pole seemet silmaweele,Miks Eesti pinnalt puudume:
Sest kunni kestab loodusriigis
Täis kindlust kõrge taewawõlw,
Nii kaua kestab rahwaliigis
Täis auusust Eesti rahwa põlw.
Et mustad minewiku päewad
Ei suutnud rahwast surmata,
Et Eesti silmad rõõmu näewad
Weel tulewikus tuluga,
Kui kuumaks armastuses jääwad
Ja mõistwad ühtlust otsida,
Et musta kuube auusast kannab
Ja põldu harib Eestlane
Ning tänu Kõrgemale annab:
See tuleb mustal mõttesse.
Küll kumab kahwalt mõttekootus
Weel Eesti põues palawas,
Küll õhkab olewikul ootus
See üle, mis on tulemas,
Kuid täide läheb elaw lootus.
Mis süda ihkab salajas:
Kuis igal kewadisel ajal
Kõik walgel öölgi haljendab,
Nii saab kõik uueks Eesti rajal,
Mis walge meile tähendab.
Kus kolme wärwi kaunistuses
Must, walge, helesinine,
Kus usk ja lootus armastuses
On ühel meelel täieste,
Kus Eesti rahwas ühenduses
Kätt annab teine teisele:
Sääl Eesti lipp täis ilu lehib
Ja kroonib Eesti laste tööd,
Sääl walmis wili waewa ehib
Ja wõidab päew kõik und ja ööd.
Lipulaul
Üles, üles, Eesti sugu
Kõigist Eesti rajadest!
Laulgem Eesti lipu lugu
Eesti' maast ja majadest:
Isale auuks taewas sääl,
Keisrile kiituseks trooni pääl,
Iluks isamaale!
Eestimaa ja Eestirahwas,
Pojad tütred üheskoos,
Eesti nimi auus ja wahwas,
Kustumata ajaloos:
Sinine seda seletab,
Usku ja usaldust kinnitab,
Õnneks Eestimaale.
Minewiku mustad ikked
Igawest on heidetud,
Rüütliaja haawad, rikked,
Saagu põrmu peidetud:
Must seda meele tuletab,
Ühtmeelt ja armastust elustab,
Kasuks kodumaale.
Päike kewadisel palgel
Eesti pinna uueks loob,
Hariduse wõimsal walgel
Tulew aeg meil' elu toob:
Nõnda ma walget teretan,
Lootust ja lepitust äratan —
Tuluks Maarjamaale.
Kolme tarwis, Eesti pojad:
Sinist, musta, walget wist!
Siis on kindlad meie kojad,
Näeme elu õnnelist.
Olgu meil usk ja üksmeel wäeks,
Armastus lootuse kaasas käeks,
Eluks Eestimaale!
Kus on mu isamaa?
Kus on mu kallis kodupaik,
Mu armas, ilus isamaa?
Kus elu waba on ja waik,
Auu rahu kaisus rõõmuga?
Kus ta on asul taewa all?
Kas kaugel? Lausa ligidal?
Mu Eesti pind, jah Eesti pind,
See on mu hella emarind!
Kas on mu kallis kodumaa,
Kus elab usk ja armastus?
Kus lootus lehwib lõpmata,
Kas sääl on ema ustawus?
Kas on ta lääne luhtadel,
Wõi kõrgustiku kohtadel?
Mu Eesti pind, jah Eesti pind,
See on mu hella emarind!
Kas on mu ilus isamaa,
Kus õilmed orus õitsewad?
Kas sääl, kus tormi tuulega
Mäe harjal metsad mühawad?
Kas sääl, kus kõrge kaljuserw,
Wõi sääl, kus wahus woolab järw?
Mu Eesti pind, jah Eesti pind,
See on mu hella emarind!
Kus kõikus Kalewite kiik,
Kus tammik Taarat teretas,
Lööb laineid Linda leinatiik,
Kus Kääpa mõeka magatas,
Kus õilmel põld ja aasumaa,
Sääl hüüan hõiskel rõõmuga:
Mu Eesti pind, jah Eesti pind,
See on mu hella emarind!
Unenägu
Kuldhommik hiilgel hõiskas õnne idu.
Ja kaste kõrtelt päike kuiwatas
Ja ööpik laulis õhus ülewas
Ning õut ja aasu ehtis õilme nidu.
Ja pühaliselt algas armsam pidu.
Mis õigus õhkel ammu ihaldas,
Näis tõe toel täide minemas:
Meid liitis rahwaks armastuse sidu.
Sääl tõiwad pilweid pahanduse tuuled.
Ja wale rahe rikkus rahu tööd
Ning kade laimus köitis kaitswad huuled.
Ja Eesti inglil woolasiwad silmad.
Ja ähwardades ehitati ööd
Ning udu mattis tulewiku ilmad.
Lein ja lootus
I
Kus kihwt ja kurjus rahwuskuue taha
Wiis peitu pettes Kaini kawalust
Ja maalis salamõttel meelitust
Ning toetas toorest tujumeelt ja paha;
Kus auusad ajas kojast kiusu kaha
Ja loodi jäledasti lahutust
Ning häwitati Eesti ühendust, —
Sääl jätsin silmaweega lootust maha.
Ja lootuseta heitsin unewoodi
Ja pisaraid jõi padi palawaid
Ning
