temalt nõudis. Nädalasest puhkusest polnud jäänud rohkem kui seitse või kaheksa tundi, ning nüüd märkas ta ka, et polnud Samile telefonis sedagi öelnud, et Ofer sõidab kaasa. Kui Ora oleks seda teinud, oleks Sami võib-olla palunud teda sellest sõidust eemale jätta ning oleks saatnud mõne juudi autojuhi, kes tema juures töötasid ja keda ta nimetas oma „juudi sektoriks”. Aga kui Ora oli talle varahommikul helistanud, oli ta olnud täiesti hajevil ega mõelnud – iga hetkega kasvas rusumistunne tema rinnas –, et selleks sõiduks, liiati sellisel päeval, pole õige tellida araablasest autojuhti.
Isegi kui see on siinne araablane, üks meie omadest, vasardab Ilan Ora peas, kui ta end õigustada püüab. Isegi kui see on Sami, kellest on saanud juba peaaegu perekonnaliige ja kes on kõiki rohkem kui kakskümmend aastat sõidutanud – Ora lahutatud mehe Ilani kontorit ning kogu perekonda. Nad hoolitsevad Ilani põhilise sissetuleku eest, tagavad talle kindla kuupalga, ning vastutasuks on ta kohustatud igal ajal, kui nendel teda tarvis läheb, ööpäeva läbi käepärast olema. Nad on võtnud osa kõigist tema perekonnapidustustest Abu Gošis, nad tunnevad tema naist In’ami, ning küllalt sageli on nad talle oma sidemete ja rahaga abiks olnud, näiteks siis, kui tema mõlemad täiskasvanud pojad tahtsid Argentiinasse välja rännata. Ora ise on juba sadu tunde koos temaga sõitnud, kuid sellist vaikimist ta ei mäleta. Iga sõit Samiga on improviseeritud etendus, vaimukas, teravmeelne, väledasti oskab ta igasse suunda märkusi pilduda, kõike näeb ta mitmest vaatenurgast, ta on nagu kahe teraga mõõk, üleüldse, Ora ei suutnud teist juhti ettegi kujutada, ning eeloleval aastal oli mõeldamatu ise autorooli istuda: kolm õnnetust ja kuus liikluseeskirjade rikkumist viimasel aastal – seda oli isegi Ora enda arvates liiga palju –, ning mühakast kohtunik, kes oli tal juhiloa ära võtnud, söandas isegi nalja heita, et sellega teeb ta Orale teene, nii et ta jääb talle oma elu eest tänu võlgu. Ometi oleks kõik nii lihtne olnud, kui ta oleks Oferi ise sõidutanud – ta saaks veel vähemalt poolteist tundi tema seltsis olla ja ehk isegi teel peatuse teha, Wadi Aras on mõned head söögikohad, tund varem või hiljem, mis tähtsust sellel on, kuhu sul kiiret, mis sind seal ootab?
Aga lähemal ajal ei tule tal mingit sõitu Oferiga kahekesi, ka mitte ihuüksi, sellise kitsendusega peab ta leppima, peab loobuma sellest, et iga päev uuesti taga nutta oma iseseisvust, mis talt oli võetud, ta võib rõõmustada, et on olemas vähemalt Sami, kes teda endiselt sõidutab, ka pärast Ilanist lahkuminekut – Ilan ise oli seda pakkunud, Ora polnud tollal võimeline sellistele asjadele mõtlema –, Sami oli üks osa nende lahutuslepingust, Sami ise ütles, et nad jagavad teda nagu mööblit, vaipu ja lauanõusid. Araablastena oleme sellega harjunud, ütles ta suurte hammaste välkudes, et meid 1947. aasta plaani järgi jaotatakse.12 Mõte Sami sarkastilisele märkusele pani Ora võpatama, ning lisaks tuli veel häbi tänase mõtlematuse pärast, et ta keset üldist segadust oli jätnud selle osa temast täielikult kahe silma vahele, see tähendab selle, et Sami on araablane.
