alles homme või ülehomme liikuma. „Ja kui tema tank kaks mürsku saab,” ümiseb ta, „lööb ta leekima,” ning vakatab kohe. Oleks hea, mõtleb ta, kui ta homme mingi tegevuse leiaks. Paraku pole tal just homme kuigi palju teha. Homme oleks ta pidanud koos pojaga Galilea kaljude keskel matkama, aga midagi oli vahele tulnud. Võib-olla peaks ta uude kliinikusse helistama ja ütlema, et on valmis kohe alustama, isegi kontoritöö võtaks ta hea meelega vastu. Siis võiks seda harjumisetapiks nimetada. Ent talle oli juba kaks korda sõnaselgelt öeldud, et enne mai keskpaika pole teda vaja: seal töötaval füsioterapeudil pole kavas oma last varem ilmale tuua. Uus inimene sünnib maailma, mõtleb Ora kibedalt neelatades. Ta oli talitanud rumalasti, et polnud kuni maikuuni mingeid plaane teinud, kõik mõtted oli ta toppinud sellesse väljasõidusse koos Oferiga ja see ei jätnud ruumi mitte millelegi muule, milline rumalus, kuid tal oli tunne, et Galileas tuleb pööre, sealt saab alguse nende mõlema tõeline ja täielik paranemine. Ah neid tema tundeid küll!
Ta kallab tomatikastmes kabatšokid prügiämbrisse, kraabib panni puhtaks, kuivatab seda innukalt ja piilub reetliku telefoni poole. Mis nüüd? Kus ma olingi? Uks. Ukse alumine osa. Neli lühikest raudlatti ning matt, poolläbipaistev klaasplaat. Ta võtab arvuti printerist kolm A4 paberilehte ja kleebib need klaasile. Nii ta vähemalt ei näe nende sõjaväesaapaid. Mis veel? Külmkapp on peaaegu tühi. Toidukapist leiab ta mõne kartuli ja sibula. Võibolla väike kiire supp? Homme hommikul läheb ta toitu ostma, et külmkapp jälle täis saaks. Nad võivad tulla, kui ta parajasti tegevuses on, mõtleb ta, näiteks pakib oste lahti, paneb toiduaineid külmkappi. Või vaatab televiisorit, või magab, on kempsus või puhastab supi jaoks aedvilja.
Korraks jääb tal hing kinni, ta hüppab püsti, paneb raadio käima, nii nagu avatakse aken. „Muusikatund,” jääb ta kuulatama, keskaja muusika, talle on vaja juttu, inimhääli. Ühes kohalikus raadiojaamas küsitleb noor reporter vanemat naist, kellel on selge idamaine Jeruusalemma aktsent, ning Ora lakkab aedvilja piinamast, toetub pragulisele marmorist töölauale, pühib käeseljaga laubalt higi ja kuulab naist, kes jutustab oma vanemast pojast. Too oli sel nädalal osa võtnud lahingust Gaza sektoris. Seitse sõdurit sai surma, ütleb naine, kõik tema sõbrad, tema väeosast; eile lasti ta mõneks tunniks koju, täna hommikul läks ta väeossa tagasi.
Ja kui ta kodus oli, kas te siis sussutasite teda? küsib reporter, ning Ora on jahmunud. Kas ma sussutasin? küsib naine samuti üllatunult, ning reporter naerab: ei, ma küsisin, kas te ümbritsesite teda õrnustega? Muidugi, naerab naine tasakesi, ma arvasin, te tahtsite teada… Muidugi ma hellitasin teda. Rääkige meile, kuidas te teda hellitasite, urgitseb reporter edasi, ning ema kõneleb sellise avameelsusega, mis Ora abituks teeb: ma hellitasin teda, nii kuidas sain, tegin süüa, panin ta vanni, andsin talle kõige paksema käteräti, mis meil on, ja ostsin spetsiaalselt tema lemmikšampooni. Aga pange tähele, ütleb ta, nüüd uuesti tõsiselt, mul on veel kaks poega, kaksikud, nemad käivad sama teed, mida vanem vend neile näitas, ja on koos temaga väeosas Tsabar, kõik kolm ühes väeosas, ja nüüd ma tahaksin raadio kaudu sõjaväelt midagi paluda, kas see on võimalik? Muidugi on võimalik, ütleb reporter kärmelt, ning Ora kuuleb tema tasast naerukihinat: mida te tahate sõjaväele teatada? Kuidas seda nüüd öelda, ohkab naine, ning Ora tunneb end talle väga lähedasena: mõlemad noorukesed kirjutasid oma väljaõppe perioodil avalduse, et tahavad teenida üheskoos, ühes ja samas väeosas, noorsõdurina oli see hea ja tore, pole midagi öelda, nüüd aga on nad piirivalves, ja kõik teavad, et Giv’ati brigaadi piir on Gaza, aga mida tähendab Gaza, seda pole mul tarvis teile seletada. Seepärast palun ma armeed väga, et seda asja kaalutaks ja mõeldaks pisut ka minu peale, andke andeks, et ma…
Ja kui nad satuvad tulema keset kartulit? mõtleb Ora, silmitsedes suurt kartulit oma käes, mis on pooleldi kooritud, või keset sibulat? Kord-korralt saab talle selgemaks: iga liigutus, mis ta teeb, on ehk viimane, enne kui uksele koputatakse. Taas tuletab ta endale meelde, et Ofer on kindlasti veel Gilboa jalamil ja et praegu pole veel põhjust paanikasse sattuda, kuid mõtted roomavad edasi, mähkuvad kartulit koorivate käte ümber, ning ühel hetkel tundub koputus uksele talle möödapääsmatu, ta tajub õnnetusehimu vastupandamatut võlu, tal lähevad segi põhjus ja tagajärg, ning tema käte masinlikud, aeglased liigutused kartuli kallal tunduvad talle uksele koputamise paratamatu eelmänguna, nagu käsk, mis vallandab koputamise.
