kortsukest Oferi silmade ümber, ning Ora tõrjub endast eemale mõtte, et kui seda pilti televiisoris uuesti näidatakse, näeb ta ekraanil punast ringi poja pea ümber, täiesti selgesti ja reaalselt, kuid sel hetkel langeb tume tõkkepuu Oferi ja tema vahele. Mida ütleb poeg sellisel hetkel emale? küsib reporter naljatoonil. Et tal oleks õlut külmkapis, kui ma tagasi tulen, naerab poeg, ning ümberringi südamlik aplaus. Üks hetk! peatab Ofer hõiskamise, tõstab nimetissõrme, vähimagi jõupingutuseta tõmbab ta endale reporteri, kaameramehe ja kõigi ümberseisjate tähelepanu – see liigutus oli omane Ilanile, erutub Ora, mehele, kes teadis, et alati tekib vaikus, kui ta sõrme tõstab –, mul on talle veel midagi öelda, lausub tema poeg televiisoris, muigab mitmemõtteliselt, paneb huuled ema kõrva vastu, tema nähtavale jääv silm vaatab kaamerasse ning särab elujõust ja kelmikusest, Ora mäletab seda puudutust, Oferi sooja hingeõhku põsel, ning näeb, kuidas kaamera püüab sekkuda, suu ja kõrva vahele tungida, näeb ka tähelepaneliku kuulaja ilmet, mis tema enda näole oli tekkinud, ning kuidas tema haledus ja kerjamine kõigi silme all nähtavaks saab, samal ajal kui ta ise näitab poja armastust ja kiindumust emasse, selleks et kõik näeksid, eelkõige Ilan – kas ta saab Galápagose saartel Iisraeli teist programmi vaadata? –, milline loomulik ja hell lähedus valitseb tema ja Oferi vahel, ning siin lõppesid võtted, reporter vestles juba teise sõduriga ja tolle sõbratariga, kes koos noormehe emaga teda kaisutab, mõlemal nabapluus seljas, ning Ora tunneb korraga kahte pistet rinnus. Raskelt vajub ta tugitooli äärele, puudutab kaela, mudib pöidla ja nimetissõrmega kaela, õnn, et keegi ei näinud, kuidas tema nägu ehmatusest moondus, kui ta kuulis, mida Ofer talle kõrva sosistas, ning see mälestus tõukab ta pea kuklasse, miks ütles ta mulle seda, millal ta selle lause üldse välja mõtles, kust tuli talle see mõte?
Kohemaid tõuseb ta. Praegu pole aega istuda. Mitte pakkuda liikumatut sihtmärki teda otsivale valguskiirele, tohutule, aeglaselt laskuvale kalurivõrgule. Ta kuulatab ukse poole. Mitte midagi. Aknast näeb ta tükki tänavast koos kõnniteega. Ta silmitseb teraselt, veel pole seal ühtki võõrast autot, pole ka autot sõjaväe numbrimärgiga, ning ta ei kuule naabrikoerte närvilist haukumist, kurjuse saadikute delegatsiooni, aga selleks on ka veel vara. Aga mitte nende jaoks, parandab ta end kohe, nemad tulevad ka kell viis hommikul, saavad su kätte poolunisena, raugena, kaitsetuna ja liiga nõrgana, et nad trepist alla tõugata, enne kui nad jõuavad neile ülesandeks tehtud otsustava sõnumi edasi anda. Sellegipoolest on praegu liiga vara, ning tegelikult pole Oral ka tunnet, et nende mõne tunni jooksul, mis hüvastijätust mööda on läinud, midagi oleks juhtunud; Ora masseerib kaela, lõdvestab end, ole rahulik, poiss on koos sõpradega veel Gilboas, seal on veel mitmeid toiminguid, paberimäärimine, juhendamised, kõiksugused asjaajamised. Eelkõige peavad nad oma lõhnad üksteisega hästi segama, silmade välkumise ja kaelaveeni pulsi üksteisega timmima. Ora lausa tunneb, kuidas Ofer laseb end sõpradel asjaga kurssi viia, nende agressiivsuse täpse määraga, sellega, kui paks on nendes voolav lahingusegu, koos nende hästi vaoshoitud hirmudega. Otsustava info saab ta ja annab edasi põgusa kaisutusega, poolt rinda teise noormehe poole rinna vastu surudes, kolmekordne seljalepatsutus kui identiteedi pulsilöögid. Ise seda märkamata läheb Ora poja tuppa, kus tänasest peale kõik on tardunud, ning näeb, et tuba on temast ette jõudnud, toal on juba mahajäetud paiga tardunud ilme, esemed tunduvad vaeslastena, Oferi lahtiste rihmadega sandaalid, tool arvuti ees, kooli ajalooraamatud, sest talle meeldis ajalugu, talle meeldib ja jääb meeldima ajalugu, riiulil kõik Paul Austeri romaanid ja D. and D.20 raamatud, mida ta lapsena väga armastas, ning pilt Haifa Makkabi jalgpallimeeskonnast, kelle fänn ta kaheteistaastasena oli ja mida ta kahekümne ühesenagi seinalt ei taha võtta.
