kui seda naljaks võib pidada, mõlemaid vapustanud, sest Ora kuuleb, kuidas Ofer vaevaliselt neelatab.
Kuidas olen ma üldse valmis kõige sellega kaasa minema? Pärastlõunane uitmõte pöördub tagasi: selle asemel, et olla ustav…
Ema, see pole naljaasi, kostab jälle Oferi hääl, ehk võtad siiski telefoni kaasa, et sind oleks võimalik kätte saada. Ei, ei, ei, ütleb Ora ehmunult – Orale näib, nagu mõistaks ta oma kavatsust iga hetkega üha paremini –, ainult seda mitte. Ofer on rabatud, telefoni mitte? Ei. Miks mitte? Lülita välja, jäta ainult sõnumid, ainult SMS – sellega tuleb ema üpris hästi toime, selle on ta viimasel ajal oma uue tuttava käest õppinud, kes võib-olla on tema armuke, kes seda teab, kellega ta ainult sel kombel suhtleb –, Ora mõtleb hetke, raputab pead, ei, ka seda mitte. Ning uitmõte painab teda jätkuvalt: ütle, kas sa tead, mida tähendab lühend SMS? Ofer jõllitab talle läbi telefoni otsa: mida sa küsisid? Ning Ora: kas on võimalik, et see tähendab „Save My Soul”? Ning Ofer ohkab: pole aimugi, ema, ning Ora püüab kiiresti oma mõttest vabaneda ja ütleb, ei, ma ei võta telefoni kaasa, ma ei taha, et mind kätte saadaks. Ka mina mitte? küsib Ofer peene, äkitselt ilma ühegi kesta kaitseta häälega, ning Ora ütleb nukralt, ei, kas, sina mitte, ning ähmane aimdus, mis temas enne oli kerkinud, muutub aina selgemaks: kogu selle aja jooksul, mil Ofer on seal, ei tohi teda üles leida, selles on asi, sellised on reeglid, kõik või mitte midagi, nii nagu hullumeelse vande puhul, mille hinnaks on elu, ning võib-olla saab ta oma kavatsusest üsna peagi aru, praegu aga on kõik veel segane ja otsib kobamisi teed. Aga kui minuga tõesti midagi juhtub? karjub Ofer, olemasoleva korra arusaamatu ja ärritava katkestuse vastu mässu tõstes. Ei, ei, vastab Ora palavikuliselt, sulgeb end kähku tema ees, sinuga ei juhtu midagi, ütlen ma sulle, ma tean seda, aga ma pean lihtsalt natukeseks ajaks kaduma, saa sellest aru, aga tead, mis? Ma ei loodagi, et sa aru saad, kujuta lihtsalt ette, et ma olen välismaale sõitnud, välismaareis, nagu näiteks su isa – aga vähemalt selle sai Ora alla neelatud. Praegu? Just praegu sõidad sa välismaale? Sellisel ajal? Kui sõda käib? Ofer peaaegu karjub ning Ora oigab valust.
Ora rebib jõuga oma pilgu sellelt suult. Ainult poja huvides on see, ainult temale tuleb kasuks, kui Ora ta nüüd lahti laseb. Ta ei saa sellest aru. Ma pean minema, ikka ja jälle kordab ta rõhutatult oma sõnu, ta vannutab iseend, tema nägu on krimpsus, ta ütleb end pojast lahti, aga ta teeb seda tema pärast, poeg ei saa sellest aru, ka Ora ise ei saa sellest päriselt aru, kuid äkki on see temas niisama tugev kui instinkt…
Ning kuidas on võimalik, et ma nendele, kes poisi sinna saatsid – lõpuks saab ta midagi kätte udust, mis tundide kaupa tema aju ähmastas –, et ma olen nendele ustavam kui oma emadusele?
Kuula mind, Ofer, ja ära karju mu peale. Kuula mind! katkestab Ora teda järsult, ning miski Ora hääles näib poissi kohutavat, senitundmatut, külma autoriteetsust külvates: ära vaidle minuga. Ma pean siit mõneks ajaks eemale saama. Ma seletan sulle seda, aga mitte praegu. Ma teen seda sinu pärast. Minu pärast? hüüab Ofer, kuidas nii – minu pärast? Jah, sinu pärast, Ora peaaegu sülitab talle jalge ette, kui sa suuremaks saad, mõistad seda, kuid samas teab Ora, et tegelikult on see ümberpöördult: et kui sa väiksem oled, mõistad seda, siis, kui saad jälle väikeseks lapseks, kui sa oma öiseid hirmusid ja halbu unenägusid naeruväärsete tõotuste abil tühjaks teed, siis ehk saad aru.
Nüüd on kindel, et Ora peab kuuletuma sellele, kes käsib tal tõusta ja lahkuda, kohe, hetkegi viivitamata, ta ei või siia jääda, ning kummalisel ja arusaamatul kombel on see just tema emainstinkt, mis viimasel ajal nii tihti oli kahtluse alla sattunud ja millest ta arvas, et see on tal täielikult nürinenud.