Tema siin, Ofer kusagil seal, ning kõik, mis nende vahel tohutus ruumis toimub – see saab talle sel otsatult pikal hetkel selgeks, ilmutab end arusaamise sähvatavas välgus kui tihe, keerukas kude. Et ta seisab siin köögilaua ääres, juba üksnes see, et ta täiesti mõttetult jätkab kartuli koorimist – kui valgeks muutuvad äkitselt nuga hoidvad sõrmed –, kõik tema tavalised kodused liikumised ja kõik need süütud, näiliselt juhuslikud kübemed tegelikkusest, mis sel hetkel tema ümber toimub, kõik see pole muud kui salapärase ja keerulise tantsu sundivad sammud, aeglase, tõsise tantsu, millest sel momendil võtavad enese teadmata osa ka Ofer ja tema sõbrad, sellal kui nad end aktsiooniks valmis seavad, samuti kõrgemad ohvitserid, kes uurivad eelseisvate lahingute kaarte, ja tankikolonnid, mida Ora kogunemispaiga serval oli märganud, ning kümned väiksemad, tankide vahel siia-sinna sagivad sõidukid, ning külade ja asulate inimesed, kes suletud aknaluukide tagant jälgivad sõdureid ja tanke sõitmas nende teedel ja tänavatel, ning väle nooruk, kes võib tabada Oferi kivi või püssikuuli või raketiga homme või ülehomme, võibolla juba täna õhtul – kummaline, selle nooruki liikumine rikub kogu tantsu tõsiduse ja pidulikkuse. Ka uudiste toojad, kelle osavust selliste sõnumite esitamisel just praegu Jeruusalemma komandopunktis lihvitakse, ning põhimõtteliselt ka Sami, kes sel ajal kindlasti on kodus oma külas ja räägib oma naisele päevasündmustest – ka need on selle suure, kõikehõlmava sündmuse osa; ning ka viimases rünnakus tapetud on enese teadmata selle osa, need tapetud, kelle pärast sõdurid lähevad uuele rünnakule, et nende surma eest kätte maksta, ja isegi see kartul, mis järsku muutub Ora käes raskeks nagu kivi, ta ei suuda seda rohkem koorida, sõrmed ei kuula sõna, ka kartul võib olla selle osa, tilluke, kuid vältimatu ja asendamatu osa sellest tumedast, läbimõeldud ja pidulikust sündmusest, mis paneb liikuma tuhandeid inimesi, sõdureid ja eraisikuid, sõidukeid ja relvi, välikööke, varustajaid, relvameistreid, varustusekaste, maakaarte, binokleid, taskulampe, formulare, magamiskotte, sidumismaterjali, ööprille ja signaalrakette, kanderaame, helikoptereid, veepudeleid, kompuutreid, antenne, välitelefone ja suuri musti läbipaistmatuid kilekotte. Kõik see, tunneb Ora äkitselt, koos nähtavate ja nähtamatute niitide võrgustikuga, mis seda koos hoiab; ulja liigutusega heidetakse see nagu tohutu, peene silmaga kalurivõrk tema peale ja see levib aeglaselt üle kogu õhtuse taeva, ning Ora viskab kartuli kõigest jõust eemale. See veereb mööda põrandat, jääb külmkapi ja seina vahel seisma, ning Ora toetub mõlema käega lauale ja jõllitab seda.
Kell üheksa õhtul hakkab ta juba meelt heitma, oma üllatuseks arvab ta televiisoris nägevat ennast ja Oferi, kuidas nad tema väeosa kogunemispunktis hüvastijätuks embavad, ning talle meenub, et tõsi küll, seal ju filmiti, ning ta on mures, et see sattus samale silmapilgule, kui Ofer temaga Sami pärast oli pahandanud, ent poeg oli kohe oma jutu jätnud, oli Ora õhetavat nägu näinud ja ema tormakalt kaisutanud, surunud ta oma laiale rinnale ning kaastundlikult lausunud: ema, ema, kus sa ometi elad?.. Ora hüppab tooli peaaegu ümber lükates püsti ning surub näo vastu ekraani, vastu oma poega…
Kes teda isandlikult kaisutab ning teda kaamera poole pöörab (kuidas oli poja liigutus teda jahmatanud, palju ei puudunud, et ta oleks komistanud, ta hoidis kramplikult Oferist kinni, kõik jäi pildile, ka see idiootlik lilla käekott), et näidata operaatorile oma muretsevat ema. Nüüd sellele tagasi mõeldes: kas polnud see usalduse kuritarvitamine, teda äkki ümber pöörata ja kaamera ette seada? Ta oli tõstnud käe, et kontrollida, kas juuksed pole sassi läinud, ning kohe venis tema suu petlikuks, ennast alahindavaks naeratuseks, mis tahtis öelda: „Miks just mina?” ent usalduse kuritarvitamine küpses nende vahel juba eilsest õhtust saadik, kui Ofer oli otsustanud end vabatahtlikult sellele aktsioonile üles anda ja seda Ora eest varjanud ning ilma suurema kõhkluseta – nagu Ora arvas – nende ühisest väljasõidust loobunud. Kuid veel suurem usalduse kuritarvitamine, lausa väljakannatamatu reetmine sisaldus poja võimes