Hommikul oli ta vaadelnud Oferi, kes seisis, telefon käes ja süüdlase ilme näol, ning sel hetkel oli keegi leebelt, kuid otsustavalt Oralt tema elu juhtimise üle võtnud. Ora oli erru saadetud, vaatleja, tumma tunnistaja seisusesse alandatud. Mõtete asemel veel ainult tundesähvatused. Järskude, nurgeliste liigutustega oli ta ühest toast teise kõndinud. Seejärel oli ta koos Oferiga kaubanduskeskusesse läinud, et osta talle midagi selga panemiseks, maiustusi ja plaate – Johnny Cashilt oli uus plaat välja tulnud –, ning kogu hommikupooliku oli ta kohmetult Oferi kõrval käinud ning nagu noor tüdruk naeru kihistanud iga asja üle, mida poeg ütles. Pärani silmi oli Ora teda endasse ahminud, häbitult täitnud end eelseisvate nälja-aastate tarvis, mis möödapääsmatult ees seisid. Kui Ofer ütles, et ta peab minema, polnud Oral enam kahtlust. Kolm korda vabandas ta end sel hommikupoolikul ning läks avalikku tualetti end kergendama. Ofer naeris: mis sul on? Mida sa söönud oled? Ora vaatas talle otsa, nägi naeruvinet tema näol ning kuidas ta naerdes pea kergelt kuklasse heitis.
Riidepoe noor müüjatar silmitses Oferi, kui too endale särki selga proovis. Müüjatari põsed lõid õhetama ning Ora mõtles uhkusega: „Mu kallim on nagu noor hirv.”13 Plaadipoe müüja oli õppinud Oferist klass tagapool ja kui ta kuulis, kuhu Ofer kolme tunni pärast minemas on, astus ta noormehe juurde, kallistas teda, surus end kogu oma pikkuses ja laiuses tema vastu ning palus isegi endale helistada, kui ta tagasi on. Ora nägi, et tema poeg oli säärase erutuse suhtes pime ning mõtles, et poisi süda on veel täiesti Talia küljes kinni. Juba aasta tagasi oli Talia ta hüljanud, aga ikka nägi Ofer üksnes teda. Kahjutundega mõtles Ora, et poja truudus on samasugune nagu temal, isegi veel suurem. Võtab veel hulk aastaid, kuni ta Taliast lahti saab; kui tal on veel aastaid, mõtles ta ning pühkis selle mõtte kähku eemale, kraapis selle mõlema käega oma ajust, kuid sellegipoolest kerkis pilt tema silme ette. Talia tuleb tema juurde, võib-olla kaastunnet avaldama, võib-olla tagantjärele lepitust otsima, ning ta tunneb, kuidas ta pahameelest punaseks läheb: kuidas sa said teda küll nõnda solvata, mõtleb ta ning võib-olla ka pomiseb seda. Ofer kummardus tema poole, võttis tal õlgade ümbert kinni ning küsis, mida sa ütlesid, ema, ning ühekorraga ei näinud Ora enam tema nägu, Oferi nägu oli kadunud, Ora silmad vahtisid tühjusesse. Ei midagi, kihistas ta naerda, ma mõtlesin ainult Taliale, kas sa oled viimasel ajal temaga rääkinud? Ofer lõi käega, jäta, see on möödas.
