J. Bergmann'i laulud. Jaan Bergmann

      Edasi,

      Eestiwennad, wirgasti!

      Astke, ärge aega wiitke,

      Teine teisest mööda püüdke

      Nõudes õppust, haridust!

      Edasi,

      Eestiwennad, julgesti!

      Hariduses eemal' jõudke,

      Tarkust, teadust omaks nõudke,

      Ei siis teilt jää tasudus!

      Edasi,

      Eestiwennad, wahwasti!

      Wõidelge kui waprad mehed,

      Auusamat teil' annab ehet

      Raskest kätte saadud wõit!

      Edasi,

      Eestiwennad, alati!

      Nõudke, mis on Eesti kasuks,

      Püüdke, et ka Eestis asuks

      Tarkus, teadus, haridus!

      Edasi,

      Eestiwennad, järgesti

      Omal usupõllul jõudke,

      Kõigel eluajal nõudke

      Ristiusu kaswamist!

      Eestlased,

      Kellel näita usuteed:

      Puhast usku õpetage,

      Kaotage paha, mage,

      Juhatage taewateed!

      Kui kena on su loodus, Looja,

      Kui armas ilu waadata!

      Kuis kohab oru põhjas oja,

      Mäel, metsas, rõõmus reisida!

      Suur Jumal, imewägew Looja,

      Kes kannab käel taewa, maa,

      Täis heldust uue elu tooja:

      Küll hoiab armul mindki ta.

      Pää kohal kõrges paistab päike,

      Kõik haljas, armas jalge all,

      Lind lendab lauldes, suur ja wäike,

      Õhk waik ja waga ülewal.

      Suur Jumal, imewägew Looja,

      Kes kannab käel taewa, maa,

      Täis heldust uue elu tooja:

      Küll hoiab armul mindki ta.

      Rõõm, südames mul üles ärka,

      Kurb mõte, kurbtus kustugu!

      Hing, Looja auu ning wäge märka,

      Täis lootust laulgu kiites suu:

      Suur Jumal, imewägew Looja,

      Kes kannab käel taewa, maa,

      Täis heldust uue elu tooja:

      Küll hoiab armul mindki ta.

      Püha loodus, pühitse

      Oma jäljed minule:

      Mööda neid mind taluta

      Hella ema armuga!

      Kui ma olen wäsinud,

      Elutööst ju tüdinud,

      Siis mind oma rinnale

      Wõta sülle heldeste!

      Selle eest sind tahan ma

      Armul meeles pidada:

      Oma jäljed minule,

      Püha loodus, pühitse!

      Kas ju käes?

      Jah, linnuke, ju kewade käes.

      Ju lumi kadunud ja jää

      Ja jõgi läigib päewa käe.

      Mets pakatab,

      Aas haljendab,

      Jah, linnuke, ju kewade käes.

      Kas ju käes?

      Jah, linnuke, ju kewade käes.

      Nüüd jälle pesa teha wõid

      Ja kui sa uusi laule tõid,

      Siis lõõrita Ja laula ka!

      Jah, linnuke, ju kewade käes.

      Küll on käes ju lehekuu,

      Siiski waikib sulgne suu;

      Küll on läinud lumehanged,

      Külmad waljumad ja kanged,

      Siiski rõõmuta jääb silm,

      Sest et jälle külm on ilm.

      Soojalt paistis päikene,

      Tuul, see puhus pehmeste,

      Unest loodus üles ärkas,

      Rohi tipi täpi tärkas,

      Esimesed õieksed

      Teretasid kewadet.

      Eile puhus põhjatuul,

      Kahjutooja lehekuul:

      Lumi noore muru kattis,

      Hange alla õied mattis,

      Saatis surma lilleksed,

      Esimesed õieksed.

      Nagu katku järel maa

      Ohkab surnuaiana:

      Nõnda ohkab nüüd ka loodus,

      Hukka saand ta uuem toodus,

      Ära närtsind iluõis

      Enne weel kui õitsta wõis!

      Kas weel kaua tahad sa,

      Külm ja wilu, wäldata?

      Päike, külma wõimus wõida,

      Uuel ilul loodus täida!

      Küll siis laulab sulgne suu:

      Käes on kaunis lehekuu!

      Oh mis rõõm on siis,

      Kui ju kewade

      Üle metsa, maa

      Lehwib lahkeste,

      Kui ju liblikas

      Lendleb õhu sees,

      Kui pung pakatab

      Õilmeks silma ees!

      Sulab lumehang,

      Ärkab hallikas,

      Läbi heinamaa

      Oja oowamas,

      Ööpik armsaste

      Hüüab wõsikust,

      Oh kuis täidab siis

      Südant rõõm ja lust!

      Süda, ärka nii

      Nagu lilleke,

      Laula,

Скачать книгу