kõigil neil aastail, mil Ora Samid tundis, ning mida enam ta teda küljelt vaadates jälgis – seda tegi Ora pidevalt, sest ta ei suutnud vabaneda lapselikust uudishimust sünnipärase puude vastu, mida tema jaoks kujutas autojuhi lõhestatud või ehk topelteksistentsi tõsiasi –, kasvas tema kindel veendumus, et Sami polnud kordagi komistanud. Peenetundelisuse asjas polnud ta kordagi komistanud.
Kord oli ta koos Ora ja lastega lennujaama sõitnud, vastu reisilt tulnud Ilanile. Lennujaama sissesõidul viisid politseinikud autojuhi pooleks tunniks endaga kaasa. Ora ja lapsed jäid taksosse ootama. Lapsed olid veel väikesed, Adam kuueaastane, Ofer ligikaudu kolmene, ning alles nüüd said nad teada, et Sami oli araablane. Kui ta näost kahvatuna ja higisena tagasi tuli, tõrkus ta rääkimast, mis oli juhtunud, ütles ainult, et teda nimetati kogu aeg araablasest kusikuks, ning tema ütles, et nad võivad tema peale kusta, aga kusik ta ei ole.
Ora polnud seda lauset unustanud, ta oli seda viimasel ajal koguni rõhutatult korranud, otsekui mingit hingekosutuslikku võlusõna kõigis neis olukordades, kus keegi kõrges kaares tema peale kusi, nagu näiteks libedad kaksikud juhtkonnast – Avram oli selliseid „libedikkudeks” nimetanud – kliinikus, kus Ora viimase ajani oli töötanud, ning mõned tuttavad abielupaarid, kes pärast lahutust olid lõpetanud temaga suhtlemise ning hoidsid Ilani poole, aga ka mina, mõtles Ora, ka mina oleksin nende asemel valinud Ilani ja mitte minu. Sellesse ritta kuulus ka hoorapojast kohtunik, kes võttis temalt liikumisvabaduse, ning isegi lapsed võis nende hulka arvata, kes kõrges kaares tema peale kusevad, eelkõige Adam, Ofer mitte või peaaegu mitte, Ora ei tea, ta ei tea enam mitte midagi, ning muidugi mõista Ilan, see kaareskusemise suurmeister, ohkas Ora, sest varem, umbes kolmkümmend aastat tagasi, oli Ilan vandunud, et tema eluülesanne on hoolitseda selle eest, et Ora suunurgad ilusasti ülespoole kaarduksid, ha-haa, mõtleb ta ning puudutab tahtmatult ülahuule nurka, mis oli natuke alla vajunud, sest lõpuks oli tema suugi asunud nende poolele, kes tema peale kusid. Kõigil Sami seltsis toimunud sõitudel, kõigi ootamatute pisijuhtumuste puhul, kahtlustavate pilkude puhul, millega autojuhti mõnikord mõõdeti, moka otsast poetatud häbematute märkuste puhul, mis tulid heasüdamlikelt ja haritud inimestelt, kõigi küsimuste puhul nende identiteedi kohta, mida argipäev neile esitas ja millele kumbki omamoodi vastas, oli nende vahele sugenenud sõnatu vastastikune usaldus, nii nagu seda tuntakse partneri suhtes mõne keerulise tantsu või raske akrobaatilise kunsttüki puhul, kui võib olla kindel, et ta ei vea alt, et otsustaval hetkel on tema käsi kindel, ning Sami teadis omalt poolt, et elu sees ei palu Ora temalt midagi sellist, mida temalt mingil juhul ei või paluda.
Kuid täna oli Ora komistanud ning saanud komistuseks ka Samile. Ta oli märganud seda alles siis, kui oli juba hilja, kui Sami, teenistusvalmilt nagu alati, talle autoukse lahti tegi ning äkki silmas Oferi, kes sõjaväevormis ja relvaga majatrepist alla tuli, Oferi, keda ta tundis sünnist saadik, Sami oli ju nemad ja Ilani haiglast koju toonud, Ilan oli kartnud tol päeval autot juhtida, ta ütles, et tema käed värisevad, ning koduteel jutustas Sami, et tema jaoks algas elu alles siis, kui sündis ta vanem tütar Jusra – tollal oli tal ainult üks laps, siis sündis talle kaks poega ja seejärel veel kaks tütart, mul on viis demograafilist probleemi, ütles ta naerdes ja rõõmust särades igaühele, kes temalt küsis –, ning tollel sõidul pani Ora tähele, kuidas Sami eriti ettevaatlikult vältis löökauke, et Ora süles magavat Oferi mitte põrutada. Hiljem, kui poisid südalinnas koolis käisid, oli Sami car-pull’i autojuhiks, mille Ora organiseeris viie Tsur Hadassast ja Ejn Keremist pärineva lapse jaoks; ning iga kord, kui Ilan oli välismaal, oli Sami alati valmis lühemaid ja pikemaid sõite tegema, mõnel aastal oli ta lausa perekonna lahutamatu liige, ja kui Adam oli juba suur, aga tal polnud veel juhiluba, tõi Sami teda reede õhtuti igasugustelt üritustelt koju tagasi; hiljem lisandus Adamile Ofer, mõlemad helistasid Samile mõnest linna lokaalist ning Sami tuli igal kellaajal Abu Gošist, ütles – kas või kell kolm öösel –, et ta polnud veel magama heitnud ning ootas väljas Adami, Oferi ja nende sõpru, kuni need suvatsesid välja tulla, oli tõenäoliselt kuulnud ka nende lugusid sõjaväeteenistusest – kes teab, mida ta kõike võis kuulda saada, ehmus Ora äkitselt, kui poisid purjuspäi kelkisid oma kogemustega teetõkete kontrollpunktides. Sami oli toimetanud noormehed nende kodudesse eri linnajagudes. Ning nüüd viib ta Oferi missioonile Jenini või Seekemisse, ning just seda oli Ora unustanud Samile öelda, kui ta talle varahommikul helistas. Sami oli asjast kohe aru saanud, ning Ora süda vajus saapasäärde, kui ta nägi autojuhi nägu morniks tõmbumas ja tema pilku, pahameele ja lüüasaamise koosmõjul, tuhmumas, Sami oli ühe pilguga kõigest aru saanud – Orale meenus, et Sami oli näinud Oferi sõjaväevormis ja relvaga käes trepist alla tulemas ning taibanud, et Ora palus tal anda oma tagasihoidlik panus Iisraeli sõjategevusse.
