellest kellelegi rääkida, ütles ta vaikselt Ora kõhule, ma loodan täielikult sinule, sind võib usaldada, sina pole niisugune nagu teised poisid. Ora ei parandanud teda. Ta seisis ja vaikis, tundes, kuidas soojusesõlmed levivad tema nabast kõigisse kehaosadesse.
Sel kombel jagan ma riske, ütles Ilan, tõmbas pea kiiresti tagasi ning naeris kuivalt, sunnitult: keegi ei saa mind haavata, ma hüppan lihtsalt eest ära…
Keset lauset vajus ta sügavasse unne. Tema sõrmed lõtvusid, avanesid ja libisesid mööda Ora käsivarsi alla, vajusid talle sülle, ning tema pea vajus rinnale. Ora jäi mõneks hetkeks seisma, laskus seejärel noormehe ette põlvili ja hoidis tema käsi, imetles peopesade pikkust ja sõrmede peenust, ning teda torkis valusasti mõte, et sellised sõrmed peavad olema tugevad ja kogu aeg võitlema. Ora toetas lauba Ilani põlvele, võttis tema käe ja pani selle otsekui silitust oodates endale pea peale, ta rääkis noormehega tasasel häälel, rääkis ja aina rääkis, ning seda, mida ta talle kõneles, polnud ta juba aastaid kellelegi rääkinud, kuidas see küll juhtus, ta tahtis seda ometi hoopis Avramile rääkida, aga Avram, see idioot, see närune reetur, oli lihtsalt tõusnud ja ära läinud, ja talle oli jäänud ainult Ilan.
Mõne aja pärast tõusis Ora, tõmbas tikku ja valgustas esmakordselt Ilani nägu, ja Ilan, silmad suletud, kergitas oma nägu valguse poole, ning heledas valgusesõõris oli tema nägu piisake ainulist ilu, kes oleks võinud seda arvata, otsekui muinasjutust oli ta siia sattunud, uinuv Okasroosike. Ora süütas veel ühe tiku ja Ilan jätkas pomisemist, vaidles unes kellegagi, raputas järsult pead, ning tema näol vaheldus pahameel põlgusega, võib-olla pimestava valguse tõttu, võib-olla millegi pärast, mida ta vaimusilmas nägi, ning tema tumedad puhmaskulmud tõmbusid rangelt kortsu, kui Ora seisis end unustades tema vastas ning valgustas tema kirgast laupa, tema piklikke silmi, tema kütkestavaid huuli, mis olid kuumad ja pisut karedad, ning mis ikka veel põletasid Ora suud.
Kas sa näitad kellelegi, mida sa kirjutad? Jah, see oli just see toon, mida Ora oli otsinud: terav, põlglik, jahe ja distantseeritud toon, mis näitas poisile täpselt kätte, mida ta temast arvas, sellest täispuhutud lollpeast. Ei, pomises Avram kohkunult, miks sa seda arvad, mitte kellelegi. Kust sa siis tead, et see üldse midagi väärt on? Võib-olla pole sellel mingit väärtust? Seda tuleb kellelegi näidata, jätkas Ora samal toonil, kellelegi, kes ütleb sulle, kas see on hea või paljas paberimäärimine. Ma tõesti ei tea, kas see on hea, ohkas Avram, mul on ainult tunne, on selline tunne – ning ta lõi äkki rusikaga vastu rinda, tugevasti, kaks või kolm korda, nagu tahaks end karistada, võib-olla selle eest, et oli Orad usaldanud. Ning Ora otsustas vait olla. Kõik, mis ta ütleks, oleks väär ning annaks Avramile üksnes täiendavaid tõendeid tema rumalusest ja pealiskaudsusest. Oleks tal vaid jõudu poisi voodilt püsti tõusta, oma tuppa tagasi minna ning Avram alatiseks unustada. Samuti too teine. Tuleb ruttu terveks saada. Et siit välja pääseda. Iga hetk, mis ta veel nende kahe kuutõbise seltsis veedab, viib teda üha enam tasakaalust välja. Kuidas see temaga üldse juhtus, et ta asja ees, teist taga kahega, oh Jumal küll, kahega, keda ta ei tunne, üleüldse ei tunne…
Aitab, Avram!
Mida?
Unustame selle. Ma ei tea, mis mul on…
Pole oluline…
Ma ajasin sind närvi.
Pole tähtis.
Aga sina, sina…
Mis minuga on?
Miks sa jalga lasksid? Miks sa läksid ära just siis, kui ma…
Ma ei tea, ma ütlesin sulle, et ma ei tea. Äkki ma… Avram?
Mida?
Võib-olla läheme minu palatisse tagasi?
Miks?
Meil on seal parem.
Ning kuidas Ilaniga on?
Ma ei tea.
Kas jätame ta siia?
Jah, tule nüüd, tule…
Aga Ilan…
Tule juba.
Hoia mind kinni, Avram.
Vaata, et me mõlemad ei kuku.
Astu aeglaselt. Mul käib pea ringi.
Toeta minu vastu.
Nii on hea.
Anna käsi.
Kas sa kuuled seda naist?
Tundide viisi teeb ta seda.
Ma nägin enne temast und.
Mida?
Midagi kohutavat. Mul oli tema ees hirm.
Mida ta ikka võib…
See oli tõeline õudus.
Milline ulgumine…
Kuula: ta nagu laulaks omaette.
Nutulaulud.
Kuule, ütles Ora siis, kui nad juba tema voodil istusid…
Mida?
Kui sa kirjutad neid…
Oma limerikke, luulepudemeid?
Naljatilk! Oma lugusid!
Mida sa teada tahad?
Kas sa mõtled kõik välja, või kirjutad ka asjadest, mida oled läbi elanud?
Mõnikord
