mis vastas pulsilöökidele palati teisest otsast, ning pärast polnud lihtsalt kedagi sobivat, ma mõtlen, kes talle tõesti oleks sobinud.
Kas ta pole kunagi kedagi armastanud? küsis Avram, ning Ora ei vastanud. Pimeduses oli noormehel tunne, nagu oleks Ora üha enam iseendasse süüvinud ning tema pikk kael, sirutumas õlgade suhtes valulise nurga all palati kaugema otsa poole, peaaegu murdumas, otsekui ahistaks tütarlast samasugune vägivaldne jõud nagu see, mis valitses tema enda keha. Siis on ta ometi kedagi armastanud, ütles Avram, aga Ora raputas pead, ei, ei, ta oli mõelnud, et armastab kedagi, aga nüüd ta teadis, et midagi polnud, kõik tühi vaev. Ta oli lämbumas, solvumislaine pitsitas tema kõri, tühiasi, ei olnud midagi.
Ja ta tundis, et sel hetkel, kui ta hakkaks poisile Avnerist rääkima, hoovaks tõde võimsa, valusa joana temast välja, kogu tõde nende kahe mahavisatud aasta kohta, ning siis ei saaks ta enam asju tagasi pöörata, ei saaks enam elada nii nagu varem, ning ta kohkus mõttest, kui väga ta just seda sooviski, ning ta naeratas ja põles kärsitusest seda Avramile jutustada.
Oota üks hetk, sosistas poiss äkitselt palati ukse juurest, ma tulen kohe tagasi. Mida? Kus sa oled? ehmus Ora. Miks sa ära lähed? Ainult üheks hetkeks, ütles Avram, ma olen kohe tagasi! Ei, ei, hüüdis Ora kohkunult, mis see tähendab, ära jäta mind nüüd üksi, mida sa teed, kuhu sa lähed, Avram?
Viimase jõuga kiskus Avram end lahti, jooksis välja, liipas koridori seintele toetudes edasi, eemale temast, ning iga paari sammu järel jäi ta seisma, vangutas pead ning ütles endale, mine tagasi, mine otsekohe tagasi, aga ta talitses end ja lohistas end edasi, kuni jõudis oma tuppa ja istus voodile.
Vasarad peksid tema silmamunade taga. Ta võttis kahe käega peast kinni, võib-olla isegi karjus endale valust viltukistud suuga, mine tagasi, mine tagasi, mida sa tegid, miks just sel hetkel, miks sa alati kõik ära lõhud. Ta sikutas teki üle pea ning tõmbas põlved vastu rinda.
Esimestel minutitel pärast Avrami põgenemist oli Oral tunne, nagu oleks poiss ta juurtega välja kiskunud ja oma saagiga jalga lasknud. Ta hõikas teda veel mõne korra valjusti, seejärel tasa, aga Avram ei tulnud tagasi. Tuli õde, jäi uksele seisma ja pahandas, miks nii valjusti karjutakse. Tema hääles väänles mao kombel midagi kibedat. Ora kohkus ja jäi vait. Äkki tuli õde kiirel sammul tema voodi juurde, valgustas teda taskulambiga otse näkku ning käratas: maga! Maga! Ei tohi tõusta! Ja kui silmipõletav pimestus lakkas, oli õde juba palatist läinud. Ora lamas ehmunult voodis ning püüdiski kohe magama jääda, laskuda allapoole loogikat ja mõtteid, öeldes endale, et see on haigus, mis tekitab talle niisuguseid meelepetteid, sest pole ju võimalik, et õde teda tõepoolest nii halvasti kohtles, samuti Avram.
