pead, nagu tõrguks ta uskumast, kui madalale tema ema võib laskuda, selleks et Sami ees lipitseda, tuues selleks, et oma jämedat eksimust heastada, autojuhile ohvriks niivõrd isikliku loo. Ora sai sellest aru ega suutnud sellegipoolest vait jääda. Pealegi sai lugu äkitselt omaenda jõu, sest lõpuks oli Ofer see, kellel suure visaduse ja kannatlikkusega läks lõpuks korda veenda vanameest operatsioonile minema, ning tänu Oferile võis Ora isa enne surma veel paarist heast aastast rõõmu tunda. Rääkimise ajal mõtles Ora, et just Ofer oli see, kes mäletas tema lapsepõlve seikasid ja juhtumisi, lugusid tema koolist ja sõbrataridest, tema vanematest ja naabritest Haifas, kus Ora oli üles kasvanud. Ofer elas neile lugudele kaasa mõnuga, mida ema nii väikeselt poisilt poleks oodanud; ta tuli nendega alati õigel hetkel lagedale, ning Oral oli südamesopis tunne, et sel kombel säilitas Ofer talle tema lapsepõlve ja noorust. Võib-olla sellepärast oligi ta kõik need aastad Oferile südant puistanud ning järk-järgult loobunud Ilanile ja Adamile oma mälestuskatkeid usaldamast. Ora ohkas ja tundis kohe, et see oli teist laadi ohe, see tuli teisest kohast temas ning sellel oli otsas raudne oga, ta ehmus, sekundi murdosa vältel oli ta taas tüdruk ning võitles Adaga, kes tingimata tahtis tema käest lahti lasta ja kaljuseinalt alla hüpata; aastaid polnud ta koos Adaga seal olnud, kuidas tuli nüüd Ada tema juurde tagasi ja hoidis tal käest, et sellest lahti lasta? Sami ja Oferi vaikimisest hoolimata jätkas ta juttu ning oli nördinud, et mõlemad mehed, vaatamata sellele, mis neid praegu teineteisest lahutas, olid jõudnud ühele meelele tema vastu, nad olid sõlminud lausa lepingu, sai Ora lõpuks aru, lepingu Ora arvel, ning see leping oli sügavam ja tõhusam kõigest sellest, mis neid eraldas ja lahkmeelt põhjustas.
Vali ninanuuskamine katkestas Ora sõnavoolu ning ta jäi vait. Ofer oli kas külmetanud või oli millegi suhtes allergiline. Viimastel aastatel oli tal tekkinud alati aprillis allergia, mis enamasti kestis mai lõpuni. Ta nuuskas nina pabertaskurätikusse, mille jaoks Sami oli tagaistme kõrvale monteerinud puukastikese. Ofer võttis kastikesest ühe taskuräti teise järel, nuuskas valjusti, kägardas taskuräti ja toppis selle istmeküljes olevasse tuhatoosi, mis kippus juba üle ajama. Püss seisis tema ja Ora vahel, toruots juba mõnda aega vastu Ora rinda, kuid lõpuks ei suutnud Ora seda enam taluda ning andis pojale märku see kõrvale pöörata. Kui Ofer pahase liigutusega püssi põlvede vahele surus, riivas sihik auto laepolstrit, rebides lahti tüki riiet, ning Ofer lausus kohe, vabandust, Sami, ma lõhkusin midagi ära, Sami heitis korraks pilgu rippuvale riideribale ning ütles: pole hullu, Ora ütles: ei, milles küsimus, me maksame parandamise eest, ning Sami hingas sügavalt ja ütles: jätame selle, pole häda, ning Ora sosistas Oferile, et too vähemalt püssi kokku paneks, aga Ofer vastas poolsosinal, et seda ei tehta mujal kui tankis, ning Ora kummardus ettepoole ja küsis Samilt, kas autos on kääre, et riideriba ära lõigata, kuid kääre ei olnud, ning Ora võttis kinni riideribast, mis tema näo ees keerdus ja hüples nagu tühi soolikas, ja ütles, et selle saaks ehk kinni nõeluda, kui sul nõela ja niiti on, Sami aga vastas, et küll tema naine teeb seda kodus, lisades ilmetul hääletoonil: vaadake selle püssiga ette – millegipärast kõnetas ta neid mõlemaid –, et see istmekatet katki ei tee, alles nädal tagasi panin uue. Ning Ora ütles virila naeratusega: see veel puuduks, Sami, rohkem me sulle kahju ei tee, ning nägi, kuidas Sami silmalaud katsid kinni pilgu, mida ta ei tundnud.
