J. Bergmann'i laulud. Jaan Bergmann

      „Miks hinge walus muidu aega wiidad

      Ja paha pärast pillad pisaraid,

      Mis Eesti auusad praegu tuuba said,

      Ning leinalipu musta ritwa liidad?

      „Ei ole pehkind Eesti hoone piidad:

      Weel talasid tal suuri, tugewaid,

      Weel palju palke, häid ja parajaid,

      Weel warjuwara tallel terwed riidad.

      „Kuid tulioks, mis tulekahju küli,

      Ja pessiseen, mis seinad ära sööb,

      Ning ussiseemne ärarikkuw wili:

      See on sel silmapilgul selgest näha,

      See walet waeb ja tõele tuge teeb

      Ning näitab, mis on tulewikul teha.”

      „Nüüd tõtke tööle, auusad Eesti pojad,

      Ja tütred, armsad, aitke agaralt,

      Ja emad, wõtke osa elawalt,

      Ning isad, laske joosta higiojad?

      Kel märgas meel ja süda rinnus sojad:

      Kõik tulge kokku kaugelt, ligidalt,

      Ja wiibimata tööle magusalt

      Ning kinnitage rahwusele kojad!

      Auus tegewus teil' olgu tugewuseks

      Ja usukalju kindlaks aluseks

      Ning armastus ja üksmeel ühenduseks.

      Siis korda läheb Eesti ettewõte

      Ja koda tõuseb koidu kohaseks

      Ning päewa tõus wiib laste lootust tõtte.”

      Ja ingel läks ja hiilgus kustus ära.

      Mul seisid silmis rõõmupisarad

      Ja huuled hõiskel „Lootust!” hüüdsiwad,

      Kus äratas mind hommikune sära.

      Oh tere päike, taewa walge tera!

      Kuis sina pimeduse peletad

      Ja pilwind taewa jälle seletad:

      Nii häwitagu tõde hõela kära!

      Kõik lahulaim meilt mingu igawesti

      Ja kiusu kaasas must ja pime öö!

      Kuid rahuwaim meil jäägu järisesti:

      Siis seiswad kindlalt Eesti rahwa kojad

      Ja rahwast ehib hariduse töö

      Ning õnnes õitswad Eesti tütred, pojad!

      Kurdan, kallid, kurwal meelel,

      Walan walupisaraid,

      Kurbtus kostab kandlekeele!

      Laulan laule leinawaid.

      Rõõm on minust jäänud maha.

      Lahke lust mult lahkunud,

      Süda kurb ja suu ei taha,

      Mis ta enne ihanud.

      Ära lahkun Eesti pinnalt,

      Ära, kallis kodumaa,

      Ära sinu armurinnalt,

      Hella ema, Eestimaa!

      Küll su kaasa jääma püüab

      Meelitada armastus,

      Aga raudne kohus hüüab,

      Kutsub, käsib kohustus.

      Ei mu meelest säälgi kao

      Kallis kodu kaugela,

      Ei mu hinges iial wao

      Sa, mu Eesti isamaa!

      Muistse põlwe päiwil

      Regewärsides

      Ilmus kõik, mis elas

      Rahwa südames.

      Aega mööda unus

      Meelest lauluwiis.

      Läksid pääst ka sõnad

      Suurel hulgal siis.

      Mõni ainukene

      Sõnu mäletas

      Ja siis lauldes wahest

      Muret peletas.

      Juba mõtles mõni

      Tark ja kuulus mees:

      Rahwalaulud uppund

      Ajamere wees!

      Küll ju kuuldi lugu

      Kallist Kalewist:

      Lauluisa lõi ta

      Wanust waremist.

      Aga regewärsid

      Uinusiwad weel

      Unustuse hõlmas,

      Otsjat polnud teel.

      Ja see otsja tuli

      Wanast Koiolast,

      Otsis, leidis, uuris,

      Kaalus terawast.

      Kõigile ta hüüdis

      Walju häälega:

      „,Hakakem kõik ühes

      Kulda koguma!”

      Hüüdu kuuldi Tartust

      Taha Tallinna,

      Kuuldi Pihkwa piirilt

      Läbi Saaremaa.

      Tuhat kätt siis wõtsid

      Pihku pliiatsi,

      Wõtsid wirka kätte

      Puhta paberi.

      Käisid läbi wallad,

      Kihelkonnadki,

      Nõudsid igas talus

      Regewärsisi.

      Ja mis iial leidsid,

      Panid paberi,

      Kunni kuskil enam

      Polnud sõnagi.

      Sellest leitud warast,

      Mis tast kullaks keeb,

      Wirk ja osaw meister

      Wana Kandle teeb.

      Wana Kandle aita

      Pandud paigale

      Wanemate wara

      Laste lastele.

      Tahad Eesti waimu

      Tundma õppida:

      Uuri Wana Kannelt

      Täie hoolega

      Tahad laulu luua

      Wärsil weerewal:

      Kandle kooli mine

      Kõrwal terawal.

      Tahad sütitada

      Sõnal

Скачать книгу