ta juba ammu kinnitas – polnud vähimalgi määral kujutlusvõimet. Kuid seegi ei vastanud enam tõele. Ka see oli muutunud, ning viimasel ajal ujutas kujutlusvõime teda lausa üle, ta kannatas sõna otseses mõttes fantaasiamürgituse all. Sami teeb teekonna talle kergemaks, eelkõige tagasitee, mis kindlasti on veelgi raskem. Ora ja Sami vahel oli nende ühiste sõitude ajal mingi kodune õhkkond välja kujunenud, nad moodustasid otsekui paari. Ora kuulas huviga, kui Sami rääkis oma perekonnast, keerulistest suhetest suurperede vahel Abu Gošis, intriigidest volikogus, samuti naisest, keda ta juba viieteistaastasena oli armastanud ja keda ta praegugi armastas, ehkki talle võeti naiseks tema onutütar In’am. Vähemalt kord nädalas kohtas ta külas oma armastatut, täiesti juhuslikult, ütles ta. Naine töötas õpetajannana ning oli mõne aasta vältel ka tema, Sami tütreid õpetanud, kuni temast sai koolide inspektor Araabia sektoris. Sami jutu järgi oli tegemist tugeva iseloomuga naisega, ikka viis Sami jutu niikaugele, et Oral oli põhjust selle naise kohta küsida, ja siis teatas Sami peaaegu aupaklikult: naisel sündinud veel üks laps, talle sündis esimene lapselaps, ta sai haridusministeeriumi auhinna, või et tema mees hukkus tööõnnetusel. Liigutava täpsusega andis ta Orale edasi juhuslikud kõnelused, mis leidsid aset minimarketis, pagaripoes või neil harvadel juhtudel, kui ta naist taksoga sõidutas, ning Ora oletas, et ainult temaga söandas Sami sellest naisest rääkida, võib-olla sellepärast, et ta usaldas Orad ning oli kindel, et Ora iial ei esita küsimust, mille vastus oli nii ilmne.
Sami oli taibukas ja kiire mõtlemisega mees, kelles elukogemus oli ühendatud kaupmehe kavalusega, mis oli teinud temast väikese taksopargi omaniku. Kaheteistaastasena oli tal kits, kellel igal aastal sündis kaks talle. Ning hästi hooldatud aastase kitsetalle eest, seletas ta kord Orale, võis saada tuhat seeklit. Kui kitsetall oli aastaseks saanud, müüsin ta ja panin raha kõrvale, kogu aeg panin raha kõrvale, kuni mul oli kaheksa tuhat seeklit. Seitsmeteistaastaselt sain juhiloa ja ostsin Fiat 127, vana küll, kuid sõidukorras, ühe oma õpetajatest ostsin ma ka ära, ma olin külas ainus poiss, kes oma autoga kooli tuli, ja pärast tunde tegin eraotsi, viisin ühe ühte kohta ja tõin teise teisest kohast, Sami, ole hea, mine, too, ja nii see tasapisi käis.
Viimasel aastal, suurte ümberkorralduste ajal Ora elus oli üks tuttav Orale töö leidnud – osalise tööajaga ja ilma kindlate kohustusteta – muuseumi heaks, mis pidi asutatama Nevadas ning mis millegipärast tundis huvi Iisraeli ja esmajoones selle „materiaalse kultuuri” vastu. Orale meeldis see tavatu tegevus, mis oli talle sülle langenud ja mis tema meelt lahutas, ning ta ei püüdnudki uurida põhjusi, mis olid projekti algatajaid ajendanud kulutama hiigelsummasid Iisraelimaa rekonstrueerimisele keset Nevada kõrbe. Ora kuulus töörühma, mis tegeles viiekümnendate aastatega, ning ta teadis, et teistes rühmades oli veel kümneid temasuguseid „andmekogujaid”. Ühtegi neist polnud ta oma silmaga näinud. Iga kahe-kolme nädala järel siirdus ta koos Samiga säärasele teretulnud „andmekogumisretkele” Iisraelimaal, aga ka Samiga ei rääkinud ta vaistlikult ei muuseumist ega selle eesmärkidest, ning Sami ei küsinud midagi. Ora oleks tahtnud meelsasti teada, mida taksojuht endamisi mõtles ja mida ta oma naisele neist sõitudest rääkis. Päevade kaupa tiirutasid nad mööda maad, ostsid ühest Jordani oru kibutsist legendaarse komplekti kausse, ühest maa-asulast maa põhjaosas igivana lüpsiagregaadi, ühest Jeruusalemma linnajaost puhta ja särava jääkasti, mis nägi välja nagu uus, ning muidugi väikesi ammu unustatud üksikesemeid, mille leidmine Orale lausa füüsilist rõõmu valmistas: kaheksandik plokki seepi „Tasbin”, tuub „Velvetat”, tampoonipakend „Diana”, Eggedi bussijuhtide rämelised kummist sõrmkindad kuivatatud põllulillede kogu koolivihiku lehtede vahel, hulk kooliraamatuid ja lugemikke sellest ajavahemikust – Orad oli palutud taastada tolleaegse kibutsiperekonna tüüpiline raamatukogu. Mõnelgi korral nägi Ora, kuidas Sami Džubrani elav, maalähedane soojus lummas kõiki, kellega nad kokku puutusid: vanad kibutsnikud olid veendunud, et mees on kunagine kibutsnik (ja mingil kombel on neil õigus, sosistas Sami naerdes Orale, sest pool Kirjat Anavimi kibutsi maadest kuulus minu perekonnale), ning Jeruusalemmas, linnajao triktrakiklubis olid mõned mehed täiesti kindlad, et poisikesena elas ta nende linnajaos, ning nad väitsid, et