ka kirjutada?
Võib-olla, ma ei tea. Mul on tõesti üks mõte, aga…
Räägi!
Kas sa tahad?
Räägi juba.
Avram ajas end vaevaliselt sirgu ja toetus vastu seina. Ta oli loobunud Orad ning tolle meeleolusid tõlgendamast, aga ei suutnud siiski jääda ükskõikseks sõnadele „Räägi juba!”, nii nagu kassipoeg veerevale lõngakerale.
See on poisist, kes on haiglas, keset sõda, ta ronib katusele ja tal on tikud…
Nii nagu mina…
Jah, aga mitte täpselt. Sest pimendamise ajal hakkab ta tikkudega vaenlase lennukitele märku andma.
Kas ta on hull või?
Ei, ta tahab, et nad tuleksid ja teda pommitaksid, teda isiklikult.
Aga miks?
Seda ma veel ei tea. Ma pole kaugemale mõelnud.
Kas temaga on nii pahasti?
Jah.
Orale tundus, et Avram oli tulnud sellisele mõttele selle pärast, mida Ilan rääkis. Ta ei söandanud küsida. Selle asemel ütles ta: see teeb mulle pisut hirmu.
Kas tõesti? Räägi edasi.
Mida? Mida ma pean rääkima?
Seleta seda.
Kuidas?
Sõnadega.
Ora jäi mõttesse. Tundis, kuidas roostes hammasrattad tema peas liikuma hakkasid. Paistis, et ka Avram tajus seda. Ta ootas vaikides.
Ora ütles: ma kujutan seda poissi ette. Ta seisab katusel. Ja tõmbab ühe tiku teise järel, eks?
Jah, ütles Avram ning sirutas end uue erutuse ajel.
Ja vaatab taevasse, vaatab igasse suunda, ootab, et lennukid tulevad. Ta ei tea, mis suunast nad tulevad, eks ole?
Jah. Jah.
Võib-olla on need tema elu viimased minutid. Tal on kohutav hirm, aga ta ootab edasi.. Ta on põikpea, aga ka julge, eks ole?
Jah?
Ma arvan, et sel hetkel on ta kõige üksildasem inimene maailmas.
Sellele pole ma mõelnud, naeris Avram kohmetult. Tema üksildusele ma ei mõelnudki.
Kui tal oleks kas või üksainuski sõber, ei teeks ta seda, eks?
Jah, ta ei…
Nüüd ma näen rohkem.
Mida sa näed?
Ma näen teda üksi seismas…
Ja mida veel?
Aga ta tahabki nõnda üksi olla. Saad sa aru?
Ei, seleta mulle.
See on nii nagu…Arvad sa, et ta sunnib end uskuma, et ta jääb alatiseks üksi?
Jah?
Ma mõtlesin…
Mida?
Võib-olla teed sa talle maailmas kellegi?
Miks?
Et tal oleks keegi, sõber, ma ei tea, keegi, kes oleks tema juures.
Äkki puhkes Ora valjusti naerma: hüva, see on sinu lugu, sina määrad kindlaks, mis juhtub.
Nad vaikisid. Ora kuulis, kuidas Avram pingutas mõtteid. See kõlas nagu kärme sulin. Talle meeldis see hääl.
Ja ütle…
Mida?
Ah, ükskõik.
Noh?
Kas sa mõtled ka minust midagi kirjutada?
Ma ei tea.
Ah, tore. O-kei.
Jah, võib-olla küll, ma ei tea veel. Kas sa tahad?
Ma ei tea, aga kui sina tahad…
Võib-olla kirjutan, ma ei tea. Mis on?
Ausalt, nüüd ma…
Mida?
Ma kardan veel midagi öelda, et sa ei kirjutaks üles seda jama, mida ma räägin.
Näiteks mida?
Pea ainult meeles, et kui ma siin lollusi rääkisin, tuli see palavikust.
Aga ma ei kirjuta täpselt seda, mis oli.
Sa muidugi mõtled ka midagi välja, see on äge, eks ole? See on kõige ägedam.
Selge see. Aga…
Et kujutlused äkitselt tegelikuks muutuvad, et tegelased ja kujutlused sinu jaoks elusaks saavad.
Kust sa seda tead?
Ja mida sa minu kohta välja mõtled?
Oota, ütle enne, kas sina ka kirjutad?
Mina? Kust sa seda võtad? Ei, mina mitte. Hea nali.
Ei, aga sa räägid nagu…
Ja ütle nüüd ausalt…
Mida?
Kas mul on õigus, et sa tahad mind oma loos Adaks nimetada?
Kust sa seda tead?
Lihtsalt tean, ütles Ora ja võttis enda ümbert kätega kinni.
Aga kuidas sa tead? küsis Avram erutatult.
Minu poolest võid seda teha. Nimeta mind Adaks.
Aga ma ei tee seda.
Miks mitte?
Ma nimetan sind Oraks.
Tõega?
Ora, ütles Avram rõhutatult, ning magus tunne levis tema suus ja kehas. O-ra.
Puh, ütles ta mõne aja pärast.
Mida?
Ma ei tea, siin on kohutavalt kuum.
Kas sul tõuseb palavik?
Ei, ainult et… Tead, ma pole veel kellelegi neist asjust rääkinud. Mitte kellelegi maailmas.
Räägi mulle veel.
Aga kus sa oled? Sa oled nii kaugel.