Ehk ei peaks sa tema toas ringi käima, mitte rebima katki tema liigutuste ämblikuvõrke, mis siin veel alles on, mitte peletama lapsepõlvehõngu kasinaid jääke, mis mõnikord kerkivad tema padjast, siledaks kulunud kollasest tennisepallist, lugematutest detailidest koosnevast täisvarustuses mängusõdurite komplektist. Neid olid Ilan ja tema Oferile ja Adamile välismaareisidelt kaasa toonud, mänguasjadekauplustest, kuhu nad hiljem, kui lapsed olid suuremaks saanud, enam sisse ei astunud, kuhu nad aga mõne aasta möödudes lastelaste pärast uuesti lähevad. Ora unistused olid väikesed ja tagasihoidlikud, siis aga muutusid kiiresti suurteks ja peaaegu saavutamatuteks. Ilan oli lahkunud, et hingata vallaspõlve õhku. Adam oli temaga kaasa läinud. Ning Ofer on nüüd seal. Ora lahkub, selg ees, toast, ta ei taha poja asjadele selga pöörata. Seisatab ja vaatab läbi ukse tema tuppa, väljasaadetu igatsusest tulvil: seal on kortsus Manchester Unitedi särk, minema visatud armeesokk, üks kiri piilub ümbrikust välja, vana ajaleht, jalgpalliajakiri, foto temast ja Taliast mingi kose ääres maa põhjaosas, kolme- ja viiekilosed hantlid on maas vaibal, kõhuli pandud raamat. Mis oli viimane lause, mida poiss luges? Mis on viimane pilt, mida ta näeb? Kitsas põiktänav, kivi, mille keegi tema pihta viskab, noore mehe maskeeritud nägu, raevust ja vihkamisest põlevad silmad, ning sealt – kui kiiresti käivad nüüd Ora mõtted – on ta ühe hüppega ülemjuhatuse bürooruumis, naissõdur läheb kapi juurde, milles on isikutoimikud. Vähemalt nii oli see tema ajal, eel- ja varaaja-ajaloos, täna käib kõik arvuti kaudu, nupulevajutus, ekraan lööb helendama, sõduri nimi, andmed, kuhu õnnetuse korral teatada. Kas Ofer on neile juba vanemate aadresside lõhestumisest teatanud?
Telefon heliseb. Vapustav. Ofer hõiskab: kas sa nägid meid televiisoris? Sõbrad helistasid, et nemad nägid. Ütle, sosistab Ora, ega te pole veel teele asunud, ah? Teele läinud?! Enne homset õhtut ei lähe siit keegi. Ora vaevalt kuuleb sõnu. Ta kuulab üksnes võõrast, juba tihedamaks muutunud häält, usalduse jätkuva kuritarvitamise kaja selle ainsa meesterahva suust, kes talle alati ustav on olnud; eilsest peale, pärast seda kui poiss esimest korda sai maitsta usalduse kuritarvitamise magusust, truudusetust Ora suhtes, jätkas ta uue isuga, näib Orale, otsis seda maitset üha ja üha, nii nagu metslooma kutsikas, kes esimest korda on verd maitsnud. Üks hetk, ema, oota natuke – ning ta hüüab naerdes kellelegi enda kõrval, mis tsirkust te sellest teete, me läheme korraks sisse, laseme paar salve tühjaks, ja oleme jälle tagasi –, ütle mulle, ta on jälle ema juures, kõneleb kiiresti ja katkendlikult, piirab ta ootamatult sisse, ning tundub, nagu tunneks ta sellest mõnu: kas sa saad mulle homme „Sopranod” linti võtta. Televiisori peal on tühi kassett, sa tead ju, kuidas seda teha, eks? Sellal kui ta räägib, tõttab Ora kassettide riiulilt otsima, kus on kortsus paberileht, millele ta kord Oferi ütlemise järgi üles kirjutas: vajutad vasakpoolsele nupule, seejärel nupule, mille peal on õuna kujutis…
Aga mida sa selle ajani teed? küsib Ora, tundes kahju poja hinnalistest tundidest, mida too seal raiskab, ta võiks need kodus, ema seltsis veeta, aga mida oleks mossis näoga Oral talle pakkuda, ning ta mõtleb, et peagi tahab ka Ofer endale kusagil tuba leida või läheb Ilani juurde nagu Adam. Miks ka mitte, Ilaniga on super, kolm puberteetikut veedavad lõbusasti aega ning ükski täiskasvanu ei käi neile närvidele. Sellal jutustab Ofer talle midagi, aga Ora ei suuda sõnu eristada. Ta sulgeb silmad, ta leiab mingi ettekäände ja helistab veel sel õhtul Taliale. Talia peab Oferiga rääkima, enne kui poiss sealt teele läheb – ning Ofer üritab ümbritsevast lärmist üle karjuda: mehed, möla maha, mul on emaga jutt pooleli! Kohemaid valjud heakskiiduhüüded, tiiraste šaakalite ulgumine, kes tema toredale emale tuhat tervitust saadavad, saatku ruttu oma šokolaadiküpsiseid, ning Ofer läheb vaiksemasse kohta. Need on metslased, seletab Ofer talle, kõik on laadurid. Ora kuuleb tema hingamist, ka kodus oli tal kombeks telefoniga rääkides ringi käia, samuti Adamil, see on neil Ilanilt, mõtleb Ora, mõnikord helistasid poisid ja Ilan kõik ühekorraga, igaüks oma mobiiliga, ning käisid kolmekesi suures elutoas siia-sinna, kõik lõikasid üksteise liikumisteed, aga kunagi ei põrganud nad kokku.
Nüüd on äkki rahulik, võib-olla läks Ofer tanki taha peitu, aga just see rahu teeb Ora millegipärast rahutuks, ning ilmselt ka Oferi, võib-olla tunneb Ofer, et nüüd järsku on ta emaga üksi jäänud, ilma et kogu Iisraeli armee teda kaitseks, ning ta jutustab tõtakalt: 110 % kutsututest olevat kohale tulnud, kõik tahavad tingimata kaasa lüüa, ei suuda ära oodata, et neile virutada, ta räägib edasi, nüüd väeosa ülemat jäljendades, adjutant ütleb, et sellist kutsealuste massi pole ta veel näinud – siis võiksid nad ju ilma sinuta hakkama saada,