mäletavad, kuidas Sami oli männi otsa roninud, selleks et Hapo’eli jalgpallimatši tasuta vaadata. Tervisest pakatav lesknaine Tel Avivis, pruunikspõlenud naha ja kilisevate käevõrudega, ütles Orale, talle järgmisel päeval asja ees, teist taga helistades, et Sami pärineb kindlasti lähedalolevast Jeemeni juutide linnajaost, on ehk jeemenlase kohta pisut liiga kerekas, aga esimesest pilgust on näha, et ta on puhtatõuline ja erakordselt sarmikas, toonitas proua, selline mees on kindlasti olnud etsel’is16, ning öelge muuseas, kas teile on jäänud mulje, et see mees on vallaline. Ora märkas, kuidas inimesed olid Sami pärast valmis armsaks saanud esemetest loobuma, sest neil oli tunne, et asjad, millest nende lapsed ei hooli ja mis nad pärast vanemate surma pikema jututa minema viskavad, oleksid otsekui perekonda jäänud, kui need Samile antakse. Igal sõidul Samiga, isegi kui see kestis vaid kümmekond minutit, juhtusid nad poliitikast rääkima ning arutasid elavalt uuemaid sündmusi. Ja ehkki Ora juba hulk aastaid tagasi, kui Avramiga juhtus see, mis juhtus, oli end „käesolevast olukorrast” täielikult lahti rebinud – ma olen oma osa juba saanud, oli tal kombeks virila, edasist juttu tõrjuva naeratuse saatel öelda –, laskis ta Samil ikka ja jälle end nendesse vestlustesse kiskuda, kusjuures teda ei puudutanud taksojuhi argumendid ja seletused, sest neid oli ta juba ennegi temalt ja teistelt kuulnud. Kellel on neis lõpututes vaidlustes veel mõni kasutamata argument, ohkas ta, kas keegi on üldse võimeline mõnda uut, otsustavat põhjendust leidma, mida seni veel kuuldud pole? Kui Sami ja tema kõnelesid „olukorrast” ning ettevaatlikult kombates ja muheldes vaidlesid, kaldus Ora tihti paremale, märksa kaugemale, kui see oleks tema arusaamiste ja kavatsustega kokku sobinud, samal ajal kui ta Ilani ja poegade meelest oli vaid „eluvõõras vasakpoolne”, nagu nad teda nimetasid. Endale ei osanud Ora kuidagi tunnistada, kes ta oli ja kus ta paiknes ning üldse, ütles ta sellistel puhkudel tütarlapselikult õlgu kehitades, üldse näeme alles siis, kui kogu see asi möödas on, kellel tegelikult õigus oli ja kellel ei olnud. Ent sellegipoolest, kui Sami arabeskses heebrea keeles kõigutas nii juutide kui ka araablaste ülespuhutud eneseõigust ja valmisolekut nagu Herneprintsess juba ette solvunud olla, kui ta mõlema poole liidreid iseloomustas araabia vanasõnaga, mis üsnagi tihti kutsus Ora mälus esile isa suust kuuldud jidišikeelse vanasõna, andis mõnikord endast märku tema kehas peituv teadmine, otsekui oleks ta vestluses Samiga äkki selgusele jõudnud, et kogu see pikk lugu viimaks peab hästi lõppema ja lõpebki hästi, olgu või sellepärast, et tema kõrval istuval tüsedal, kartulit meenutaval mehel õnnestus kogu oma töntsi kerekuse juures säilitada teravat peent irooniat, veel enam aga, et tal õnnestus kõigele sellele vaatamata iseendaks jääda. Ja mõnikord tuli Orale ka mõte: võib-olla õpib ta just sellelt mehelt midagi, mida tal kunagi vaja võib minna, kui olukord maal peaks – hoia ja keela! – vastupidiseks muutuma ning ta peaks Samiga kohad vahetama, mis oli ju ometi võimalik, see võimalus varitses ukse taga, ja võib-olla mõtles ka Sami mõnikord, et isegi Ora võib talle midagi õpetada, kas või sellega, et ka tema jäi kõigest hoolimata iseendaks.
Seepärast Ora Samid jälgida ning mõista, kuidas tollel nii paljude aastate jooksul oli õnnestunud endiseks jääda ning mitte kibestuda, mitte viha kanda ja mitte südames kättemaksu haududa – nii talle vähemalt tundus, ehkki Ilan väitis vastupidist. Kõige rohkem pani teda imestama, ning seda tahtis ta meelsasti Samilt õppida, kuidas too oskas suuremaid ja väiksemaid alandusi, mis teda päev-päevalt tabasid, mitte isiklikult võtta, sest tema oleks Sami olukorras – Jumal hoidku! – just nii talitanud, ja tegelikult oligi ta seda sel viimasel närusel aastal väga tihti teinud. Sami oskas kogu selles kaoses vabaks inimeseks jääda, mis Oral vaid harva õnnestus.
Praegu küpses temas pahameel ning ta oli valmis plahvatama oma saamatuse pärast olla mõistev, peenetundeline inimene just nüüd ja käesolevas olukorras. Olla mitte niisama lihtsalt peenetundeline („peenutsejaks” oli ema teda alati hüüdnud, ning see sõna seostus tal siiani üksnes ema häälega), sest et see oli tema loomusele omane, vaid olla teadlikult ja sihikindlalt peenetundeline ja oma parema äratundmise vastaselt peenetundelisuse ajel oma pea sellesse keevasse katlasse pista. Sami aga oli tõepoolest peenetundeline mees, ehkki tema kohmakuse, tüseduse
