J. Bergmann'i laulud. Jaan Bergmann

      Kõrges hiilgab sinitaewas,

      All siin õitseb haljas aas,

      Kõrges kuldses õhulaewas

      Linnukene lendamas.

      Õiekestest tõuseb üles

      Mahedasti magus lehk.

      Kõrbes sinitaewa süles

      Hällib armas suweõhk.

      Taewa wärawad on lahti

      Õnnistusel', õnnele:

      Awalikult, salamahti

      Tuleb igaühele.

      Kätte jõudnud kewade,

      Lapsed, lustil laulage:

      Talwe külm on ära läinud,

      Lumehanged lõppu näinud,

      Soojaks on ju ilmad saand,

      Loodus ennast uuendand.

      Käes on kena kewade,

      Lapsed, lustil laulage:

      Kewadine ilm on ilus

      Mängida ja maelda wilus:

      Laulgu lustil teie huul

      Ilusamal õiekuul!

      Oh mis ilus oled, ilm!

      Kuhu iial waatas silm,

      Säält ta auu ja ilu leidis,

      Waewalt ära pöörda täidis:

      Mets kui uuest sündinud,

      Aasu õilmil ehitud!

      Kes on kewade siis toond?

      Looja kõik on uueks loond!

      Tema arm ja heldus järgest

      Ilmutab end andel kõrgest.

      Kewadegi tema and,

      Tema püha armu pant.

      Lõo laulab ju ammu, ju lehkab lehekuu,

      Ju pääsuke piirib, ju pakatanud puu,

      Juba haljendab oras, ju haljendab põld,

      Ammu seismas on saan, juba maanteel wurab tõld.

      Ju lehekuu tulnud, ta tulnud sinule,

      Ju õitsewad õied, sind hüüdwad õnnele,

      Kuna käes sul on, inime, ilusam tund,

      Sa'gi ilutse, unusta ära talweund.

      Kõik ärganud unest, käes uuest õiekuu,

      Oh ärka, mu luulegi, laula sest mu suu,

      Et haljaks saand uuesti metsad ja mäed,

      Et sa üksinda kenadust, ilu, rõõmu näed!

      Kust tuleb, et kewade tulnud tagasi?

      Kes ehitas iluga põllud, luhad nii?

      Kes on wägew, nii et oma wõimuga wõis,

      Et läks haljaks kõik muru ja õitsma hakkas õis?

      See Issand, kes istub taewa trooni pääl,

      Kõik ette on kutsunud tema püha hääl!

      Tema heldus, ta armastus uuesti teind,

      Et on kaunimat kewadet maailm jälle näind.

      Oh Issand, sa jagaja, helde andija,

      Kes uuesti uueks kõik oled loonud sa :

      Oma armuga uueks loo süda ka mul,

      Et ma kiidan sind, teenin sind, tänu annan sull'!

      Lõo lõõrib ammu juba,

      Kägu hakand kukkuma,

      Lojustel on käes ju luba

      Metsas ümber hüpata.

      Kõikidel kostab keel,

      Räägib, et rõõmus meel:

      Kuldane kewade

      Tulnud uueste!

      Aasul uuest õitsma hakand

      Lilled armsad, lehkawad,

      Mäed, mis lume all on magand,

      Haljal waibal kaetud nad.

      Karastaw tuule õhk,

      Lillede lõhnaw lehk

      Kuulutab kõigile:

      Käes on kewade!

      Põllul uhke haljas oras

      Lubab Looja õnnistust,

      Teatab: tehtud töö on korras,

      Näitab nõukat usinust.

      Haljendaw heinamaa

      Tõotab tuluga;

      Õitsewad õunapuud

      Hüüdwad õiekuud.

      Kui kõik Looja loodus ärkab

      Talwe unest ülesse,

      Iga kõrs uut elu märkab,

      Käes on kõigil kewade:

      Kas sa siis üksinda

      Tahad weel tukkuda?

      Kuldane kewadi

      Tulnud sullegi!

      Kõik maa ja taewas

      On ilu täis,

      Kui päike hiilgab

      Ja hõiskab õis.

      Kus aas ja muru,

      Sääl lehkab lill,

      Kus nurm ja wainu,

      Sääl kõlab pill.

      Sest hüppa, süda,

      Ja hõiska rind,

      Et jälle ehtind

      End Eesti pind.

      Linnud juba tulewad

      Parwe kaupa koju.

      Kuis nad wilistelewad,

      Lustil laulu ajawad,

      Kewadet nad kutsuwad

      Talwekortrist koju.

      Kuis nad kõik nii rõõmsad on,

      Lustil lugu lööwad!

      Ööpik, kägu, lõoke,

      Kõik see linnu karjake,

      Hüüdwad: „Tere, kewade!”

      Rõõmsalt rõõmsaks teewad.

      Rõõmsad olla tahame

      Lindudega wõidu.

      Murul mängu mängime,

      Laanes laulu laulame,

      Nurmel lilli nopime

      Teine teise wõidu.

      Sääl

Скачать книгу