Tolmuse tuuleiilina sadestus taksojuhis lõõmava ja kohemaid kustuva tule tahm tema tõmmule nahale. Ta seisis liikumatult ning tal oli ilme, nagu oleks teda näkku löödud. Otsekui oleks Ora tema vastas seisatanud, talle rõõmsasti ja sõbralikult naeratanud ning siis äkki täiest jõust hoobi andnud. Ühe hetke seisid kõik kolm nagu välgust rabatud: Ofer trepil, relv õlal rippumas, padrunisalved kummipaelaga selle külge kinnitatud, Ora oma tobeda lilla seemisnahkse käekotiga, mis sellise sõidu jaoks oli liiga elegantne ja isegi eemaletõukav, ning Sami, kes kohalt liikumata aina enam kühmu tõmbus, nagu oleks kõik temast välja valgunud.
Kui vanaks oli ta neil aastatel jäänud, mõtles Ora; kui ta autojuhiga tuttavaks sai, oli too tundunud peaaegu poisikesena. Kõigest kakskümmend üks aastat oli möödunud, ning Sami on ainult kolm või neli aastat temast noorem, kuid näeb välja vanem kui tema. Siin vananetakse ruttu, ka nemad, käis tal mõte peast läbi, isegi nemad.
Ja oma segaduses tegi ta kõik veel hullemaks, sest istus tagaistmele ja ei astunud autosse uksest, mida Sami talle lahti hoidis, ega – muidu oli ta alati Sami kõrval istunud, ja kuidas see olekski saanud teisiti olla –, ka Ofer istus tagaistmele, ning Sami seisis, käed rippu, pea kergelt viltu, oma auto kõrval, lahtise ukse kõrval, ning hetkeks tundus ta inimesena, kes püüab midagi meelde tuletada või nämmutab kusagilt järsku esile kerkinud sõnu, võib-olla lauset mõnest palvest, vanasõna, hüvastijätusõnu millelegi, millest jäädavalt lahkutakse; või lihtsalt nagu keegi, kes täiesti isiklikul momendil hingab sisse kevadpäeva, mis kollaste, päikeseliste leetpõõsaõitega ja akaatsiatega on nii uskumatult kaunis, ning alles siis istus ta ise autosse ning jäi sirgeselgselt rooli taga korraldusi ootama.
Ora ütles: täna tuleb üsna pikk sõit, Sami, kas ma seda sulle telefonis ei öelnud? Sami ei liigutanud pead, ei raputanud seda ega noogutanud, ka peeglist ei vaadanud ta Ora poole, painutas vaid pisut oma laia, kannatlikku kukalt. Ning Ora ütles, me peame viima Oferi sinna, sellele aktsioonile, kindlasti oled sa raadiost kuulnud, sinna, kuhu kõik kogunevad, Gilboa mäe jalamile, hakka sõitma, me seletame sulle tee peal. Ta kõneles kiiresti ja monotoonselt. Ta ütles: „sellele aktsioonile”, nagu oleks ta teatanud Samile eripakkumisest Home-center’is, ning tegelikult oleks ta peaaegu öelnud: „sellele tobedale aktsioonile”, ent sai õigel ajal sõnasabast kinni, võib-olla andis ta endale aru, et oleks sellega Oferi pahandanud, ning põhjendatult, sest mis õigust oli tal sellisel päeval õõnestavaid märkusi teha? Võib-olla pidi tõepoolest, nagu Ofer talle lõunasöögi ajal restoranis oli selgeks teinud, võibolla pidi neile kord kõva kätt tunda andma, ehkki oli selge, et see ei tee neile lõppu ega vähenda nende tahtmist jätkata võitlust meie vastu. Otse vastupidi, oli Ofer rõhutanud: selge see, et selline aktsioon kutsub esile vastulöögi, aga kas see vähemalt ei taasta meie võimet vastast hirmutada? Ora kammitses oma keelt, tõmbas vasaku põlve enda ligi, hoidis sellest kahe käega kinni ning jäi istuma, piinates end mõttega rumalusest, millega ta Sami suhtes oli hakkama saanud; selleks et mäslevaid mõtteid vaigistada, üritas ta korduvalt Oferi või Samiga vestlust alustada. Mitu korda nende vaikimisele põrganud, otsustas ta siiski mitte alla vanduda ning tabas end ootamatult jutustamas Samile äkki meeldetulnud lugu oma isast, kes väga varakult oli peaaegu pimedaks jäänud, neljakümne kaheksa aastaselt, kujuta ette, kõigepealt kaotas tema parem silm kae tõttu nägemise, ja vähe sellest, ütles ta kohmetu naeratuse saatel, mõne aasta jooksul tekkis vasakusse silma katarakt, nii et tema nägemisväli oli nööpnõelapea suurune,