Kurjad mõtted ronisid maast talle voodisse, õudusunenäod ründasid teda ja mähkisid ta endasse. Kusagil eemal halises õde ning peksis pead vastu maad või seina, rachat falestin, rachat falestin9. Siis oli vaikne, seejärel täitus õhk uuesti plekiste häälte ja sõjaväemuusikaga. Ma näen und, pomises Ora, see on ainult unenägu. Ta pani käed kõrvadele, kuid tema peas kumises araabia aktsendiga heebrea keelt kõnelev hääl, ning see teatas Süüria sõjaväe kuulsusrikastest tankidest, mis lömastasid sionistliku Galilea koos kuritegelike sionistlike kibutsitega ning mis asuvad Haifat vabastama ja 1948. aasta põgenemise häbi kustutama, ning Ora teadis, et peab põgenema ja end päästma, kuid tal polnud mingit jõudu. Siis valitses pingeline vaikus, Ora jäi peaaegu magama, ent äkki oli ta täiesti virge, ajas end voodis istuli ning hoidis tikutoosi nagu kilpi kaitseks näo ees, sest talle tundus, et palati teises otsas keegi liigutab end ning hüüab tasakesi. Ora, Ora, lausus otsekui läbi une talle tundmatu noorukihääl.
Hiljem, kes teab, kui palju hiljem tuli Avram tagasi ning tõi kaasa enda ja Ilani teki. Ta astus tuppa, ei öelnud Orale ühtki sõna, mähkis Ilani tekisse, toppides teki otsad talle keha alla. Ta istus, võttis ka endale teki ümber ning jäi ootama, et Ora ütleb midagi.
Ora ütles: ma ei taha sinuga enam rääkida, mitte kunagi enam. Sa oled peast põrunud. Kao mu elust.
Avram vaikis. Ora pahvatas: sina! Kas sa tead, milline tühikargaja sa oled?
Mina?
Sa oled peast puudulik, tõega!
Mida ma teinud olen?
„Mida ma teinud olen?” Kuhu sa kadusid?
Ma läksin korraks oma tuppa.
„Läksin korraks oma tuppa.” Nagu kiirhiir Speedy Gonzales! Kaob ära ja jätab mind mitmeks tunniks üksi.
Sinu peas on need tunnid! Kõige rohkem pool tundi, ja sa polnud siin ka üksi.
Ole vait. Parem, kui sa vait oled.
Avram oli vait. Ora puudutas oma huuli. Need oleksid nagu põlenud.
Ütle mulle ainult ühte asja…
Mida?
Mis sa ütlesid, et ta nimi on?
Ilan. Miks?
Niisama.
Mis? Oota, kas ta ütles midagi? Kas ta rääkis?
Jäta mind rahule. Ma tahan magada.
Ütle mulle ainult…
Mida veel?
Kas… siin juhtus midagi, kui ma ära olin?
Mida sai juhtuda? Sa läksid ja tulid, mis sai…
Ma läksin-ja-tulin? Äkki on see „läksin-ja-tulin”?
Aitab, jäta mind rahule.
Üks hetk, kas ta rääkis? Kas ta ütles unes midagi?
Sinu sõber?
Tema nimi on Ilan. Sa tead seda küll: I-lan. Kas ta rääkis sinuga?
Ma ei tea. Ma ei kuulnud midagi.
Aga sa tõusid voodist, eks ole?
Lase mul magada, ütlen ma sulle.
Sa läksid tema juurde.
Kes sa õige oled? Salapolitseist või?
Ja panid tule põlema?
Pole sinu asi.
Ma teadsin seda, ma teadsin!
Kui sa seda teadsid, sa tarkpea, miks sa läksid siis, kui ma…
Ja sa nägid teda.
Hüva, ma nägin teda, nägin! Ja mis siis?
Pole midagi. Avram?
Mida?
Kas ta on tõesti väga haige?
Jah.
Ma arvan, et ta on haigem kui meie.
Jah.
Kas sa arvad, et – ma mõtlen, et ta on ohus?
Kust mina tean?
Oi, vallandus Oral hingepõhjast, kui ma saaksin nüüd magada kuu aega, aasta aega järjest!
Ora!
Palestiina on langenud (araabia k.).