Ora oli märganud neid uusi sünteetilisest tiigrinahast istmekatteid juba eelmise nädala sõidul. Sami oli teraselt Ora näoilmet jälginud ja kohe õigesti ära arvanud: need ei meeldi sulle, Ora, need ei ole ilusad, eks? Ora ütles, et põhimõtteliselt ei meeldi talle loomanahast katted, isegi kui nahk pole ehtne, ning Sami naeris: ei, sinu meelest on see kindlasti araabia maitse, kas pole? Ora meelest kõlas Sami hääles seni kuulmata etteheide ning ta ütles ettevaatlikult, et nii palju kui ta mäletab, pole Samil selliseid istmekatteid enne olnud. Sami ütles, et tema meelest on need ilusad ning et tema maitset ei saa muuta. Ora ei vastanud selle peale midagi. Ta arvas, et Samil on olnud raske päev, võib-olla mõni klient solvas teda, võib-olla mõne teetõkke juures sõimati teda jälle kusikuks. Kuidagi olid mõlemad vabanenud autos valitsenud pingest, kuid kogu päeva oli rusutus Ora sisemuses endast märku andnud ning alles õhtul televiisori ees torkas talle pähe, et Sami maitse istmekatete materjali suhtes oli ehk seotud uusasukate rühmaga, kes kavatsesid ühe Ida-Jeruusalemma kooli ees autopommi õhkida.17 Paar päeva tagasi olid nad kinni võetud ning üks neist oli televiisoris rääkinud, kuidas nad olid auto seest- ja väljastpoolt „araabia maitsele” kohandanud.
Vaikus taksos muutus veel tihedamaks. Ora tundis uuesti vajadust rääkida ning ta jutustas oma isast ja igatsusest tema järele, emast, kes enam ei mõista parema ja vasaku vahel vahet teha, ning Ilanist ja Adamist, kes parajasti on Lõuna-Ameerikas. Sami nägu oli ilmetu, ainult tema silmad liikusid, uurides sõidukite kolonni, milles ta juba üle tunni edasi rühkis. Orale meenus, et ühel nende esimestest sõitudest oli ta öelnud, et loendab kõiki veoautosid, mida ta Iisraeli teedel näeb, olgu need erafirmade või sõjaväe omad. Kui Ora ei taibanud, seletas Sami talle, et ühel päeval viiakse tema, ta perekond ja kõik 1948. aastal alles jäänud araablased veoautodega üle piiri. Seda on ju teie „transferistid” lubanud, naeris Sami, ja lubadused tuleb täita, eks ole? Ja pane tähele, lisas Sami, meie lollpead võtavad veel teie juures järjekorda, et selles projektis autojuhina töötada, kui neile selle eest makstakse.