Luba, et sa oled ettevaatlik, ütleb Ora õrnalt, püüdes varjata poja eest kõva kohta, mis järsku ta silmaterade taha oli tekkinud, ja ära tee rumalusi, kas kuuled? Vaata ette, Ofer, ära tee seal kellelegi midagi ja hoia, et keegi sinule midagi ei tee, ja usu, ma teen seda sinu pärast. Mida sa teed minu pärast? Ofer on ema hullust jutust juba väsinud, midagi sellist pole ta Ora juures varem näinud, emal pole kunagi veidrusi olnud, kuid siis tuleb talle äkiline valgusesäde: kas see on sul mingi tõotus? Ora rõõmustab, et poiss midagi taipab, et ta on juba üsna selle lähedal, sest kes veel võiks emast aru saada, kui mitte poeg. Jah, nii võib küll öelda, tõotus, jah, ja ära unusta, et me näeme siis, kui see asi sul möödas on, su mobilisatsioon. Ofer ohkab: mida sa ütlesid, ning Ora tunneb, kui ruttu Ofer taandub sammukese paigast, kus nad just äsja olid kokku saanud – tuleb välja, et ikka veel on olemas selliseid silmapilke, siin-seal, väga harva, kus Oferi sisemus on tema ees täiesti lahti, ja kes teab, mõtleb Ora, võib-olla just selliste silmapilkude pärast meeldivad talle araablaste vanalinnad ja Muqata’a rohkem kui nädal emaga Galileas. Ora oletab, et mitte tõotus pole see, mis poega hirmutab, vaid asjaolu, et ema – just nimelt ema – äkitselt mingisuguse musta maagia õnge on läinud. Ofer valitseb jälle oma häält, ta eemaldub Orast veel ühe sammukese, okei, ema, teeb ta kokkuvõtte, nüüd on tema vanem, see, kes noort lihtsameelset tütarlast – kes on Ora – nähes õlgu kehitab: kui sul just seda vaja on, siis tee seda, ma olen mõttes sinuga. Hüvasti, ma pean liikuma. Nägemiseni, Ofer, ma armastan sind, aga sina, ema, ära tee mingeid rumalusi, kas lubad? Sa tead, et ma ei tee… Ei, luba mulle seda, naeratab Ofer, hääles taas selline soojus, mille juures Ora kohemaid sulab, ma luban sulle, ära muretse, kullake, ma olen tubli. Mina samuti. Luba seda. Luban. Ma armastan sind alati, Ofer. Hüvasti. Ole seal ettevaatlik. Sina ka, ja ära muretse, kõik läheb hästi, bye.
Bye, Ofer, mu kallis…
Ora jääb seisma, mobiiltelefon käes, väsinud ja omadega läbi, ning mõtleb täie selgusega, et võib-olla kuulis ta poja häält viimast korda. Tal on hirm seda unustada, ning ta mõtleb ka: kes teab kui palju kordi sa taastad mälus tolle tühise vestluse koos selle mõttetute lausetega, ma ütlesin talle, ole ettevaatlik, ja tema mulle, ära muretse, kõik läheb hästi. Võib-olla on see aktsioon ka kahe-kolme päeva pärast möödas, siis vajub see vestlus unustusse nii nagu sadu selletaolisi, ent mitte kunagi varem pole tal nii selget tunnet olnud: hommikust saadik torgivad külmanõelad tal kõhus, teevad valu igal liigutusel. Veel silmapilgu imeb Ora poja hääle jääke telefonist, tuletab meelde, kuidas ta siis, kui Ofer oli väike laps, tegi hüvastijätumusidest pika ja keeruka protseduuri – aga, pea kinni, kas see oli Oferi või Adamiga? Talitus algas kallistuste ja tormakate suudlustega, mis muutusid järk-järgult põgusamaks, peaaegu suudluste järeleaimamiseks, ning lõppesid liblika tiivalöögiga lapse põsel, ema põsel, lapse laubal, ema laubal, lapse huultel, ema huultel, lapse ja ema ninaotsal, kuni lõpuks jäi järele õhkkerge puudutuse peen järelkaja, aimdus millestki möödaheljuvast, peaaegu olematu.
Telefon heliseb uuesti ning kõhklev kare mehehääl küsib, kas see on Ora. Ora ahmib õhku, istub ja kuulab mehe rasket hingamist. Mees ütleb, see olen mina, ning Ora ütleb, ma tean, et see oled sina. Kerge vilin saadab mehe hingamist, Ora arvab ka kuulvat tema südamelööke. Ora mõtleb, et kindlasti nägi mees teda televiisoris, ning tal käib peast läbi: nüüd ta teab, kuidas Ofer välja näeb.
Ütle, küsib mees, nüüd on see möödas, eks ole? Ora satub segadusse: mis on möödas? Tal on hirm selle sõna varju ees, ning mees sosistab: tema sõjaväeteenistus? Kui me enne ta sõjaväkke minekut rääkisime, ütlesid sa, et tänaseks saab see läbi, jah?
Ennäe, üldises tohuvabohus oli Ora selle hoopis unustanud. Selle mehe. Ora oli edukalt pühkinud mälust selle mehe osa sündmuste arengus, kes täna vajas veel suuremat kaitset kui Ora.
Kuule, alustab Ora, taas lipsab see „kuule” tema suust puiselt ja õpetajalikult, ja pinge, mis mehes tekib, kandub elektrina Orale üle; Ora peab väga keskenduma, et õigeid sõnu leida, ta ei tohi nüüd ühtegi viga teha. Ofer oleks tõepoolest pidanud täna vabaks saama – Ora kõneleb aeglaselt ja ettevaatlikult, kuuleb, kuidas mehe hingesopis elavnevad kartused, ta lausa näeb meest enda ees, kuidas too karistust kartva lapse liigutusega käed kaitseks pea kohale tõstab –, aga sa muidugi tead, et on hädaolukord, see oli ka uudistes, praegu valmistatakse