Lakkamatult oli Ora kella vaadanud. Vaadanud oma kella, Oferi kella, kaubanduskeskuse suuri kellasid, televiisorite digitaalseid ajanäitajaid vaateakendel. Ka aeg käitus kummaliselt. Kord lendas see mitu minutit korraga, siis roomas või jäi hoopis seisma. Ilma suurema vaevata oleks saanud seda ka tagasi keerata, arvas Ora, mitte väga palju, iga kord tund või pool tundi, sellest oleks küllalt, võib-olla saaks neid suuri asju – aeg, saatus, Jumal – väikeste nükete abil tühistada. Nad olid sõitnud linna, läinud turul olevasse restorani, tellinud meeletult palju, kuid kummalgi polnud õiget isu. Ofer püüdis tema mõtteid hajutada, rääkis talle teetõkkest Tapuahi juures, seitse kuud oli ta seal teeninud, ning alles nüüd kuulis Ora, et Ofer oli kontrollinud tuhandeid teetõket läbivaid palestiinlasi lihtsa metalliotsijaga, sellise riistaga, mida kasutatakse kaubanduskeskuste sissekäigul.14 Midagi muud ei olnudki? sosistas Ora ning Ofer naeris: mida sa mõtlesid, et meil on? Ora vastas, et ta ei mõelnud midagi. Ning Ofer küsis: kas sa pole kunagi mõelnud, kuidas seda tehakse? Tema häälest kostis pisut lapselikku pettumust ning Ora ütles: aga sa pole sellest iial rääkinud. Ofer pööras Ora poole külje, nagu tahtes öelda: aga sa tead ju, miks ma pole, kuid enne kui Ora püüdis midagi öelda, sirutas Ofer oma laia, päevitanud pihu ja pani selle ema käele, ning see lihtne, lausa haruldane puudutus ajas Ora segadusse ja tegi ta keeletuks. Otsekui püüdes varem tegemata jäänut viimasel hetkel hüvitada, jutustas Ofer tõtates pillbox’ist, milles ta Jenini põgenikelaagri põhjaservas oli neli kuud elanud, ning kuidas ta igal hommikul kell viis oli tõusnud, et avada värav pillbox’i ümbritsevas taras ja kontrollida, kas palestiinlased pole öösel väravat mineerinud. Ora küsis: kas sa läksid niisama lihtsalt sinna, ma mõtlen, üksinda? Ning Ofer vastas: tavaliselt kattis mind keegi pillbox’ist, kui mõni juba ärkvel oli. Ora oleks tahtnud veel küsida, aga tema kurk oli kuiv, ning Ofer kehitas õlgu ja ütles palestiinlasest vanamehe häälega kullo, min Allah,15 Ora sosistas: ma ei teadnud seda, ning Ofer naeris ilma kibeduseta, otsekui oleks ta juba leppinud mõttega, et selliseid asju ei peagi Ora teadma. Ta jutustas talle Seekemi vanalinnast, mis on kõige huvitavam vanalinn, kõige vanem, seal on veel Rooma-aegseid maju, samuti maju, mis on nagu sillad tänavate kohal, ning linna all kulgeb ida-lääne suunas veejuhe koos käikude ja kanalitega igasse suunda, ning seal elavad tagaotsitavad terroristid, kes teavad, et maa alla me ei julge minna. Ta rääkis vaimustatult, otsekui mõnest uuest arvutimängust, ning Ora surus kogu aeg maha tahtmist poja pea käte vahele võtta ja talle silma vaadata, et näha tema hinge, mis juba aastaid oli ema eest kõrvale lipsanud – armsalt naeratades, silmi pilgutades, nagu oleks tegemist pimesikumänguga, mida mõlemad mängisid –, ent ta ei söandanud seda teha. Ka ei suutnud ta otsejoones, ilma et tema hääl oleks nurina või etteheite niisket alatooni omandanud, küsida: ütle, Ofer, miks me pole
1947. aasta 29. novembril otsustas ÜRO täiskogu 33 poolthäälega – 13 häält oli vastu ning 10 osavõtjat jäi erapooletuks – moodustada Palestiina territooriumil kaks riiki: juudi riik ja araabia riik. Juudi asustus oli küllaltki kompaktne ning see paiknes teatud aladel, araablaste külasid aga oli üle kogu maa laiali.
Ülemlaul 2,9.
Iisraelis ei kontrollita kauplustest väljujaid, vaid kauplustesse, bussijaamadesse, koolidesse jm. avalikesse asutustesse sisenejaid, et vältida plahvatusohtlike vahendite sissetoomist ja pidurdada terrorirünnakuid.
Kõik on/tuleb Allahilt (araabia k.).