Ofer nuuskab vahetpidamata nina nii lärmakalt, nagu Ora seda veel kuulnud pole, see on midagi võõrast ega sobi tema poisile omase leebusega, ning ta kägardab taskurätid kokku, topib need tuhatoosi ja võtab kohemaid uue, ning kasutatud taskurätid kukuvad maha, ta ei võta neid üles, ning ka Ora tahab loobuda kummardamast ning neid oma käekotti toppimast. Sufa tüüpi džiip möödub neist rütmiliselt signaali andes ning poeb otse nende ees sõidukite rivisse. Nende taga müdiseb laia kerega Hummer, selle nina peaaegu puudutab taksot. Sami tõmbab käega ühtepuhku üle oma suure ümara kiilaspea, toetab laia selja vastu istme seljatuge ja nõksatab iga kord ettepoole, kui Oferi pikad koivad tema istme seljatoesse vajuvad. Sami mehelik, päikeses pisut kõrbenud nägu, millega alati seostub kallis, Orale meeldiv habemeajamisvesi, hõngab viimastel hetkedel hapukat higilõhna, see muutub aina tugevamaks ja täidab lõpuks kogu takso, matab enda alla õhukonditsioneeri, ning Oral pole õhku, ta ei söanda akent lahti teha, ta istub ja hingab läbi suu.
Sami kiilaspeale tekivad suured higipiisad ning valguvad laubale ja ümarikele põskedele. Ora tahab talle taskurätti pakkuda, ei söanda aga seda teha, talle meenuvad väledad liigutused, millega Sami kastab sõrmed roosivette, mida ulatatakse pärast sööki talle nii armsas restoranis Madžd el-Krumis.
Sami pilk liigub närviliselt nende ees sõitvalt džiibilt sellele, mis neil tihedalt kannul on. Kahe sõrmega tõmbab ta higist kleepuva särgikrae kaelast eemale. Ta on ainus araablane selles kolonnis, mõtleb Ora, ning läheb üleni higiseks: Sami on hirmust suremas, kuidas ma võisin talle seda teha? Suur piisk ripub autojuhi lõua otsas ega taha langeda. See on kangekaelne nagu pisar, miks see juba ei kuku, miks ta ei pühi seda ära, vaid laseb meelega sellel rippuda? Ora nägu lõõmab, muutub üha punasemaks, ta hingeldab, Ofer teeb akna lahti ja pomiseb: kuum on, ning Sami ütleb: konditsioneer on liiga nõrk.
Ora naaldub istme seljatoele ja võtab prillid eest. Tema silme eest ujuvad mööda kollaste õite lained. Arvatavasti on see sinep, mida tema silmad lammutavad täpikesteks ja värvilaikudeks. Ta paneb silmad kinni, tunneb ühekorraga sõidukite kolonni tugevat pulssi otsekui omaenda kehast lähtumas, ning nende pingsat, ähvardavat mürinat. Ta avab silmad, tume pulss kaob, valgus tungib uuesti silma. Ta paneb käe silme ette. Mürin kostab raskes, trummeldavas rütmis, jonnakalt, tuhmilt, see on roomiku- ja mootorimürina segu, millega on liitunud südame põksumine, vere vool soontes, hirmu tasane pitsitus. Ta pöörab end ning silmitseb sõidukite rodu, lausa pidulik ja liigutav vaatepilt, tohutu suur rongkäik, kirev ja täis elu: vanemad, õed-vennad ja sõbratarid, isegi vanaisad ja vanaemad saadavad oma lähedasi hooajatööle, mõtleb ta, see on väljamüük, igas autos istub noor mees, esmasündinu18, kevadine karneval, mis lõpeb inimohvritega. Aga mida sa ise teed, õrritab Ora ennast, vaata, kui kenasti ja kuulekalt võtad sa oma poja, oma peaaegu ainsa, keda sa meeletult
Ida-Jeruusalemmas paikneb mitu araablaste linnajagu. Uusasukad – Jordani jõe läänekalda aladel, mis 1948. aasta iseseisvussõja järel olid jäänud Jordaaniale ning mis langesid 1967. aasta nn. kuuepäevase sõja tulemusel Iisraeli kätte – on saanud oma araablastest naabrite vastase hoiaku tõttu (kuri)kuulsaks.
Muistse Iisraeli ohvritalituseeskirjade järgi (Vanas Testamendis 3. Moosese raamat) tuli Jumalale ohverdada viljasaagi esmikuid, samuti loomade esmasündinud pojad.
